Heli lugemisvara

Heli K lugemisaasta 2011

2011-12-31T15:47:00.000+02:00

1. S. Meyer "Päikesevarjutus"
2. J. Juul "Sinu tark laps"
3. K. Murutar "Viimnekuu"
4. P. Coelho "Võitja on üksi"
5. O. Ruitlane "Naine"
6. S. Montefiore "Prantsuse aednik"
7. K. Priilinn "Liblikasonaat"
8. T. Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada"
9. K. Rakke "Seitse aastat seebiselt"
10. J. Asher "Kolmteist põhjust"
11. S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last."
12. K. Saar "Martin Greeni juhtum"
13. S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka"

No sel aastal pole eriti põhjust oma lugemistulemuste üle õnnelik olla. Oleks tahtnud rohkem ja rohkem lugeda. Raamatukogus alles ükspäev küsiti, et kas see raamat, mida mul on 40 korda pikendatud, on ikka veel olemas. On küll, vastasin. See raamat seisab riiulis ja ootab päevi, kui tunnen ennast piisavalt pädevana, et seda lugema hakata ja kui leian aega, et sellele keskenduda. Nagu arvata võib, siis mingit järjekorda sellisele raamatule kogus ei ole :) Seega seisab edasi.

Sellegi poolest sai täidetud lugemisblogi avamisel antud lubadus- lugeda 1 raamat kuus. Isegi 1 raamat sai rohkem loetud. Kui mõelda, et selle aasta sisse jäi veel 2.lapse sünnitamine, minu esimese noorsooromaanid "Lõpupidu" avaldamine, mu romaani "Homme on ka päev" kirjutamine, maale kolimine, maja ehitamine ja igasugune põllumajandus... siis vist kõige hullem aasta siiski polnudki.

2012a on jällegi plaanis nii lugeda kui kirjutada! Hetkel mõlemad võrdselt prioriteedid ka :)

H. Künnapas "Lõpupidu"
H. Künnapas "Homme on ka päev"

S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka" (detsember)

2011-12-27T01:46:00.000+02:00

Varsti tuleb tekst ka! :)

K. Saar "Martin Greeni juhtum" (november)

2011-12-15T01:33:00.000+02:00

Taaskord siis Tänapäeva noortekad käsil. Kiiri Saare "Martin Greeni juhtum" on 2011a konkursi III koha omanik.
Raamatut lugema hakates ei teadnud ma, "millesse ennast seganud olen"- võõrad olid nii autor kui ka raamat ehk et polnud mingit eelteadmist kummastki. Lugeda oli mõnus- tekst sorav ja sõnavara mitmekesine.
Mingil hetkel aga... sain aru, et tegu on ulmekaga. No ja see oli minu jaoks pettumus. Asi polnudki ju autoris ja tema töös, vaid selles, et mulle ulmekad ei istu lihtsalt... või vähemalt ma peaks enne teadma, et hakkan ulmekat lugema.
Aga kirjutamise mõttes ei ole nagu miskit ette heita.

S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last." (oktoober)

2011-12-09T12:49:00.001+02:00

Elu kolmeaastasega ei ole jah enam sama, mis kaheaastasega. Seega järjekordselt tundsin vajadust ennast veidi harida.
Raamatu pealkiri oli paljutõotav. Algus ka. Edasi aga tulid sellised üldised teemad, mida iga vähegi asjast huvituv lapsevanem juba niigi teab. Ma ootasin väga kolmeaastaste laste põhist infot, kuid enamus raamatust oli suhteliselt üldine. Seega tuleb ikka mõni järgmine kasvatusalane teos kohe kätte võtta.

Mõned tsitaadid:
- "Enamik kolmeaastasi mudilasi jumaldab rääkimist. /---/ Lapsega suhtlemine tähendab eelkõige mõttevahetust, mitte lihtsalt käskude jagamist."
- "Kolmeaastane laps arvab, et just tema on universumi keskpunkt. /---/LApse egotsentrismi ei tasu segi ajada täiskasvanu egoismiga. Kolmeaastased lapsed ei ignoreeri tegelikult teiste inimeste huve. Neil ei ole lihtsalt mõtlemine veel nii kaugele arenenud, et seda üldse teha."
- "Lapse hirmudesse tuleb suhtuda tõsiselt."
- "Mõnikord kujutab lapse käitumine ühte moodust, kuidas pöörata endale tähelepanu. Lapsed taipavad kiiresti, et kui nad peavad end vaikselt ülal, ei pööra keegi neile tähelepanu, tasub neil teha aga midagi lubamatut, kui vanemad tormavad kohe kohale."
- "Kolmeaastased lapsed otse janunevad tähelepanu järele ning püüavad seda iga hinna eest hankida. Seepärast peavad lapsevanemad pöörama lapsele võimalikult palju tähelepanu ka siis, kui ta end hästi üleval peab."
- "Kolmeaastane laps vajab 11-12 tundi und ööpäevas."
- "Rahulikule ja meeldivale unele üleminekule tuleb eraldada umbes 20-30 minutit."

J. Asher "Kolmteist põhjust" (september)

2011-11-14T13:01:00.003+02:00

"Kolmteist põhjust" on noorteromaan, mille jutustaja-tegelane saab kassetid, milles üks tema endine klassiõde räägib oma enesetapu põhjustest. Sellest, kes ja kuidas on tema enesetapu mõtetega seotud ning kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat on ühtepidi lihtne ja teistpidi väga keeruline. Asher on kirjutanud liikuvalt. Samaaegselt on käimas kaks liini- Clay, kes räägib oma mõtetest ja tunnetest ja mälestustest ning Hannah, kes räägib tema enesetapuni viinud sündmustest. Mitmel korral küll avastasin, et olin valesti lugenud ja segamini ajanud, et kumb tekstidest siis hetkel käimas on (Hannah´i tekst oli kursiivis), kuid üldiselt andis see samaaegsus kindlasti kogu loost arusaamisele palju juurde.

Minu arvates võiksid kõik noored selle läbi lugeda. Hannah ei eralda ühte tema surma põhjustajat teisest... kõik on ühtviisi osalenud, suuremate või väiksemate tegemistega. Nende seas on palju asju, mida ka meie võime oma lähedastele teha, ise mõtlemata, et meie väike tegu võiks väga kurvad tagajärjed kaasa tuua. Tegu või tegematajätmine.

Minu arvustus Õpetajate Lehes

K, Rakke "Seitse aastat seebiselt" (august)

2011-11-09T01:57:00.003+02:00

Eelmisel nädalal käisid Pärnu-Jaagupi raamatukogus noored kirjanikud. Käisin ka neid kuulamas. Koos JOosepiga saali ukse taga jalutades jäi raamaturiiulil silma Kerttu Rakke raamat. Ma ei tea, miks ma selle sealt kaasa haarasin. Aga hea oli, et nii tegin! :)

PÕhimõtteliselt on juttu seitsmest aastast, mil Kerttu Rakke oli seotud seriaaliga "Kodu keset linna". Ma olen seda sarja aegajalt näinud, seega sisututvustused olid kohati tuttavad... või noh vähemalt mõned tegelaste nimed.

Minu jaoks oli aga põnevam kogu see jutt kirjutamisest, tööstiilist ja tempost jne. Kui arvestada, et ma ise viimasel ajal suudan 4 lk teksti õhtu jooksul kirjutada ja siis on kõik, siis see 20 ja rohkem lehekülge päevas kõlab ikka jubedalt (ok, stsenaarium vist veidi lihtsam kui raamat...aga ikkagi). Seega väga meeldiv võimalus teistsuguse kirjutamise telgitagustessse piiluda. Ma ei tea, mis ma raamatust arvaks, kui ma ise kirjutamise- wannabe ei oleks :)

T. Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada" (juuli)

2011-10-27T16:35:00.005+03:00

Kanguri raamatu tagakaanel oleva ülevaate järgi ei ole täpselt aru saada, millise teosega on tegemist. Seetõttu olin esimesi lehekülgi lugedes õnnelik- vägev, suhteromaan mehe seisukohalt! Mõne hetkega pidin pettuma- hoopis krimilugu. Pole minu teema!
Üldiselt oli tegemist hoogsa teosega. Kuigi kriminaalsed tegelased ja teemad pole minu lemmikud, siis lugesin ikka küllalt kiiresti läbi. Veidi häiris... poliitiline korrektus! Selles mõttes, et poole peal tutvusin ka Kanguri kirjutamise blogiga ja raamatus oli tihti tunda, et on teadlikult kasutatud erinevaid võtteid. Kuidagi väga paipoisilikult kokkupandud lugu. Samas jäi minu jaoks mitu otsa lahtiseks ja kahtlaseks. Näiteks kõige lõpust ma ei saanud täielikult aru... ja mulle nii ei meeldi.
Samuti kogu peategelase endine elu ja vahepealne nö salaelu... lõpuni välja jäi minu arust saladuseks, et mis siis Kalle käitumist põhjustas? Mis täpselt vahepeal juhtus?

Kuid ringi ringi haaval erinevate kihtide avamine oli minu arust päris hea. PÕnevust jätkus. Samuti olid päris hästi kujundatud erinevad tegelased, kelle vaatenurgast teemat käsitleti.

Veel arvustusi:
- Loterii raamatublogi
-

K. Priilinn "Liblikasonaat" (juuni)

2011-09-07T15:30:00.003+03:00

Kuna vahepeal tegelesin ise kirjutamisega, siis lugemine on veidi soiku jäänud ja täna sai lõpetatud juunikuu raamat. Seekord siis jälle eesti noorkirjanik Ketlin Priilinn ning tema romaanikonkursil äramärgitud töö "Liblikasonaat".

Romaan räägib noorest naisterahvast, kellel on kolm last, mees, maja ja kõik on hästi. Kuid siis avastatakse tal vähk ja mees kaotab töö. Lisaks mõned mured veel ning tulemuseks on hingeline ja perekondlik kriis.

Minu arvates on see Ketlini puhul kindlasti samm edasi "Hõbeinglist". Rohkem ma temalt täiskasvanute romaane lugenud pole. Erinevakoelisemaid sündmusi oleks ehk rohkem oodanud ja vahepeal tundus, et hakkas venima, kuid üldiselt oli kerge ja sujuv lugemine. Meeldis!

S. Montefiore "Prantsuse aednik" (mai)

2011-07-09T17:00:00.003+03:00

Santa Montefiorelt olen enne korduvalt lugenud "Meelespeasonaati", millest olin väga vaimustunud.
"Prantsuse aednik" on ajaviiteromaan, mis räägib Mirandast ja Davidist, kes ostsid koos lastega maamaja. Kaasaegse loo kõrvale kerkib maja endise omaniku päeviku kaudu paarikümneaasta tagune lugu, mis põimub kaasajaga. Armastusromaanile kohaselt järgneb mitmekülgne suhetekeeris ja seejärel küllaltki loogiline lõpp.

Üldiselt raamat mulle meeldis. Looduskirjeldused on head ning inimeste tunded on samuti küllaltki südamlikult ja mitmekesiselt välja toodud, aga... mingil hetkel hakkas kõik liigselt korduma ning venima. Seega oleksin arvatavasti rohkem rahul olnud, kui teos poleks nii pikaks venitatud olnud.

Samas on Montefiore kindlasti üks neist kirjanikekest, kelle romaanid ka edaspidi ajaviiteks julgelt kätte võtaksin!

Kõige rohkem häirisid mind aga kirjanikust mitte sõltuvad asjad ehk kirjavead. Mitte lihtsalt punktid-komad, vaid ka see, et lauses oli sõnad ära vahetatud või sõnas tähed täitsa valesti. Ja seda mitte ainult ühel korral. Ma ei tea, kas olen nüüdseks kirjavigade suhtes tundlikum, või pole ma nii vigast raamatut ammu lugenud...

Mõned tsitaadid:
- "Temal /siilil/ on siin maa peal sama palju õigust olla kui sinul. Me kõik elame siin teatud aja koos ja ühel päeval sureme me kõik. Me peame austama kõiki jumala olendeid, isegi kõige väiksemaid sipelgaid."
- "Armastus on imevägi, Miranda. Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele."
- "Jah. Ta /laps/ vajab sinu heakskiitu ja sinu imetlust. Lastele on väga kerge meele järele olla: nad vajavad vaid meie tähelepanu ja armastust."

O. Ruitlane "Naine" (aprill)

2011-05-31T19:45:00.001+03:00

Hmm... selline... äratav teos :) Minu esimene tutvumine Ruitlasega.

Üks nägemus „lollist maanaisest“ ja elu võimalikkusest Lollide Maainimeste alevis.

