laupäev, juuli 09, 2011

S. Montefiore "Prantsuse aednik" (mai)


Santa Montefiorelt olen enne korduvalt lugenud "Meelespeasonaati", millest olin väga vaimustunud.
"Prantsuse aednik" on ajaviiteromaan, mis räägib Mirandast ja Davidist, kes ostsid koos lastega maamaja. Kaasaegse loo kõrvale kerkib maja endise omaniku päeviku kaudu paarikümneaasta tagune lugu, mis põimub kaasajaga. Armastusromaanile kohaselt järgneb mitmekülgne suhetekeeris ja seejärel küllaltki loogiline lõpp.

Üldiselt raamat mulle meeldis. Looduskirjeldused on head ning inimeste tunded on samuti küllaltki südamlikult ja mitmekesiselt välja toodud, aga... mingil hetkel hakkas kõik liigselt korduma ning venima. Seega oleksin arvatavasti rohkem rahul olnud, kui teos poleks nii pikaks venitatud olnud.

Samas on Montefiore kindlasti üks neist kirjanikekest, kelle romaanid ka edaspidi ajaviiteks julgelt kätte võtaksin!

Kõige rohkem häirisid mind aga kirjanikust mitte sõltuvad asjad ehk kirjavead. Mitte lihtsalt punktid-komad, vaid ka see, et lauses oli sõnad ära vahetatud või sõnas tähed täitsa valesti. Ja seda mitte ainult ühel korral. Ma ei tea, kas olen nüüdseks kirjavigade suhtes tundlikum, või pole ma nii vigast raamatut ammu lugenud...

Mõned tsitaadid:
- "Temal /siilil/ on siin maa peal sama palju õigust olla kui sinul. Me kõik elame siin teatud aja koos ja ühel päeval sureme me kõik. Me peame austama kõiki jumala olendeid, isegi kõige väiksemaid sipelgaid."
- "Armastus on imevägi, Miranda. Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele."
- "Jah. Ta /laps/ vajab sinu heakskiitu ja sinu imetlust. Lastele on väga kerge meele järele olla: nad vajavad vaid meie tähelepanu ja armastust."