Mõned tsitaadid:
- „Veretööd Mehe ja Naise vahel ei tehtagi enamasti noa või kirvega. Inimest on palju lihtsam hukata teda endaga lämmatades. Tuleb lihtsalt juhmi järjepidevusega läbi lõigata niite, mis Inimest vee peal hoiavad... ja kõik... Luuletajat on lihtne tappa labidaga, niisama lihtne, nagu labidameest luulega.“ (lk 68)
- „Naine oli sügavalt usklik inimene. Kui enne jõule kirikus vaestele peredele abipakke jagati, oli ta alati kohal.“ (lk 73)

P. Coelho "Võitja on üksi" (märts)

2011-05-23T19:43:00.000+03:00

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis siiani arvasin, et olen tingimusteta Coelho fänn. Olen lugenud päris mitut tema teost ning senise kogemuse järgi on need võrdselt tasemel olnud.
„Võitja on üksi“ oli minu jaoks aga pettumus. Ootasin midagi muud.
Ei saa väita, et autor teemat ei valdaks. Näha, et Cannes´i filmifestivalil ning „rikaste ja ilusate“ maailmas toimuvaga on ta kursis. Aga minu jaoks tegeleski autor enamuse teose vältel nende „telgitaguste“ avamisega. Iseenesest olid need kirjeldused ning erinevate inimeste mõtted huvitavad ning mõtlemapanevad. Minu jaoks on alati huvitav olnud see, kuidas tunnevad ennast „superklassi“ ja teised tähesäras keerlevad inimesed siis, kui kaamerad on kinni ning fotokad ära pandud. Selles mõttes oli see Coelho teos küll sisukas.
Minu jaoks oli seal aga liiga palju tegelasi, kes küll lõpuks said kokku, aga üldiselt enamik ajast ajasid lihtsalt segadusse.
Palju oli eraldiseisvaid huvitavaid mõttearendusi, kuid mõne aja pärast hakkasid ka need korduma ning järjekordne mõtisklus edu telgitagustes tundus juba punnitatud.
Kindlasti loen ka edaspidi Coelho raamatuid, kuid sellest teosest ma tõesti vaimustuses polnud. See ei tähenda, et teistele ei võiks meeldida.

Mõned tsitaadid:
- „Jumal lõi maailma kuue päevaga. Aga mis on maailm? See, mida mina või sina näeme. Iga inimese surmaga hävib üks osa maailmast. Kõik, mida inimolend tundis, koges, vaatles, kaob koos temaga, samamoodi nagu pisarad, mis vihma käes kaovad.“ (lk 30)
- „Vähesed otsustavad kätte maksta, püüdes olla parim selles, milles teised teda võimetuks peavad. „Ükskord te veel kadestate mind,“ mõtlevad nad.“ (lk 47)
- „See on igal pool ühesugune. Hiiglaslikud popkontserdid sarnanevad suurte religioossete kogunemistega. Rahvas, kes jälgib väljamüüdud teatrisaali ukse taga Superklassi sisenemist ja väljumist.“ (lk 124)
- „Kui inimesed usuksid rohkem muinasjuttudesse ega kuulaks ainult abikaasasid ja vanemaid- kelle arvates on kõik võimatu- , siis kogeksid nad sama, mida tema praegu, istudes ühes loendamtatutest limusiinidest, mis aeglaselt, kuid kindlalt suunduvad trepiastmete, punase vaiba, planeedi suurima moelava poole.“ (lk 277)
- „Talent? Jah, ta tahaks uskuda, et ka talent loeb, ehkki teab, et see on jumalate täringumängu tulemus- need valivad teatud inimesed välja ja lükkavad ülejäänud teisele poole ületamatut kuristikku, ainsaks ülesandeks plaksutada, jumaldada ja hukka mõista, kui voolu suund peaks muutuma.“ (lk 278)
- „Superklass on oma edust sama sõltuv kui narkomaan uimastist ja palju õnnetum kui see, kes igatseb endale vaid maja, aeda, last sinna mängima, toidupala lauale ja küdevat kollet talveõhtuks.“ (lk 286)
- „Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.“ (lk 311)

Minu Lõpupidu müügiedetabelis

2011-03-02T13:20:00.006+02:00

Ma avastasin, et mu Lõpupidu jõudis 6.nädalal isegi Apollo ilukirjanduse müügiedetabeli 9.kohale.

Arusaadavalt olen jätkuvalt poolpaanikas, kuna väga palju tagasisidet veel pole. Hetkel on sõpradest-tuttavatest lugejad positiivselt kommenteerinud. Juurde on käinud lause, et "ma ei ütle seda ainult sellepärast, et ma sind tunnen..." - aga ikkagi...

Siia hakan koguma linke kohtadest, kus veel minu raamatust kirjutatakse:
- Raamatumaailm
- Blogistaja
- Lastekas
- Arvustused
- Kuristikulill.blogspot.com

K.Murutar "Viimnekuu" (veebruar I)

2011-02-15T11:46:00.004+02:00

Kuna viimasel ajal sai rasedusega "vähe" kokku puututud, siis hakkasin enne Joosepi sündi Murutari "Viimnekuu" lugema. Enamus sellest sai siiski loetud juba haiglas, kui endal pisipoja oli sündinud.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et see raamat/päevik oli kirjutatud enamuses Kati abikaasale. Mul oli küll pidevalt tunne, et olen ninapidi nende isiklikus elus... aga no seda ju päevik tähendabki :) Seega teistpidi oli tõesti huvitav reaalselt näha teise inimese ellu- ja nagu Murutar isegi kirjutas- siinkohal pole midagi analüüsida, ega kritiseerida, sest see on kellegi elu, mitte väljamõeldis.

Mind häiris see, et kogu selle suhtumise ja kõige toimunud juures ei saanud ma aru, miks see paar ikka veel koos elab. Nüüdseks on muidugi teada, et ära see liit ka lõppes... aga kõik see kirjeldatu tundus kohati väga masohhistlik. Kusagil lõpupoole tuli välja lause, milles nägin enda jaoks põhjendust mehe suhtumise talumiseks: arvamus, et naise kõik lapsed võiksid olla ühe mehega.

Mõned tsitaadid:- "Paljud neuroosid ja katkenud närvid on tingitud illusioonist, et kogu maailm jälgib just konkreetselt mind. Kõik näevad ja epavad meeles, mida mina teen. Tühjagi! Kogu maailm on täis samasuguseid maailmanabasid. Ja ülemääraselt suurt tähelepanu eeldatakse sellepärast, et meie peredes on ebanormaalselt vähe lapsi. /---/ Alates kolmelapselisest perest ei hakka noored inimesed end enam arvama ületähtsustatud miraakliks- lasterikkus kingib lapsele lisaks arvukale omade jõugule ka adekvaatse minapildi. Jätab psühhiaatrid ilma lisatööst ja keemiavabrikud antidepressantide kohutava ja kasumliku kuhja tootmise põhjustest."

- "Arutasime Anuga, kuidas riik ja mehed harjuvad, et naised suudavad kõike, ning hakkavad eeldama, et nii peabki olema. ja kui naine väsib, nõuab tuge ja osadust, tänu ja tunnustust ja teab, mis luksusi veel, on nii riik kui mehed üllatunud- sa saad ju ise ja kõigega toime, mis sa nüüd pipardad ja tujutsed, rikki läksid või? Ise oleme selle jama endale selga kasvatanud. Aga enese ülekoormamise süüd tunnistada o nraskem ku iseda koormat üleinimlikult suutlikuna üha edasi kangutada."

H. Künnapas "Lõpupidu"

2011-02-12T13:01:00.003+02:00

Jah, seda raamatut ei ole ma küll ise lugejana lugenud... küll aga kirjutanud ja seetõttu autorina korduvalt üle lugenud. Seega usun, et võin selle siia üles panna küll.
Täna sain kätte ka autori eksemplarid oma raamatust, seega olen seda nüüd ka käes hoidnud :)
Raamatu sisu tutvusts tagakaanel siis selline:

Kui Raili oma viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril haigutamiseni tuttaval Oodvere tänaval kooli poole sammub, ei oska ta aimatagi, kui huvitavaks tema elu peagi muutub. Kolkakooli on siginenud kaks uut abiturienti – tõmmu seltskondlik Marcus ja heledapäine veidi eraklik Roomet. Värske veri tuttavate poiste seas tekitab kohalike piigade hulgas üksjagu piidlevaid pilke ja konkurentsi, Marcusel aga on selge huvi just Raili vastu. Ja äkki muutuvad Raili elus kooli ja korvpallitrenni asemel tähtsaks hoopis teised asjad. Ta on armunud ja õnnelikum kui eales varem. Kuid peagi näitab end medali teine, märksa tumedam pool. Selgub, et Marcust ja Roometit seob minevik, mille nad tahaksid meelsamini olematuks teha ...
Railil tuleb selle kooliaasta jooksul selgusele jõuda väga tähtsates küsimustes. Mille põhjal otsustada, keda võib usaldada? Kas armastus on miski, mis jalust niidab, või kasvab see vähehaaval? Kui kaua läheb aega, enne kui inimest tõeliselt tundma õpid? Mille jaoks õigupoolest on enda kõrvale vaja teisi inimesi? Kas meil üldse on olemas kedagi peale iseenese?

J. Juul "Sinu tark laps" (jaanuar II)

2011-01-31T14:19:00.004+02:00

224 lk
Nüüd, kui Mathias on üle 2-aastane ja teine sündimas, jõudsin oma lugemistega lõpuks lastekasvatuse teemani. Pereklubist leitud soovituse järgi sai mu valikuks Jesper Juuli "Sinu tark laps. Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21.sajandil".

Täiesti julgelt võin seda kõigile lastevanematele soovitada! Ja vanavanematele ka!

Iseenesest on tegemist ülevaatliku raamatuga, kus räägitakse kõigist vanusegruppidest ja samas mitte ühestki väga põhjalikult. See aga ei häiri, sest põhiline, mida öelda tahetakse ongi lastekasvatuses üldine.

Väga hirmutavaid leide oli, mida saime kohe aru, et teeme oma lapsega valesti. Muutsime oma käitumist ja kohe muutus ka lapse oma! Selles mõttes oleme selles raamatus leitud oma kodus kohe praktiseerinud!!!

Kõige tähtsam sõnum sellest raamatust oli minu jaoks, et:
- me peame oma lapsi võtma kui täisväärtuslikke inimesi, mitte kedagi/midagi, keda me arendama ja juhtima peame! Jah, lapsed pole valmis võtma vastutust pereelu ja pere toimimise eest (see on AINULT lapsevanemate kohustus), aga lapsed oskavad öelda, mis on neile hea ja mida neil on vaja!!! Lapsi tuleb kuulata ja jälgida sünnist saadik ning nende arvamust arvestada. See pole sama, et laps peab saama kõik, mis tahab, aga laps peab saama aru, et ta on olemas!!!

-Laps on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas! Last ei armastata sellepärast, mida ta teab-teeb-oskab, vaid sellepärast, et ta on LIHTSALT OLEMAS!!!

Enamus meist on kogenud kasvatust, kus vanemad ütlevad, mis on lastele hea. mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem püütakse kasvatada. Mina sain sellest raamatust õigustust oma arusaamisele, et lapsi saame kasvatada põhiliselt enne kooliiga (või isegi 3-4 esimest eluaastat). Seejärel hakkavad neid mõjutama sõbrad, ühiskond jms. Seega kui lapsepõlves on töö tegemata, siis teismeliseeas on natuke hilja suure kasvatustööga alustada!!!

Samuti räägitakse vanast tõest, et me kipume lapsi kasvatama nii, nagu meid kasvatati. Ehk et me ei pruugi rahul olla sellega, kuidas meie vanemad meiega käitusid, aga me anname selle oma lastele ikkagi edasi! Seega sellest ringist väljumiseks tuleb teadlikult oma tegevust jälgida ja püüda aru saada, milline lapsepõlve sündmus su enda käitumises sellised tagajärjed on tekitanud.

Ma mõtlesin hunniku tsitaate ka siia kirjutada, aga nüüd arvan, et see raamat toimib ühe tervikuna ja kõigil, kellel on laste või lastelastega tegemist, tasub seda lugeda.

S. Meyer "Päikesevarjutus" (jaanuar)

2011-01-06T19:42:00.002+02:00

584 lk
Nii- Videviku saaga kolmas raamat loetud. Film oli enne vaadatud.
Ikka otsin seda "midagi", mille pärast see nii populaarne on. No aga aru-mai-mõista, et miks tahavad noored tüdrukud ennast samastada peategelasega, kelle kohta kogu aeg kuulutatakse, et ta on nii nõrk, ei saa ise enda kaitsmisega hakkama ja teised satuvad ohtu seetõttu, et püüavad tema elu kaitsta???
Eelmistes raamatutes oli minu arust seda allumist ja nõrkust vähem, aga no "Päikesevarjutus" oli üks pidev halamine nõrkuse üle.
Bella ja Edwardi suhe ning nende dialoogid panid ka seekordses raamatus pidevalt kulmu kergitama, et no "kaua võib?". Ja siis see armastuse teema Jacobiga... oeh...

Väga lömastatud tunne oli, kui seekordne osa läbi sai. Film oli kuidagi asjalikum... vähemalt kõik need halamised olid filmist puudu. Aga "Päikesevarjutuse" (nagu vist iga filmi puhul) oli küll nii, et filmis sain osadest asjadest teisiti aru. Nüüd raamatut lugenult on teine pilt.

Kuna ma ei viitsi neid raamatuid inglise keeles lugema hakata, siis ei saa ma kunagi teada, et kui palju on mu rahulolematus seotud tõlkimisega. Netist nimelt fännide kommentaaridest lugesin, et mitmed pole eriti just "Päikesevarjutuse" tõlkeda sugugi rahul.

Aga ma loen neljanda osa ka läbi ja tahan teada, et - miks, miks, miks kõik seda loevad???

Heli lugemisaasta 2010

2011-01-03T19:27:00.005+02:00

Jällegi üks aasta möödas ja üks lugemisaasta ka. Eelmise aasta pärandina jäi minu lauale pooleli Meyeri "Päikesevarjutus", mida praegu veel loen, kuigi lootsin, et see jääb samuti eelmisesse aastasse.

2010.a läbiloetud raamatud olid aga sellised:
1. J.Cooper "Ratsanikud"
2. E.Dodds "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul"
3. M. de Unamuno "Abel Sanchesz"
4. V. Woolf "Tuletorni juurde"
5. J. Kaus "Hetk"
6. B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane"
7. J. Cooper "Rivaalid"
8. K. Kriisa "Neetud"
9. S. Meyer "Videvik"
10. S. Meyer "Noorkuu"
11. J. Austen "Mõistus ja tunded"
12. B. Tracy "Omal jõul miljonäriks"
13. R. Templar "Elu mängureeglid"
14. R. Reinaus "Must vares"
15. A. Hofberg "Ikkagi"

Seega kokkuvõtlikult umbes 1 raamat kuus. Natuke rohkem. Ülekaalus noorsoo- ja ajaviiteromaanid (7 raamatut), mida sai loetud selleks, et ennast kursis hoida nende valdkondadega, kus ise kirjutada kavatsen. 3 raamatut loetud koolitööde jaoks.

Nii väikese loetud raamatute hulga vabanduseks see, et eks enamus kevadest kulus magistriõpingute lõpetamisele- eksamitele ja magistritööle. Suvest kuni detsembrikuuni kirjutasin oma esimest täiskasvanute romaani, mis on praegu ülelugemisele saadetud :-) Seega pole vist väga hullu, et ise üle ühe raamatu kuus lugeda ei jõudnud.

Iseenesest loomulikult tahaks rohkem jõuda... aga ka praegu on igasuguseid muid projekte nii palju ees... ja kuu aja pärast ehk peale pisipoja sündi ma mõni aeg üldse ei unistagi lugemisest.

A. Hofberg "Ikkagi" (detsember II)

2010-12-22T23:47:00.002+02:00

Jätkuvalt tutvun kirjastuse Tänapäev erinevate võistluste teostega. Seekord siis pseudonüümi Angela Hofberg taha peituva isiku romaan "Ikkagi".
Loomulikult soosis selle raamatu kättevõtmist info, et see on eesti kirjanduses eriline, kuna käsitleb religioosseid teemasid, nö religioosne kireromaan.
Algusest saadik jäi silma autori sõnakasutus- arusaadavalt teab ta rohkem eestikeelseid sõnu, kui keskmine eestlane ning pole kahelnud neid kasutada. Mõnikord tundus mulle isegi, et mu eestikeele-alased teadmised on nõrgad, sest päris mitu oli sõnu, mida olen küll kuulnud, aga tegelikult ei tea.

Millegipärast eeldasin ka, et tegevus toimub tänapäeval. Tegelikult aga ajal, kui Pika Hermanni tornis lehvis alles punalipp. Aga see pole romaanis oluline teema.

Religioosne kireromaan... Suhte üheks pooleks on küll kirikuõpetaja, kuid juba algusest saadik ei jäta ta ise väga religioosse inimese muljet (või siis on esitatud info selle "mõõtmiseks" ebapiisav). Lõpuni välja jäävad minu jaoks mehe motiivid ja tegelik tegevus segaseks. Lõpuni lugemise üheks põhjuseks oligi, et oleks ikka tahtnud teada, mis siis TEGELIKULT mehe elus kogu see aeg toimus.

Kusagil keskel (või enne seda) hakkas minu arvates kõik korduma. Lihtsalt naine sai vanemaks... ja laps ka... aga elu möödus ikka ühemoodi. Ma usun, et oleks võinud kiiremini hakkama saada.

Seega peale selle romaani lõpetamist jäid väga segased tunded... ei oskagi nagu midagi arvata. Ei kahetse, et lugesin, sest keelekasutus oli kindlasti rikastav ja mõneti uudne (või pigem vanamoeline?)... kuid praegu küll ei kiirusta sama autori uusi teoseid avastama. Kui aega kunagi üle jääb, siis võib küll! :)

R. Reinaus "Must vares" (detsember I)

2010-12-20T19:45:00.004+02:00

Reeli Reinausi "Must vares" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaanivõistlusel I koha.

"Must vares" räägib sellest, kuidas kena ja viisakas Liis kolib koos perega linna nig peab seetõttu gümnaasiumi viimases klassis kooli vahetama. Ta satub ootamatult koolikuisamise ja rivaalitsemise maailma, mis talle siiani võõras oli. Temal endal probleeme ei ole, kuid teravalt on tõstatatud rassismi küsimus. Ehk et klassis käib mulatist lastekodu kasvandik, keda kõik näiliselt vihkavad. Väga palju on raamatus ka narkootikumide teemat.

Ma mõtlesin, et loen kõik selle konkursi raamatud läbi. Kui ma nüüd võrdlen Kriisa "Neetud", Reinausi "Musta varest" ja enda (samas sarjas veel ilmumata) "Lõpupidu", siis tunduvad kõik kuidagi sarnased. Jah, loomulikult täiesti erinevad, aga kuidagi... väga sarnase eluhoiaku ja väärtushinnangutega. Seega nüüd otsustasin, et rohkem selle sarja raamatuid ei loe :-)

Reinausi raamat on ladusalt kirjutatud ning huvitav. Kiiresti saab läbi ja igavaid kohti ei olnud. Keeleliselt oleks mõnes kohas sõnakorduste üle norinud, aga see peaks vist pigem toimetaja teema olema.

Igatahes noortele julgen soovitada küll!

R.Templar "Elu mängureeglid" (november II)

2010-11-23T23:24:00.004+02:00

235 lk

Nagu öeldud, oli mul praegu nö eneseabiraamatute kuu.:)
Templar´i "Elu mängureegleid" olin varem sirvinud, kuid nüüd sai otsast lõpuni läbi loetud. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga hea... ja samas polnud seal mitte midagi uut! Lõpuks juba tundus, et läks natuke heietamiseks. Võib-olla on asi ka selles, et "Elu mängureeglid" kuulub arvatavasti selliste raamatute hulka, mida tuleb lugeda aeglaselt, jupi kaupa. Ma aga "ahmisin" selle ju kiirelt läbi. Sellegi poolest kirjutasin endale meenutamist vajavaid kohti välja, nagu alati, ja sain terve paberi ikka tarkusi täis.

Mõned tsitaadid:
- "Peaaegu kõik edukad inimesed tunnevad oma väärtust. /---/ Nad on enda jaoks paika pannud, kes nad on ja milleks nad on. Nad ei pea end esile tõstma ega uhkeldama sellega, mis neil on või kes nad on. /---/neid ei huvita, mida teised inimesed mõtlevad- nad on selleks liiga hõivatud oma elu korraldamise ja elamisega."
- "Kui teil tekkib tahtmine kellelegi kätte maksta, ärge vihastuge, vaid kõndige minema. See on palju parem kättemaks, sest selle kaudu demonstreerite te oma üleolekut kõigest, mis teid hulluks ajab. Ja ei ole paremat kättemaksu kui sedavõrd suur ignoreerimine, et te saate asjast lõplikult üle."
- "Tarvis on rääkida. Rääkimine aitab meie kohale kogunenud mustad pilved laiali ajada, rasketest aegadest üle saada ning oma rõõmu ja optimismi kaaslasega jagada."
- "Tasub seltsida positiivsete ja tarkade inimestega. Pean silmas inimesi, kelle arvates elu on põnev väljakutse, millega tasub maadelda ja lõbutseda. Inimesi, kellel on huvitavad arvamused, kellega on hea rääkida, kes räägivad positiivsetest asjadest, mitte ei jurda elu üle."

B. Tracy "Omal jõul miljonäriks" (november I)

2010-11-17T15:28:00.003+02:00

78 lk
Teatavatel põhjustel on minu lugemisvaras nüüd üle hulga aja järg jälle nö eneseabiraamatute käes. Esiteks juba seetõttu, et viimastel aastatel on saanud natuke tegeleda kristliku suunaga elamisõpetusega. Seega on hea nüüd vastukaaluks üle vaadata, mida ilmalikum suund esile toob. Teiseks on lõpuks aeg ka enda elus see vaikne kodune aeg lõpetada :-)

Tracy "Omal jõul miljonäriks" ei sisaldanud mitte ühtegi uut ja erilist õpetust. Kõik on varem loetud ja tuttav. Kuna põhimõtted on aga väga lühidalt kokku võetud, siis oli mõnus need kiirelt üle korrata ja meelde tuletada. Nimelt see, et need mõtted on kõikjal kasutatud, ei tähenda, et need oleks halvad. Lihtsalt mitmeid kasutan oma elus nagunii kogu aeg.

Kuigi raamatu pealkiri on otseselt seotud majandusliku olukorra parandamise ja rahaga, siis tegelikult on samad põhimõtted ükskõik millise muu eesmärgi täitmisel kasutatavad. Seega võiks igaüks sellest raamatust oma pilgu üle libistada :)

J. Austen "Mõistus ja tunded" (oktoober)

2010-10-19T21:59:00.003+03:00

Jane Austeni "Mõistus ja tunded" oli tema esikromaan, mis ilmus esmakordselt aastal 1811a. Teos räägib inglise keskklassi neidude mehelesaamise muredest.
Kuna raamatus käsitletud ajastu ning sellele vastavad tõekspidamised ja käitumisnormid on peaaegu 200 aastat vanad, siis esialgu ei olnud kõige lihtsam sisse elada. Kui aga tunnetus oli käes, siis oli raske raamatut käest panna. Minu arvates on tegemist väga kirgliku ja romantilise teosega, kus on nii armumist, pettumust, hingevalu, õnne jne.
Samas üldiselt tundus mulle kogu selle ajastu suhtumine lihtsalt silmakirjalik! Nimelt enamus energiast läheb raamatu tegelastel minu arvates sellele, kuidas teistele teatud muljet jätta. No juba see põhiteema ehk tüdrukute mehelesaamine... see on tänapäeval kuidagi võõras... või siis vastupidi- väga aktuaalne?!?
Nimelt romaanis "Mõistus ja tunded" käsitletud ajastul pidid inimesed teineteise tunnetest aru saama väga vähese info põhjal ning ebamääraste märkide järgi. Samas kui kahtlustati, et kellegil on omavahel suhe, siis tuli inimestel kokku jääda juba seetõttu, et kogukond seda ootas.
See pani mind mõtlema, et tänapäeval nii elus kui kirjanduses on lubatud hulga rohkem välja öelda... aga kas see teeb meid vähem silmakirjalikuks? Või on silmakirjalik ikka lihtsam, kui käsitletava romaani ajal?

S. Meyer "Noorkuu" (september II)

2010-09-17T17:21:00.003+03:00

Minu segaselt järjestatud Videviku saagaga tutvumine on jõudnud nii kaugele, et nüüd ka teine raamat loetud. Enne seda lugesin esimese raamatu, siis vaatasin esimese filmi, siis (KOGEMATA :P) vaatasin kolmanda filmi, siis teise filmi ja nüüd lugesin teise raamatu.

Seega kokkuvõtlikult olen nüüdseks päris mitu tundi veetnud Videviku saagaga, eesmärgiks ikka sarja eduvõtme otsimine... aga no ei saa ma päris aru. Otsisin netist ka igasuguseid arvamusi jms, seega tean, et vastupidiselt paljudele just teine osa meeldis mulle rohkem kui esimene. Filmidest oli ka praegu teine minu jaoks parim. Äkki just seetõttu, et kui teised kaebavad tegevuse puudumise üle teises osas, siis minu jaoks ongi see positiivne, sest sinna vahele saab endale sobivaid asju juurde mõelda :)

Meyeril on kogu see tegelaste ja tegevuskohtade süsteem minu arust hästi välja mõeldud. Selle kohta pole midagi öelda. Samuti on päris mitmeid väga häid dialooge, mis tõesti liigutavad... aga üldiselt on need kõik ju klassika. Unustatud vana, mille Meyer on üles korjanud ja ilusti ära kasutanud.

Seega usun, et ma loen läbi ka ülejäänud 2 osa (kuigi 3.osa film juba vaadatud, aga Karinil oli õigus, et filmi ja raamatu vahel on mitmeid erinevusi... mis ehk on ka mõistetav). Samas ei saa ma öelda, et asi oleks sõltuvuses (väidetavalt pidavat see raamat sõltuvust tekitama), vaid ma tahan tõesti leida seda "MISKIT", mis kogu selle sarja nii populaarseks teeb. Minu jaoks on praegu üksikud laused ja situatsioonid, mis tuntavalt kogu ülejäänud tervikust välja hüppavad.

p.s. suurim pettumus on loomulikult see, et raamatus rõhutatakse kogu aeg, kui ilus Edward on, kuid filmis on lihtsalt üks ... mitte just eriti üle keskmise välimusega noormees. Kahju! Tegelaste valik oleks võinud filmi kindlasti päästa.

S. Meyer "Videvik" (september I)

2010-09-06T14:30:00.003+03:00

Stephenie Meyer´i Videviku saaga raamatud on mul ammu järjekorras olnud.
Aga liiga kaua vist... ja mul vist olid liiga suured ootused...

Videviku lugu on lihtne- keelatud armastus tavalise tüdruku ja vampiiri vahel. Minu jaoks lugu venis ja selle oleks saanud hulga kiiremini ära rääkida. Ootasin rohkem tegevust ja ka tundeid. Samas kardan, et mu ootused olidki suured lihtsalt seetõttu, et Videviku ümber on nii palju kõmu olnud ja seda on reklaamitud, kui üle hulga aja parimat raamatut ja kõigi nende muude mitte-midagi-ütlevate-tiitlitega.

Youtube´st vaatasin mingeid videoid ka ja mulle tundub, et film meeldiks mulle rohkem. Võtan plaani! Ja ma arvan, et kui aega saan, loen ka Videvikule järgnevad raamatud läbi... aga kiiret pole! :)

K. Kriisa "Neetud" (august)

2010-09-02T13:39:00.000+03:00

Kristel Kriisa "Neetud" saavutas Eesti Lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaani võistlusel 3.koha. Ehk tegemist siis sama võistlusega, kus minu teos sai äramärgitud teoseks.
"Neetud" räägib peale isa surma Tallinnasse kolinud 16-aastasest Mirdist ja noortest tema ümber.

Üle hulga aja oli see minu jaoks tõesti hea lugemiselamus. Ma olen lugenud mitmeid noorteromaane ja alati segaduses olnud, et kes ja kellele neid kirjutavad. See lugu tundus mulle tõesti reaalne. Samas oli hästi kirjutatud ja ladus. Pinge ja huvi kestis lõpuni. Selles raamatus on minu arust hästi näidatud, et nö "headel" võib ka huvitav elu olla ja et noorteromaani tegelased ei pea kõik pigevalt masenduses olema, ropendama ja suitsetama jne. Seega oli tegemist igati positiivse ja samas ka õpetliku teosega, mida julgen väga hea meelega soovitada!

Siiani olen noorteromaanide puhul lõpuks otsustanud, et no ju mina polnud selle raamatu sihtgrupp... aga "Neetud" puhul ei tulnud mulle kordagi seda mõtet.
Jään ootama Kriisa järgmisi teoseid! :)

J. Kaus "Hetk" (juuli)

2010-08-27T10:53:00.003+03:00

Enne Kausi raamatu lugemist juhtus minuga üle hulga aja selline asi, et jätsin raamatu pooleli. Ehk hakkasin lugema ühte eesti meeskirjaniku kirjutatud teost, mis peale 100 lk lugemist mulle ikka veel midagi ei öelnud, kirjeldas lihtsalt mõttetute inimeste mõttetut elu, millel ei olnud ja ei tundunud ka tulevat mingit eesmärki. Seega jätsin pooleli.

"Hetk" oli minu esimene kokkupuude Jan Kausi loominguga. Mul oli piisavalt huvitav, et lugesin raamatu järjest läbi. Ühest arvustusest lugesin, et Kaus kasutab vähe sõnu ja iga sõna on oma õigel kohal. Olen nõus! Aga mina vist olen selline, kes tahab, et mulle veidi rohkem ette öeldakse. Samas jäi peale lugemise lõpetamist hea tunne. Ja pani mõtlema küll. Seega äkki polnudki minu jaoks väga üle jõu käiv teos :)

Ebatraditsioonilisel viisil on tegemist ka Eda ja Joosepi vahelise armastuslooga. Olulisel kohal on Joosepi meenutused Tallinnast, mida ta tunneb väga hästi.

Olgem ausad- peategelased... ja vist kõik tegelased selles romaanis jäävad väljapoole minu põlvkonda ja seega tahes või tahtmata nad mõtlevad teisiti, unistavad muust. Seetõttu jääb "Hetk" miun jaoks mingis mõttes võõraks, kuid vastupidi- meeldivalt täiendavaks lugemiseks.

Mõned tsitaadid:
-"Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada- need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate."

-"Demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku."

-"Aeg sulab, on hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud."

-"Talle tundus, et mitmed kolleegid ei peleta tümpsu saatel mitte igavust, vaid vaikust, mis valmistab neile piinlikkust ja piina."

B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane" (juuni)

2010-08-24T23:35:00.003+03:00

McLareni raamatu ostsin viimasel sessil koolis käies kursakaaslase Külvi soovitusel. Kindlasti kuulub see nende raamatute hulka, mida tuleb mitu korda lugeda, enne kui ikka täitsa (või enam-vähemgi) aru saad.
Samas tean juba praegu, et see oli küll õige raamat õigel ajal, sest käsitles mitmeid teemasid, millega ka mina viimase 5 aasta jooksul olen väga tõsiselt kokku põrkunud. McLareni mõtted andsid enesekindlust ja julgust kristlasena jätkamiseks, kuigi lõppkokkuvõttes ei andnud ta mingit selget uut juhist.

-"Igal noormehel või neiul tuleb puberteedist väljakasvamisega kohanega, sest lapsepõlve mänguasjad, riided ja tegevused enam ei sobi. Võib- olla on nüüd "murdeikka" jõudmas meie kultuur?"

-"Ma tahan, et te ei panustaks oma elu vana laeva vee peal hoidmisele, vaid projekteeriksite, ehitaksite ja seilaksite uue laevaga vastu uutele seiklustele uue aja ajaloos nagu Jeesuse Kristuse kartmatud jüngrid."

-"Mis siis, kui usku ei olegi kõige parem võrrelda majaga, vaid pigem ämblikuvõrguga, millel on vundamendi asemel mitu kinnituskohta? Need võiksid olla vaimsed kogemused, eeskuju väärilised inimesed ja institutsioonid, mida on õpitud usaldama."

-"Piibellik käsitlus hõlmab mõlemad, ja me peame hoolitsema mõlema, mitte ainult "oma isikliku tagumiku taevassesaamise", vaid ka "maailma päästmise" eest."
-"Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui mitte varastada. Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui olla sügavalt usklik. Olla tõeliselt hea tähendab olla hea ligimene. Ja olla hea ligimene tähendab arusaamist, et lõppkokkuvõttes ei ole võõraid olemas. minu ligimised on kõik! Kõik on minu vennad! Teisele poole teed hoidvaid üksikuid haavunud monaade ei ole olemas! Me oleme kõik seotud!"

J. Cooper "Rivaalid" (mai)

2010-08-16T13:53:00.003+03:00

Kirjutamisest võtsin pausi ja nüüd loen jälle natuke. Esimesena sai lõpetatud Jilly Cooperi raamat "Rivaalid". Olen seda gümnaasiumi ajal lugenud ja tookord olin väga vaimustunud, nagu ka "Ratsanikest". Nüüd, kui loen Cooperi raamatuid selleks, et sealt õppida, siis ma enam nii vaimustunud ei ole.
Iseenesest on Cooper ikka sama tasemel, nagu oma teistes raamatutes- tegelasi on palju, tegevus liikuv ja aktiivne.
Minu jaoks aga muutus häirivaks, et ma ei tundnud lõpuks seotust ühegi tegelasega. Kogu aeg oli mingi sagimine. Loomulikult ei sobi mulle ka see, et lõpuks ikka peavad kõik kõigiga magama. Aga eks tuleb ka arvestada, et "Rivaalid" on kirjutatud päris tükk aega tagasi ja see on olnud sama edukas, nagu enamik Cooperi raamatuid, seega järelikult on kirjaniku poolt valitud suhtumised ja teod raamatus oma eesmärgi täitnud.

Ja kui sisust rääkida, siis "Rivaalides" on juttu kahe telekompanii vahelisest võitlusest litsentsi pärast. Ja seda peaaegu 500 lehekülge :) Cooper armastab häid lõppe... mulle vähemalt on seniloetud raamatute põhjal selline mulje jäänud.

M. de Unamuno "Abel Sanchez" (aprill)

2010-05-27T14:57:00.002+03:00

Miguel de Unamuno "Abel Sanchez /Lugu kirest/" (Loomingu Raamatukogu 1989 nr 29/30) on järjekordne eksamiks loetud raamat.

Kui Woolfi "Tuletorni juurde" koosnes enamasti inimeste mõtetest, siis seekord oli tegemist suurelt jaolt otsekõnena kirja pandud teosega. Lugu räägib lapsepõlvesõpradest Abel Sanchez´ist ja Joaquin Monegro´st ning sellest, kuidas kirg nendevahelist sõprust ja neid ümbritsevaid inimesi mõjutab. Ka selles teoses on näidatud mitmeid inimesi, kas nagu oleksid koos ja armastaksid teineteist, kuid tegelikult on igaüks üksi.

Unamuno on vihkamisega seoses näidanud minu arvates ühte asja, mida tihti ei mõisteta. Ehk et tülinorijad ja vihkajad arvavad, et teised teevad sama ("vargad arvavad, et kõigil on pikad näpud"). Ja vihkava inimese jaoks on kõige hullem, kui tuleb välja, et vihatav isegi ei mõtle temast.
"Ja see mõte, et mina ei tulnud neile meeldegi, et nad mind ei vihanud, vaevas mind veel rohkem kui minu esialgsed kartused. Olla vihatud nii, nagu mina vihkasin teda- see olnuks juba midagi ja selle teadmine võinuks mind lunastada." (lk 36)

Samuti on palju juttu kadedusest:
"Kadedus ei saa tekkida isikute vahel, kes üksteist õieti ei tunnegi. Ei kadestata teisel maal elavat või teise aega kuuluvat inimest./---/ Ja kõige suurem kadedus valitseb vendade vahel." (lk 72)

V. Woolf "Tuletorni juurde" (märts)

2010-05-24T21:58:00.002+03:00

Virginia Woolf´i "Tuletorni juurde" (Loomingu Raamatukogu 1983 nr 5-7) on midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Minu lugemisvarasse sattus see raamat seetõttu, et valmistun prof dr Jüri Talvetile tehtavaks kirjanduse eksamiks.

"Tuletorni juurde" räägib Ramsay´de perekonnast, kus on filosoofist isa, kõigega vaikselt hakkamasaav ema ja nende kaheksa last. Peategelaseks kujuneski proua Ramsay, kuna tal oli võime inimeste tundeid hästi mõista ning seega suutis ta väga erinevatest inimestest koosneva seltskonna ühtseks kogukonnaks muuta.
Woolf on arvatavasti selles raamatus oma ajastu tõekspidamistele vastu vaielnud. Nimelt on proua Ramsay see, kelle käest kuulus ja tunnustatud härra Ramsay käib toetust ja lohutust otsimas.

"/.../ talle ei meeldinud mitte sekundikski tunda end abikaasast paremana. /.../ Et ülikoolid, inimesed meest vajavad, et mehe loengud ja raamatud on tohutult tähtsad- kõiges selles ei kahelnud ta hetkegi; teda häiris nendevaheline suhe, see, kuidas mees avalikult, kõigi näjhes, temalt lohutust saama tuli, sest siis hakatakse rääkima, et mees sõltub temast, kui ometi peaks igaüks teadma, et neist kahest on härra Ramsay mõõtmatult tähtsam ja võrreldes tema panusega naise andam maailmale tühine." (lk 30)

Teoses esinevate meeste jaoks ongi nende töö ja nende enda isik kõige tähtsamad. Maised mured ongi naise kaelas. Aga lõpuks peab veel naine jätma mulje, et temast ei sõltu midagi ja kõik nähtamatult ära tegema.

Kuigi raamat oli algul raskelt loetav, kuna stiil ja mõttetihedus ehmatavad, kuid kui rütm sisse saab, siis on huvitav. Ja mõttedki tänaselgi päeval mõtlemapanevad!

Eric Dodds "Paganad ja kristlased...." (veebruar)

2010-04-10T00:12:00.001+03:00

Eric R. Dodds´i raamat "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul" käsitleb laialdaselt usulisi tõekspidamisi ja kogemusi, mis olid hilisantiikajal levinud nii paganate kui kristlaste seas.
Kuna kirjutan magistrieksami osatööd surma ning taevarännu teemadel hilisantiikajal, siis see raamat sai läbi loetud just oma töö koostamiseks.

J. Cooper "Ratsanikud" (jaanuar)

2010-03-24T00:05:00.002+02:00

Seis on sama, et ma olen viimasel ajal päris palju koolitööde jaoks raamatuid osaliselt läbi töötanud, aga see pole päris lugemine, seega siia neid ei kirjuta. Peale viimast sessi võtsin paar päeva kohustustest puhkust ja täna lõpetasin Jilly Cooperi raamatu "Ratsanikud".
Ma lugesin seda viimati umbes 10 aastat tagasi ja tookord olin väga vaimustuses. Olen temalt lugenud ka Rivaale ja Appassionatat. Kõigist olin vaimustuses!
Seekord võtsin raamatu ette selle mõttega, et enne, kui hakkan oma jutukesi edasi kirjutama, tahaks lugeda midagi väga head. Aga seekord ei olnud enam nii hea. Seekord ma lugesin seda norides. Otsisin imelikke lauseid ja kohtu, kus ma ei saanud aru, et kes täpselt ühte või teist asja ütles, kus tegevus läks liiga kiiresti edasi ja kus liiga aeglaselt... no igatahes on päris raske niiviisi raamatut lugeda.
Mulle ikka veeldis, aga nii vaimustunud ma enam ei ole.

Sellegi poolest kirjutab Cooper väga ladusalt ja hoogsalt. Pidevalt on pinge olemas ja kuigi palju on selliseid kohti, kus järgnev on loomulik, siis lõpuks ootad ikkagi, et kuidas siis kõik asjad lahenevad. Seega mina liigitaks selle teose nö kvaliteetse ajaviitekirjanduse alla :)

Minu lugemisaasta 2009!

2010-02-10T18:00:00.002+02:00

Kuna ma viimasel ajal pole midagi lõpuni lugeda jõudnud, vaid koolitööde ja muude tegemistega olen vaid suurt hulka raamatuid "nuusutanud", siis teen siia vähemalt kokkuvõtte oma eelmisel aastal loetud raamatutest.
Kuna minu suureks rõõmuks (VEEL! :P) on varsti ka minu enda raamat avaldamisel, siis ma pean eriti eesti kirjanike kommenteerimisega edaspidi vist ettevaatlikum olema :) Sest olgem ausad- raamatute kommenteerimisel/kritiseerimisel ei ole tõde, vaid lugemiselamus (või selle puudumine) on seotud ikka ka lugeja hetkeseisu ja meeleolu... ja tuule suunaga.

Nüüd aga loetelu minu poolt 2009.aastal loetud raamatutest:
1. A. Weiser "Vana Testamendi sissejuhatus"
2. R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu"
3. I. Meos "Kaasaja filosoofia"
4. M. Andra "Vähemalt..."
5. U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"
5. J. Sinkkonen "Kasvamine poisina"
6. J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma"
7. J. Gaarder "Sofie maailm"
8. K. Priilinn "Hõbeingel"
9. "Rabi Nahmani imelised lood"
10. P. Reiser "Kolmekesi"
11. H.Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!"
12. T. Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke"
13. R. Byrne "Saladus"
14. L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood"
15. P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud"
16. H. Mänd "Miks sa vaikid?"
17. M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas"
18. J. Gaarder "Apelsinitüdruk"
19. S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"
20. T. Laanem "Väikesed vanamehed"
21. K. Murutar "Eedeni aed"
22. T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"
23. j. Aus, M.Holsting "On seal keegi?"
24. P. Valk "Töid religioonipedagoogikast"

Seega keskmiselt 2 raamatut kuu jooksul. Neli neist on konkreetselt koolitööde jaoks loetud teosed, aga ülejäänud täitsa vabatahtlik valik!

T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid." (detsember)

2009-12-27T22:42:00.003+02:00

199 lk
Raamatu sisu võib lühidalt kokku võtta autori enda sissejuhatuses toodud sõndaega:
"Inimene on olend, kes leiab oma tõelise olemuse ja identiteedi siis, kui ta avastab tõsiasja, et Keegi armastab teda. Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust."

Selle raamatu lugemine ei lähe kiiresti, sest iga peatükk on mõtlemapanev. Tihti isegi iga lause. Tundub, et tekst nagu polegi pikk, aga ühte lausesse või teksti lõiku on kogutud väga sisutihe mõte, nii et mõtlemist jätkub tükiks ajaks.

Minu arvates on Hellsteni käesolev raamat üks sellistest teostest, et kui seda tervelt ei viitsi läbi lugeda, siis võid selle suvalise koha pealt lahti lüüa ja kasvõi natukene lugeda. Äkki leiad just selle koha, mis sind aitab. Tegemist on raamatuga, mis on mõeldud kõigile, aga iseasi, kuidas igaüks jälle aru saab. Kui kõik raamatus toodud mõttekäigud on võõrad ja uudsed, siis tasub kindlasti uuesti lugeda, aga usun, et mingit abi või mõtlemisainet jätkuv sellest kõigile.

Hellsten on muude teemade seas käistlenud seda, et:
- inimesed ei saagi tihtilugu täiskasvanuks ning jäävad otsima inimesi, kellele panna vastutust oma elu eest, nagu nende vanemad seda lapsepõlves oleksid pidanud tegema;
- tihti jätkame oma vanemate tehtud vigu ning teeme oma lastele haiget nii, nagu meile tehti, sest ei oska selles midagi imelikku näha. Sellest ringist saab välja vaid seda tunnistades;
- kõigest kõige olulisem on ARMASTUS!;
- kahtlemine ja segadusesolek on väärtuslikum kui igasugused kindlameelsed vastused, sest see näitab, et inimene mõistab, et tema pole maailmas kõige võimsam tegelane ning et ta pole võimeline ennast ise päästma;
- teistest erineda julgevad vaid need, keda armastatakse, kes tunnevad armastust. Teistest erinemine jätab üksi ning seega ongi see vaid tugevate "lõbu". Tugev saab olla aga ainult siis, kui tuntakse armastust ning kui tunnistatakse enda nõrkusi;
- nende inimeste ümber, kes ennast ise ei hoia ning kes pole endale oma mineviku ja enda isiksusega seonduvaid asju selgeks teinud (ja mõelnud), nende ümber on miiniväli. Kui ütled või teed midagi nende ümber valesti, võid astuda psüühilisele miinile, mis võib sulle palju haiget teha. See inimene ise ei pruugi aga teada, et tema ootamatu käitumise põhjuseks on see, et ta on enda elus olulised teemad jätnud läbimõtlemata;
- välisest rikkusest olulisem on sisemine edu ehk see, et inimene oskaks ja julgeks elada omal moel, tunneks iseennast, tunneks oma vajadusi, oskusi ja unistusi ning elaks neid kuulates.

Need ja paljud muud mõtted leiadki Hellsteni raamatust. :-)

J.Aus, M.Holsting "On seal keegi?" (november)

2009-12-22T00:42:00.003+02:00

138 lk
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus, 2009

Uus leeriõpik oli täiesti teadlik valik minu lugemislaual. See on üks raamatutest, millesse oma stipendiumi raha investeerisin.
Kuna ma ei ole kirikuõpetaja, ega vii läbi leeritunde, siis ei oska ma kommenteerida, et kuivõrd kasutatav on see leeriõpik leerikursuse läbiviimisel. Tavakristlasena võin aga öelda, et soovitan seda kõigile, kel haridust ja teadmisi õpetajast vähem. Ma usun, et midagi uut ja täiendavat saab sellest enda jaoks igaüks, kes vähegi kirikus toimuvast huvitatud on- nii metsataguse küla tädi Maali, kui ka igapäevaselt kirikuaiast läbimarssiv jõulu-kristlane (ehk see, kes vaid jõulupühade ajal leiab tee kirikusse). Minu jaoks olid mitmed teemad kordamine, kuid samas ka palju uut. Sobivad fotod ning mõtlemapanevad jutukesed olid ka hästi valitud.

Tsitaadina tahan välja tuua lk 55 välja toodud punktid kristliku usu kohta. Ehk et "kristlik usk kutsub meid:
- märkama igat inimest sõltumata tema staatusest;
- hoolima mitte ainult iseendast ja oma elu puudutavast, vaid olema aktiivne ka ühiskonnas, viidates valupunktidele ja neid lahendama;
- arvestama teise inimesega kõikjal;
- mitte leppima ükskõiksuse ja ebaõiglusega;
- panustama oma aega ühiskonna teenimisele."

Leeriõpik on sobilik lugemine ka neile, kes ennast kristlaseks ei pea, sest kristlikud traditsioonid (nt kalendri tähtpäevadki) ja sümbolid jms ümbritseb meid kõikjal ning leeriõpik on üks lihtne viis vähemalt mõnest asjast aru saada!

P. Valk "Töid religioonipedagoogikast" (oktoober)

2009-12-18T00:38:00.002+02:00

249 lk, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008 a.
Nagu pealkirigi ütleb, koosneb see kogumik religioonipedagoogikat puudutavatest töödest. Artiklid on kirjutatud 10 autori poolt ning Pille Valk on kogumiku koostaja ja toimetaja. Algselt hakkasin neid lugema seoses TÜs võetava religioonipedagoogika psühholoogia loenguga, kuid kuna teemad olid nii huvitavad, siis nüüd saigi kogu raamat läbi loetud.

Pille Valk on sissejuhatuses ise öelnud, et:
"Taasiseseisvunud Eestis on religiooni ja hariduse teema olnud jätkuvalt teravate vaidluste tulipunktis. Kirglikult on sõna võetud nii religiooniõpetuse vastu kui selle kaitseks. Paraku üsna sageli vastaspoole argumente analüüsimata ja üksteisest mööda rääkides.
Käesolev kogumik püüab anda oma panuse religiooni ja hariduse teemalise diskussiooni edendamisse Eesti ühiskonnas akadeemilisest vaatepunktist."

Julgen soovitada kõigile, kes soovivad religiooniõpetuse teemadel sõna võtta, sest kaasamõtlemiseks materjali jätkub!

T. Laanem "Väikesed vanamehed" (september II)

2009-09-30T21:09:00.003+03:00

256 lk

"Väikesed vanamehed" tahtsin läbi lugeda sellepärast, et kusagil kiideti seda kui teost, milles on meeste karakterid väga hästi välja toodud, nagu see oleks mehe poolt kirjutatud.
Iseenesest olen nõus! Üldse olid erinevad karakterid hästi kirjeldatud ja samuti erinevate tegelaskujude areng. Samas muutus minu jaoks karakterite eristamine ja kirjeldamine olulisemaks üldisest tegevusest. Selles mõttes, et lõpuks nagu ei toimunudki väga palju ja erinevate kujude väljatoomine oli olulisem sellest, mis toimus.
Väga palju oli looduse kirjeldusi ja võrdlusi loodusest. Arvatavasti näitab see autori häid teadmisi looduse teemaldel. "Arvatavasti" sellepärast, kuna ma ise ei tea, järelikult ei saa kontrollida, et kas kõik kirjeldatu oli ka loogiline ja õige :-)

Lugemiseks läks aega 2 õhtut. Kuigi raamat on 256 lk pikk, oli reavahe päris suur, seega ega teksti nii palju polnudki.

K. Murutar "Eedeni aed" (september I)

2009-09-13T00:29:00.003+03:00

Keset Martin Lutherist ja pühakirjast rääkiva essee kirjutamist läksin hoopis raamatukokku ja otsisin üles paar raamatut, mis on mul nimekirjas: "neid raamatuid tahan lugeda!". Üks selle nimekirja raamat oli Kati Murutari "Eedeni aed". Ma ei tea, miks ja kuidas see raamat minu nimekirja sai, aga hea oli, et sai. Nimelt- MEELDIS VÄGA! Peale raamatu lugemist lugesin ka mitut tema artiklit, seega ei olegi enam kindel, et kas asjad, millest räägin, on raamatust või artiklitest.

Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Ma kardan, et üks põhjus, miks ma lausa neelasin seda raamatut oli, et see oli nagu tasuta käsiraamat tulevikust. No ma olen ju ka terve lapsepõlve unistanud, kuidas mul tulevikus hakkab olema palju hobuseid ja koeri... ja lapsi ka. Ja see unistus pole siiani üle läinud. Kati raamat andis julgust, et äkki ei peagi unistamist lõpetama? :-)

Samas oli palju juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas" (august III)

2009-08-30T23:16:00.005+03:00

174 lk

Mitch Albom´i raamat "Viis inimest, keda kohtad taevas" on mu raamaturiiulis seisnud juba päris kaua.

Kirjastuse Pilgrim kodulehel on raamatu tutvuseks kirjutatud järgnevat:

"Mitch Albomi uus romaan „Viis inimest, keda kohtad taevas” kõneleb elust ja surmast. Kirjanik jutustab helge alatooniga loo siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta, nagu pealkirigi ütleb, viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta.

Iga inimene on elu jooksul kindlasti surmale mõelnud. Elu ei ole iseenesestmõistetav nähtus, nagu seda pole ka lähedased, tervis või kodu. Surm aga tundub loomuliku, kuigi valuliku paratamatusena kõige elava jaoks. Iseäranis tekitab see kurvastust ja küsimusi juhul, kui kaotame lähedase, keda armastasime ja kellest hoolisime. See raamat paneb mõtlema kõigi lähedaste hingede peale, kes siit maisest maailmast on lahkunud, ja annab mõtteainet, mis hakkab juhtuma edasi ... "

Mõned tsitaadid:

- "Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud. Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kelleski mööda."

- "Ja enne meid elanud inimesed mõjutavad meid ka. Me liigume iga päev kohtades, mida poleks olnud ilma nendeta, kes elasid enne meid. Meie töökohad, kus me veedame nii palju aega- usume sageli, et need said alguse meie tulekuga. See pole nii."

- " Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seestpoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi."

J. Gaarder "Apelsinitüdruk" (august II)

2009-08-21T23:04:00.002+03:00

143 lk

"Apelsinitüdruk" oli jällegi üks teadlik valik raamatukogu riiulilt, kuna olen eelnevalt läbi lugenud Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus" ja "Sofie maailm".
"Apelsinitüdruk" on lugu sellest, kuidas varalahkunud isa kirjutab oma väikesele pojale kirja, mida poeg loeb 11 aastat hiljem ehk 15-aastaselt.
Üldiselt oleksin pakkunud, et see on Gaarderi kõige varasem teos. Minu jaoks olid tema teised kaks raamatut hulga filosoofilisemad (loomulikult ka kaks korda pikemad). Lugesin selle läbi tänase päeva jooksul ja mingeid väga erilisi mõtteid mõlkuma ei jäänud. Sellegi poolest pean Gaarderi "Apelsinitüdrukut" paremaks ja huvitavamaks raamatuks kui paljusid teisi, kuid tema enda raamatutega võrreldes ootasin midagi enamat... vähemalt minu jaoks.

- "Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab."

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)

2009-08-05T21:11:00.003+03:00

Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et:

"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."

L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" (juuli III)

2009-07-28T12:38:00.002+03:00

136 lk

Lia Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" on minu teada üks vähestest eestlase poolt kirjutatud lasteraamatutest. Raamatus on läbi 8-aastase Tarmo ja 5-aastase Tiina silmade räägitud elu erinevatest juhtumitest. Loomulikult on tegelased ka nende vanemad, noorem vend Toomas ja vanavanemad.
Erinevate lugude kaudu on käsitletud 10 käsku, Meie Isa palvet, õnnistamise tähendust jne. Kohati jäi mulje, et suurtest ja keerulistest teemadest on kiiresti üle mindud ning mõnesse teemasse oleks võinud rohkem süveneda. Samas ei oska ma öelda, kuidas saavad raamatust aru lapsed, kellele see on tegelikult mõeldud.
Igatahes kui minu poja suuremaks kasvab, siis loen talle seda raamatut kindlasti ette!

P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud" (juuli II)

2009-07-27T19:14:00.004+03:00

357 lk

Raamatu kaanel on sisu tutvustatud järgmiselt:

"Kes oli ja on Jeesus? Kahe tuhande aasta vältel on sellele küsimusele antud erinevaid vastuseid. Erinevad ajastud ja mõtteloolised koolkonnad on katnud Jeesuse algse kuju omapoolsete selgituste, täienduste ja parandustega ning ajaloolise Jeesuse isik on jäänud selle kõige varju. Populaarne kristlik kirjanik Philip Yancey püüab raamatus «Jeesus, keda ma ei tundnud» vabastada Jeesuse hilisematest moonutustest ning klišeedest. Autor vaatleb mässulise juudalasest puusepa maist teekonda, õpetust, imetegusid, surma ja ülestõusmist ning küsib seejuures, kas me võtame teda tänapäeval ikka piisavalt tõsiselt. Yancey julgeb küsida ja vastata ning lugeja õpib tundma Jeesust, kes muudab temasse uskujate elu. Evangelist Billy Graham hindas raamatut väga kõrgelt, märkides: «Ma ei imetle ja hinda ühtki evangeelset autorit rohkem.» Teos pälvis kohe peale ilmumist sooja vastuvõtu nii lugejate kui kriitikute hulgas ning seda on tunnustatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.

Mõned tsitaadid:

- "Kui tahate teada, kui suur on silmapiiri taha kadunud laev, vaadake selle kiiluveest tekkinud laineid!" (nende kriteeriumide järgi on Jeesus kõige mõjukam inimene ajaloos.)
- "Filosoofid ja teoloogid seostavad suurt osa maakera hädadest inimliku vabaduse ja valikuvõimega, mis tõstatab hulga uusi küsimusi. Kas meil on ehk liiga palju vabadust?"
- "Kuigi jõuga saab sundida kuulekusele, saab ainult armastus esile kutsuda vastuarmastuse- ja see on ainus, mida Jumal meilt soovib. Sel eesmärgil ta meid lõigi. "
- "Kus on Jumal, kui on valus?" olen sageli küsinud. Vastuse annab teine küsimus: "Kus on kogudus, kui on valus?"

H. Mänd "Miks sa vaikid?" (juuli I)

2009-07-11T18:33:00.002+03:00

Heljo Mänd on klassik. Tema noortejutustus "Miks sa vaikid?" on samuti klassika. Vähemalt noorsookirjanduses.

Raamat on esmakordselt avaldatud 1969.aastal ehk siis, kui isegi minu vanemad polnud raamatu tegelastega ühevanused. Loomulikult on suhtumistest ja väärtushinnangutest aru saada, et "Miks sa vaikid?" pole kaasaegne teos, aga kui arvestada ajavahet, siis on see tõsiselt hästi loetav, sest ka praegu on selles palju õpetlikku.

Üldiselt on juttu 10.klassi õpilaste tegemistest, eriti peategelase Bianka elust, armastusest ja arusaamistest.

Tsitaat:

- "Meile tahetakse väga palju sisse tuupida, aga inimene ei ole ju kaamel, kellele võib lõpmatult turjale laduda. Kas ei peaks siiski tähtsamat vähemtähtsast eraldama?/---/ Ainult need, kes võtavad kõike kergelt ja libisevad koolis pealispinda mööda, suudavad hiljem palju rohkem. Nende energia jääb alles."

T.Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke" (juuni II)

2009-06-18T11:41:00.004+03:00

Raamatukogus Tõnu Lehtsaare raamatut nähes haarasin selle sealt kindlalt kaasa. Olen teda varem kuulnud kristlikul juhtimiskonverentsil ning samuti oma praeguste magistriõpingute raames religioosse fundamentalismi aine loengus.
Tõnu Lehtsaar on Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor. "Kümme korda ühte jõkke" on kogumik, mis sisaldab tema poolt varem avaldatud ning ka avaldamata esseid ja sõnavõtte. Religioonipsühholoogia vaatenurgast on käsitletud selliseid teemasid nagu näiteks pühadus, usk, andestamine, meediaagressiivsus ja südamevalu.
Tõnu Lehtsaare pluss on see, et kuigi esseed on sisukad, siis on need kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, seega ei pea omama eelnevaid psühholoogia või religiooni alaseid teadmisi, vaid kindlasti leiab igaüks sellest teosest endale midagi mõtlemapanevat.

Soovitan soojalt kõigile, sest käsitletavad teemad puudutavad meid kõiki!

Mõned tsitaadid:

- "Usu mõju on uuritud seoses erinevate eluvaldkondadega. /---/On näidatud, et usk on üks olulisi toimetulekuviise, aidates inimestel eluraskusi ületada. Usu üks olulisi rolle on mõttestamine. Usulise seletuse olemasolu aitab kaasa sisemisele tasakaalule ning tõstab õnnelikkust ja heaolu."

- "Andestuse välistamine jätab kibeduse südamesse. See on viha, mis meid hävitab seestpoolt./---/ Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele- see on tervete ja tugevate eesõigus."

-"Andestamatus jääb iseendale, andestus teistele."

- "Meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla vastu ja kaastunnet vägivallaohvrite vastu."

R. Byrne "Saladus" (juuni I)

2009-06-14T14:10:00.005+03:00

Sellest raamatust kuulsin Oprah show´s, kus see kiieti üles kui raamat, mis muudab kogu maailma, sinu arusaamist kõigest. Loomulikult tekkis asja vastu huvi! Kohe algul võib öelda, et tegemist on ka suhtumise poolest ikka väga ameerikaliku raamatuga.
Iseenesest ei pidanud ma pettuma. "Saladuse" põhiline idee on, et sa ise saad palju ära teha ja põhimõtteliselt on kõik kinni sinu mõtlemises. Saladuse mõte on külgetõmbeseadus ehk et sa tõmbad enda mõtetega enda juurde asju, kui mõtled negatiivselt, siis tuleb su ellu veel rohkem negatiivsust, kui positiivselt, siis veel rohkem positiivsust.
Hea idee raamatust oli nö vision board ehk tahvel (või paber), millele kleebid fotod oma unistustest, et need oleksid kogu aeg silma ees ja et sa ei unustaks neist mõelda. Kui ei mõtle, siis ei saa need su juurde ju tulla :D Ma igatahes tegin endale ka igaks juhuks kohe sellise!

Iseenesest sisaldab see raamat minu jaoks palju tõdesid erinevatest religioonidest. Need on lihtsalt kokku pandud ja kõige täideviijat kutsutakse üldiselt Universumiks, et see raamat kõigile sobiks. Iseenesest on raamatu lõpus ka öeldud, et tegelikult Universumi mõiste asemel võib mäelda ja Jumalat või lihtsalt kõrgemat jõudu ja nimetada seda endale sobivalt.

Mina soovitaksin seda raamatut lugeda siis, kui sa juba natuke ise tead, et millesse/kellesse sa usud, sest kindlasti pole "Saladuses" kõik usutav ja kasutatav. Kuid kui ilusti selekteerida, siis leiab päris palju häid mõtteid!

Kindlasti ei kahetse, et pidin seda raamatut kaugemast raamatukogust otsima (Anelema raamatukogust), sest Pärnu-Jaagupis seda lihtsalt ei olnud.

Eks vaatame, kas ma siis suudan nüüd enda elus asjad VEEEL ilusamaks mõelda ;-)

Rabi Nahmani imelised lood (mai III)

2009-05-31T23:36:00.004+03:00

See raamat on tegelikult mu kodutöö :-) Ehk siis Vana Testamendi järgse juutluse ja tekstide lektüüri kursuse raames tuli seda raamatut analüüsida.

Rabi Nahmani imelised lood on kogumik juudi müstika kõige rahvalikuma vormi, hasidismi, suure õpetaja Nahman Bratslavist (1772-1810) lugusid. Kõik need 13 lugu on kirjutatud muinasjutu vormis. Kodune töö oli aru saada, et millises loos milline sümbol kujutab Jumalat, milline Toorat, kuidas on kirjeldatud ilmaliku ja vaimuliku maailma lahutamatust jne.

Iseenesest on need toredad muinasjutud lugemiseks kõigile. Analüüsimine pole enam sugugi nii lihtne, eriti kuna ühes loos võib sümboli tähendus loo jooksul muutuda. Õnneks on raamatu taga ka kommentaarid, kust igaüks võib veidi sümbolite tähendust ja lugude tausta spikerdada.

P.Reiser "Kolmekesi" (mai II)

2009-05-19T22:39:00.004+03:00

Tahtsin lugeda Paul Reiseri raamatut "Kahekesi", kuid seda siinses raamatukogus üldse ei olegi. Leppisin siis raamatuga "Kolmekesi". Hästi läks!

Nimelt on see siis mehe aus nägemus sellest, milliseks muutub elu peale esimese lapse sündi. Humoorikas ja mõnusalt kirjutatud. Naeru ja äratundmist jätkus küll ja küll. Mõnus äratundmine, et "teised lastega pered tunnevad sama" :-) Põhimõtteliselt oli kogu raamatu lugemise ajal tunne, et "jah, kust nii ongi!" Seega kõigile, kellel on laps planeerimisel, sündimas või juba ka sündinud- soovitan! Aus ülestunnistus sellest, mida on võimalik valesti teha ja millised on lapsega seonduvad hirmud on ehk isegi kosutavam lugemine, kui erinevad õpetused "kuidas-kõike-beebiga-õigesti-teha!"

Mõned tsitaadid:
-"Ma olen teda päev otsa passinud. Sinu kord."
"Ma lihtsalt ei suuda tõusta- sinu kord."
See universaalne fraas töötab ka abielulise tervitusena. Eelmise aasta "tere-kallis-kuidas- läks-su-päev" asendub nüüd lihtsa, otsese ja kergelt ärritunud tervitusega "sinu kord."

-Lapse magamapanek muutub mõnikord nii pimedaks kireks, et tihti ma kaotan tervikpildi silmist. Mis on siis tegelikult eesmärk? Kestev uni? Ilma ärkvelolekuta? Teadvusekaotus?
Ma tahan öelda, et tuleb leppida: mingil ajal peavad beebid ka ärkvel olema.

-Ja pikutamine, magav tita rinnal, pole ka just see kõige ebameeldivam asi maailmas. Tegelikult on see üks magusamaid naudinguid, mida olen eales maitsnud. Üks isik on kerra tõmbunud sinu õlavarre ja kõhu vahel, ta katab ja soojendab su südant, hingab rütmiliselt sulle kaela peale. Pole raske ette kujutada, miks emad armastavad rinnaga toitmise tunnet. Isade jaoks on rinnal tukkumine sellele lähim emotsioon.

H. Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!" (mai I)

2009-05-05T19:49:00.003+03:00

Jällegi noorteromaanid käsil!

Helga Nõu noorteromaanidest olen varem palju kuulnud ja juba pikka aega võtnud hoogu, et mõni neist läbi lugeda. Selles kogumikus oli 2 lugu: Pea suu! ja Tõmba uttu! mõlemad olid huvitavad ja lihtsalt loetavad. Käsitletud teemadest olid põhilised lahkhelid vanematega, üksildus/üksindus, valestimõistmine nii vanematega kui omavahel ja sellele järgnevad läbimõtlemata teod jne.
Nende lugude puhul on aru saada, et need pole noore kirjutatud. Positiivses mõttes sellepärast, et iga sõna nendes lugudes tähendab midagi ning sellist tühja slängi, ropendamist jne ei ole. Negatiivses mõttes sellepärast, et mõne asja puhul oli teada, kuidas see teema loogiliselt lõppeb, kuna kirjanik püüdis mõnes kohas edasi anda õnnetundi, pehmendatud kujul lugeda moraali. Kuid ka see "moraalitsemine" oli nendes lugudes minu arust küll positiivne ning need lood on head lugeda ka täiskasvanutel, kuna mitmes kohas tuleb välja just see, kui suur roll lapsevanematel on oma lapse elus ja kuidas lapsevanemad seda tihti ei mõista.

Raamatukoi kodulehel on käesoleva teose tutvustuseks järgmine tekst:

Vahel tundub, et inimesed ei ole kunagi paraja suurusega -- sisemiselt, tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem lugu on tavaliselt vahepealsetega. Selles raamatus on kaks põnevat lugu noortest, kelle elu pole enamasti muretu ja mitte kunagi lihtne. Esimene ulatub Rootsist Eestisse ja teine vastassuunas Eestist Rootsi. Segadusi ja probleeme on noortel nii koolis kui ka südameasjades ning tihti kipuvad nende tegemised kujunema ohtlikumaks seikluseks, kui nad ootavad või soovivad.

J. Gaarder "Sofie maailm" (aprill II)

2009-04-22T23:12:00.002+03:00

Gaarderilt olen varem lugenud teost Mängukaartide saladus ja see meeldis mulle väga. Praeguseks seisab raamaturiiulis juba ka tema kirjutatud Apelsinitüdruk, kuid eks näis, millal selle lugemiseni jõuan.

Sofie maailm on lihtsalt ja noortepäraselt kirjutatud ülevaade filosoofia ajaloost, tähtsamatest filosoofidest ja nende mõttekäikudest. Lugemine võttis mul päris mitu nädalat aega, sest pidevalt jäin mõttesse ja tekkisid igasugused ideed. Ja eks see ju filosoofia mõte ongi, et panna inimesed mõtlema asjadele, millele nad igapäevaselt ei mõtle.

Gaarderile iseloomulikult on raamatus kaks paralleelselt jooksvat reaalsust, mis ühel hetkel kattuvad. Põhiline on läbi filosoofia ajaloo jooksev küsimus, et milles me saame kindlad olla? Mis on tegelikult olemas? Mis on oluline?

Sofie maailma lugemisel sain aru, et on väga palju kasu, et olen eelnevalt õppinud filosoofiat, dogmaatikat, kiriku ajalugu, geograafiat, bioloogiat, ajalugu ja muid aineid, sest kõik eelnevad teadmised on selle raamatu lugemisel küll vaid kasuks.

Mõned tsitaadid:

- "Nende (filosoofide) arvates ei ela inimene ainult leivast. /---/ Meil on vajadus leida vastus küsimusele, kes me oleme või miks me elame."
- "Filosoof on seega inimene, kes tunnistab endale, et on palju asju, mida ta ei mõista. /---/ Sellest vaatevinklist vaadatuna on ta siiski targem kui kõik teised, kes kelgivad teadmistega asjades, millest nad midagi ei tea."
- " Inimene saab õnnelikuks ainult siis, kui tasutab kõiki oma võimeid ja võimalusi."
- "Mõistust ja südametunnistust võib võrrelda lihastega. Kui lihast ei kasutata, muutub see järjest jõuetumaks ja nõrgemaks."
- "Võib öelda, et elu on nagu suur loterii, kus nähtavad on vaid need loosid, mis võidavad."

K. Priilinn "Hõbeingel" (aprill I)

2009-04-07T15:45:00.003+03:00

Raamatu "Hõbeingel" valisin raamatukogust jällegi vana eesmärgi täitmiseks: tutvuda noorte eesti autorite teostega.
Käesolev teos on mõnus ühe õhtu lugemine (kuigi minul läks muude tegemiste kõrvalt selleks 3 õhtut aega). Minu arvates on see natuke kunstlikult pikaks venitatud, sest palju on korduvat nö päeviku stiilis teksti, et "ärkasin, viisin lapse lasteaeda, juba oli aeg lapsele järgi minna" jne. Samuti suhtun alati veidi skeptiliselt sellesse, kui noored püüavad kirjutada palju vanema inimese vaatenurgast ("Hõbeingli" peategelane on 42-aastane naine). Ma ei ütle, et see võimatu on, kuid usutavusest jäi kohati siiski puudu.
Üldiselt on aga raamatu teema hästi valitud, kuna välismaal töötavad isad ning ema peale jäetud majapidamine on aktuaalne teema siiani paljudes Eestimaa peredes. Ning teataval määral suutis "Hõbeingel" ikkagi panna mõtlema, et raha teenimise eesmärgil perekonna lahutamine mõjub tõsiselt ikka kõigile pereliikmetele ning eriti lastele!

M. Andra "Vähemalt..."

2009-03-30T00:09:00.002+03:00

Kuna me siin kõik kodus haiged oleme, otsustasin keset suurt õppimist võtta pausi ja lugeda midagi lihtsamat. Marion Andra raamat "Vähemalt..." tundus selleks piisavalt õhuke raamat ning julgustavalt mõjus ka silt kaanel, et "romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaan".

Tegemist on päeviku vormis kirjutatud ühe õhtu lugemisega. Lugesin lõpuni ja lõpp oli isegi üllatav, kuid üldiselt erilist sisukust minu jaoks selles polnud. Arvatavasti ei ole ma aga ka selle raamatu sihtgrupp, kuna ma kuulun sellesse kirutud "igavate tavaliste inimeste" gruppi, kuhu raamatu peategelane kuidagi sattuda ei tahtnud. ;-)

Samas tuli paljuski raamatus kujutatu selles mõttes tuttav ette, et ma tean küll, et selliseid inimesi on olemas- pidevalt depressioonis, elamas vaid tänases päevas, eesmärkideta, segaduses, raske lapsepõlvega ning segaste peresuhetega... Aga mina pole nendest kunagi eriti aru saanud... või noh sellest, et miks nad midagi oma eluga ei tee?

JLRTGUPC

2009-03-24T13:35:00.001+02:00

JLRTGUPC

U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"

2009-03-22T22:59:00.002+02:00

Järjekordne koolis vajalik raamat läbi loetud. Seekord siis "Sissejuhatus eksegeetikasse" ehk meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. Nagu pealkiri ütleb, õpetatakse erinevaid meetodeid piiblitekstide eksegeesimiseks ning aine, mille raames seda vaja läheb, on Vana Testamendi tekstid ja nende hermeneutika

Nüüd siis asun oma kodutöö juurde (mida ma tegelikult raamatu lugemisega paralleelselt veidi ka tegin)!

J. Sinkkonen "Kasvamine poisina" (märts II)

2009-03-19T14:03:00.004+02:00

Otsustasin mõni aeg tagasi lõpuks tubli olla ja lugeda, kuidas siis poisse kasvatama peaks. Beebi kohta lugesin muidugi varem, kuid Sinkkoneni raamat "Kasvamine poisina" rääkis erinevatest teemadest beebieast kuni vanema eani.

Parim avastus raamatut lugedes oli see, et oma poja kasvatamisel oleme siiani asju hästi teinud :-) Kuigi eks seda saab alles tulevikus mõõta...

Põhiline õpetus raamatus oli, et tuleb arvestada, et poiste ja tüdrukute kasvatamine on veidi erinev. Beebieas mõistab laps põhiliselt seda, kuidas temasse suhtutakse, kuidas suhtuvad vanemad teineteisesse ning milline on üldiselt kodune õhkkond. Beebil peab olema vähemalt üks konkreetne inimene (lapsevanem), kelles ta saab kindel olla ning kellesse ta saab kiinduda. Beebil ei tohi tekkida tunnet, et ta jäetakse üksi, et keegi ei reageeri tema nutule jne. Beebit ei saa ära hellitada liigse lähedusega, vaid see annab talle hoopis kindlustunnet. Ning lapsed, kes on beebieas tundnud, et nende nutule ja muudele märkidele reageeritakse, õpivad hulga paremini tulevikus oma tundeid ära tundma ning kasutama ja saavad kiiremini iseseisvaks ja hakkavad ennast usaldama.

Raamatu lõppsõnas on kokkuvõtlikult öeldud:
"Kasvatuse eesmärgiks on see, et me aitaksime lapsel saada võimalikult täpselt selliseks, nagu ta loomu poolest saama peaks. Tõeline autonoomia sünnib siis, kui on võimalik kasvada rahus, ilma liigse manipuleerimise ja kasvatamiseta. Kui vanemad maldavad mõnikord kasvatamise koos kõikide põhimõtetega tagaplaanile jätta, siis on nad sunnitud muutuma erksaks ja tähelepanelikuks, selleks, et oleks võimalik kohal olla, vaadata, kuulata ning jagada kasvamise rõõmu ja valu." (lk 269)

Kindlasti püüan edaspidi veel selliseid kasvatuslikke raamatuid lugeda, kuna selles oli päris palju keskendutud soome laste näidetele, kuid üldiselt sain enda jaoks palju tuge ja kinnitust.

Ja minu jaoks on praegu kõige olulisem teada, et esimesel eluaastal on lapse jaoks kõige olulisem olla piisavalt koos enda vanematega ning näha ka teisi teda armastavaid inimesi ning siis on kõik korras! Ülejäänud kasvatusega tegeleme siis tulevikus, praegu lihtsalt armastame oma poja edasi! :-)

J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma " (märts)

2009-03-10T10:54:00.004+02:00

"Palverännak Jeruusalemma" räägib ühe eduka ärimehe ja pereisa 8-kuusest rännakust Prantsusmaalt Jeruusalemma. Raamatus oli Jeani vaimse rännaku asemel rohkem rõhku pandud välisele ehk kohtadele ja teistele inimestele. Seega ootasin veidi rohkem kirjeldusi vaimsete muutuste kohta sellel rännakul, kuid ka reisikirjeldusena oli seda väga põnev lugeda. Minu jaoks on kogu sealne kant võõras ning isegi turistina pole ma Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Türgi, Liibanoni, Süüriasse jt riikidesse sattunud.
"Palverännak Jeruusalemma" oli minu jaoks huvitav, sest tutuvstas erinevaid riike, erinevaid usundeid, erinevaid inimesi ning seda kõike üksteisega seotult ning mitte midagi liiga palju.

Mõned tsitaadid:

- Muu seas mõtlen, et palverännak on õpiaeg, mis nõuab aimamatuid ressursse.
- Ma ütlesin endale:"Kui ma suudan ühesuguse mõnuga nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski mulle tingimusi esitada või mind hirmutada".
- Kõik laabus ilma tõrgeteta, nagu oleksid sündmused ise minu eest otsustatud, nagu oleks minus elav optimism kõik raskused kõrvaldanud. See näitas mulle veel kord meie vaimse seisundi rolli: kui elad kooskõlas iseendaga, on takistused kõige sagedamini vaid näilised.
- Minu meelest tähendab palverännak igahommikust hüpet ilmaruumi, oskamata lennata.
- Meie päevil hirmutab mungaelu enamikku inimesi. See on mõistetav. Väljastpoolt vaadates on väga hästi näha, mida kaotatakse, kuid võidust- Jumala pidevast kohalolekust- pole vähimatki märki.
- Minu jaoks pole tõeline õnn millestki tingitud. See on seisund, mis rahuldub lihtsalt olemasolust. Kuid seda võib saavutada vaid loobumisega, mis avab meile kõik olukorrad.
- "Ei tohi segi ajada ühe preestri käitumist kiriku õpetusega. Inimesed jäävad inimesteks, nad on oma kirgede mõju all. Ka preestrid ei pääse meie ühisest saatusest. See tähendab, ma olen teiega nõus, kahjuks näeb väga harva inimesi, kes on võtnud oma igapäevases elus kasutusele Kristuse saadetud armastusesõnumi."
- Minu arvates pole tõelist õnne ilma helduse ja avameelsuseta teiste suhtes.
- Sageli vapustab surm kõige tugevamini just siis, kui näeme selle mõju elavatele.
- Meie suhete iseloom on meie vaimse aregnu ainus mõõdupuu.
- Palverändurile pole tähtis mitte aeg või teekonna pikkus, isegi mitte sihtkoht, vaid hoopis hingeseisund ehk teisiti öeldes loobumisvõime, mis on vajalik, et lahustuda Jumala armastuses.

- Palverännak ei lõpe nagu raamat viimasel leheküljel. /---/ Minu arvates seisneb tõeline väljakutse saavutuste integreerimises igapäevaellu: me peame sagedamini muretsema teiste pärast, püüdma mõelda Jumala peale, arvestades, et eksistents võib pakkuda rohkem, kui laseb välja paista.

I.Meos "Kaasaja filosoofia" (veebruar)

2009-02-28T23:28:00.002+02:00

Eelmisel laupäeval tegin koolis filosoofia mooduli eksamit (ehk kolme filosoofia aine eksam korraga), kuid alles nüüd jõudsin ühe filosoofia raamatu otsast lõpuni läbi lugeda :-)

Tegelikult lugesin sügisel (siis kui ma viimaseid kuid rasedana püüdsin veel hästi tubli olla, et peale lapse sündi jääks vähem raamatuid lugeda) esimeseks filosoofia aineks põhimõtteliselt läbi Esa Saarineni "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini". Kuna mul selle lugemiseks oli lõpuks 3 päeva, siis viimased filosoofid ma sirvisin läbi ning seetõttu ei pannudki seda siia loetud kirjanduse hulka. Samuti lugesin Saarineni filosoofia õpikut "Symposium", kuid samuti vaid poole peale.

Poolikuks jäid need raamatud pigem seetõttu, et seoses konverentsi ja muude tegemistega püüdsin rohkem aega Mathiasele pühendada ning seega jäi vähe aega filosoofia eksamiks ettevalmistumiseks. Hinnet veel ei tea :-) Pärast eksamit aga oli siiski soov filosoofia kohta rohkem teada saada ja nii ma Meose raamatu kallale asusingi.

Indrek Meose "Kaasaja filosoofia" oli lühike ja kokkuvõtlik raamat. See on hea võimalus saada kiire ülevaade põhilistest küsimustest, kuid samas ei hirmuta ära. Minul tekkis näiteks kohe suurem huvi Schopenhaueri filosoofia vastu ning võtsin kohe raamatukogust tema "Elutarkuse". Iseasi, millal selle lugemiseni jõuan.

Käesolevas teoses käsitleti veel Kierkegaardi, Nietzschet, Peirce pragmatismi, Spengleri ajaloofilosoofiat, Sartre´d, Popperi teadusfilosoofiat jne. Oleks ma raamatu enne eksamit läbi lugenud, oleks sellest kindlasti kasu olnud, sest üheks küsimuseks olnud verifikatsiooniprintsiip oli ka Meose raamatus täiesti olemas. :-)

Meose raamatut soovitan neile, kes pole filosoofiaga väga palju kokku puutunud ja ei tea, kus alustada, sest nagu öeldud, see annab kokkuvõtliku info. Ning kui on soovi, siis võib erinevate filosoofide või teooriate kohta mujalt lisa otsida. Mul on laual ka Meose "Uusaja filosoofia", kuid see jääb hetkel lugemata, sest nüüd tuleb varakirikliku vaimuloo eksami materjale lugema hakata.

Minu jaoks andis filosoofia erinevate raamatute lugemine just seda, mida pidigi- pani mind mõtlema! Aitas mitmeid elulisi teemasid teisiti näha. Muutis mõttemaailma! Ja kui tundub, et filosoofia on vaid kuivikust teadlastele vms, siis tegelikult räägibki filosoofia elust meie ümber, seega soovitan tutvuda :-)

A.Weiser "VT sissejuhatus" (jaanuarikuu)

2009-01-31T01:20:00.001+02:00

Nagu pealkirigi ütleb, on selle raamatu sisuks sissejuhatus Vanasse Testamenti ning raamat kohustuslik kirjandus loengus sissejuhatus Vanasse Testamenti ja heebrea mõtlemisse. Raamat loetud ja eksam tehtud!

R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu" (detsembrikuu)

2009-01-07T01:12:00.001+02:00

Tegemist siis kohustusliku kirjandusega aines Euroopa ja Põhja-Ameerika kirikulugu. Sai läbi loetud ja eksam ka tehtud hindele A!

Samas tegemist küllaltki keerulise raamatuga. Selle põhjuseks kokkuvõtlikkus ehk et kõigest on kirjas ülevaatlikult (mis on loomulik, sest raamat käsitleb ikka küllalt pikka perioodi). Seega saab üldise ülevaate, kuid süvenemiseks tuleb kindlasti mujalt juurde lugeda.

C.Westermann "Tuhat aastat ja üks päev" (november)

2008-11-18T02:17:00.003+02:00

Claus Westermanni raamatu "Tuhat aastat ja üks päev" kohta on Logose kodulehel järgmine tutvustus:
"Vana Testament on Jeesuse Kristuse Piibel. See raamat [Vana Testament] hõlmab tuhat aastat. Tuhat aastat on tema kallal oma töö teinud. Nii kaua aega võttis, kuni esimestest sõnadest, vanimaist lauludest, lugudest ja loosungeist moodustus selline mitmepalgeline raamat, nagu on praegu meie käes. Nii pikk oli tee eesmärgini - päevani, mis saavutati Uues Testamendis. Taasavastamiseks uuritakse Vanas Testamendis kajastuvat lugu, mis pidi toimuma, et saaks saabuda üks päev - Inimese Poja ülendamine."

Seega põhimõtteliselt on tegemist ülevaatega Vana Testamendi olulisematest sündmustest ja isikutest, mis kõik aja jooksul valmistas ette Jeesuse Kristuse ristilöömist ja ülestõusmist. Hea ja loogiline raamat Vanast Testamendist kiire ülevaate saamiseks.

Jällegi julgen seda soovitada kõigile, keda Piibel vähegi huvitab, kuna peale selle Westermanni raamatu lugemist on hulga lihtsam uuesti Piiblit lugemida ja sellest aru saada.

J.Bowker "Cambridge´i illustreeritud religioonide ajalugu" (oktoober)

2008-11-17T02:02:00.002+02:00

John Bowker´i koostatud ülevaade erinevatest religioonidest oli kohustuslik kirjandus aines sissejuhatus maailmareligioonidesse.

Tegemist on küllaltki mahuka ja huvitava raamatuga, milles illustratsioonide ja fotode kõrval väga palju (üle 300 lehekülje) sisukat teksti erinevate religioonide kohta (nt hinduism, budism, islam, judaism, kristlus, Vahemere religioonid, Jaapani religioonid, Hiina religioonid jne).

Raamatu tagaküljel on öeldud, et:

"Religioon on kujundanud iga kultuuri ning mõjutab jätkuvalt meie kõigi elu. Cambridge´i illustreeritud religioonide ajalugu näitab, kuidas erinevatest kultuuridest kasvasid välja maailma tähtsaimad usundisüsteemid; kuidas nad mõjutasid ümbritsevat sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku keskkonda ning kohanesid sellega."

See teos on kergesti mõistetav, kuid samas väga palju hõlmav. Seega piisavalt hea, et olla kohustuslik kirjandus (nagu meil), kuid samas piisavalt lihtne ja loogiline iga tavalugeja jaoks, kes soovib ennast religioone puudutavaga rohkem kurssi viia.

C.S. Lewis "Lihtsalt kristlus"

2008-09-30T14:44:00.004+03:00

Nagu lubatud, on "pehmed" ajad möödas ja taas aeg asjalikuma kirjanduse käes.
C.S. Lewise raamatut "Lihtsalt kristlus" soovitas Arne Hiob lugeda meil fundamentaalteoloogia loengu raames. Tegelikult on juba varemgi olnud plaan see raamat kätte võtta ning kõige Lewisega seotu soovitajana tuleb esimesena meelde tegelikult hoopis Toomas Nigola. :-)

Ja kuigi ma olin "Lihtsalt kristluse" raamatust kui sellisest varem kuulnud, siis tegelikult oli mu info puudulik ja ma sain ikkagi petta :-D Nimelt ilma lähemalt uurimata eeldasin, et "LIHTSALT kristlus" räägib kristlusest lihtsalt. Tegelikult on käesolevas teoses hoopis jäetud kõrvale kõik see, mis erinevatel kristlastel on erinev ning keskendutud hoopis kristluse tuumale ehk "puhtale kristlusele", selgitatakse kristluse põhitõdesid.

Lugemine ei läinud sugugi kiiresti, sest mõtlemapanevaid arvamusi ja seletusi oli igal leheküljel. Väga raske on midagi konkreetselt välja tuua. Kui algselt pealkirja järgi arvasin, et tegemist on seletustega nö beebi-kristlastele, siis lugemise käigus sain aru, et mõne aja pärast tuleks see raamat mul kindlasti uuesti kätte võtta, et kõigest rohkem aru saada.

Endale tegin raamatust 6-leheküljelise kokkuvõtte, kuid siinkohal toon välja väga vägivaldselt valitud mõned tsitaadid:
- "Kristlus käsib inimestel meelt parandada ja tõotab andestust. Sellepäast pole tal sõnumit inimestele, kes ei tea, et nad on teinud midagi valesti, ega tunne vajadust andestuse järgi."
- "Laias laastus jaguneb inimkond mingit Jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja üldse mitte mingit Jumalat uskuvaks vähemuseks. Ses suhtes sarnaneb kristlus enamusega- /---/ religioonidega, mis kõik vastanduvad materialismile."
- "Inimene, kes tõrgub mis tahes valdkonnas tunnustamast autoriteete, nagu mõni teeb religiooni puhul, peab olema rahul sellega, et ta elu aeg mitte midagi ei tea."
- "Põhiliseks patuks ja kõige suuremaks paheks on inimese uhkus. Uhkus viib kõikide teiste pahedeni; see on täielikult jumalavastane hoiak inimese vaimus."
- "Headusel ja kurjusel on tendents kasvada. See on põhjus, miks meie igapäevastel väikestel otsustel on nii suur tähtsus."
- "Teoloogia on nagu maakaart./---/ Samuti ei jõua me kuhugi, kui vaatame küll kaarti, kuid ei lähe merele. Aga ilma kaardita ei ole meil võimalik orienteeruda."
- "Kui inimest ei huvita teoloogia, ei pruugi see tähendada, et tal pole Jumalast üldse mitte mingit ettekujutust, aga kindlasti tähendab see, et tal on terve hulk valesid, ähmaseid ning ajast ja arust kujutlusi."

Lühidalt öeldes tunnen pärast selle raamatu lugemist ennast natukene kindlamalt, kuid samas ka ebakindlamalt, kuna mitme asja suhtes sain aru, et tean neid ja mõistan, kuna olen juba varem õppinud või kogenud, kuid oli ka palju teemasid, mille puhul mõistsin, kui palju on veel seda, mida ma ei tea. Aga see on hea, sest nüüd saan edasi uurida! :-)

E. Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel" (september)

2008-09-25T15:22:00.003+03:00

Taaskord sain loetud ühe softi raamatu ehk Elme Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel". Nagu umbes poolteist aastat tagasi rõõmustasin, siis mitte-üliõpilase ega mitte-õpetajana võisin endale mõnda aega lubada igasuguste kergete raamatute lugemist. Kuna ma sel aastal olen jällegi üliõpilane, on käes jällegi hulga keerulisemad teosed.

Käesolev raamat oli ühe naisterahva jutustus ja meenutused oma elust, alustades sellest, kui ta 70ndail noore miniana sattus tolleaegse ühiskonna elumudelisse- ämma ja äia pooleliolevasse individuaalelamusse Proletariaadi puiesteel ja jäi sinna aastateks.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle midagi andis, kuid teadsin, et tahan selle kindlasti lõpuni lugeda. Selline mõnus lihtsalt lugemine pärast pikka päeva. Võib-olla kõige rohkem andis see mõnusa teadmise, et keegi teine on elanud nii, nagu ma ise poleks valmis elama ja õnneks pole olnud vajadust nii elada.

Mõned tsitaadid:

- "Olen aastatega aru saanud, et kõige tähtsam ongi otsustamine. Otsustad mingi asja ära. Nii ma teen! Ja siis kasvavad just nagu nähtamatud tiivad selga. Uus energia kannab sind uute seatud eesmärkide poole."

- "Hoolimata aastaid kestnud põgenemistele suutsime hiljem, kui jäime omaette koju elama, luua kindlad ning toimivad peretraditsioonid. Ilma nendeta ei saa! Traditsioonid on nagu selgroog, mis toetab peres valitsevat vaimu ja hoiab kooselamise virge."

- "Palju inimesel vaja on? Sa ei võta ju enesega lõpuks midagi ühes. Milleks kõik need uhked majad ja autod, kui närvid on tuksis ja südamed seiskuvad ootamatult magamise pealt. Ütle, miks?"

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz"

2008-08-14T14:02:00.006+03:00

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz" ei olegi tegelikult romaan, vaid lihtsalt noortejutustus. Kuna mul oli plaanis tutvude noortekirjandusega, siis sai see sellegi poolest läbi loetud.

Selle jutukese puhul sain aru, et mõne loo lugemiseks saab olla liiga vana. Või noh- mulle meeldib küll lugeda noorte- ja lastejutte, Lindgrenit võin siiamaani muudkui uuesti lugeda ja ikka nautida. "Tüdruk nimega Maricruz" aga pole selline lugu, mis väljaspoole raamatu sihtgruppi jäävatele inimestele midagi erilist pakuks.

Mõnus kerge paaritunnine lugemine, kuid erilisi emotsioone ei tekita. Kogu raamat, kõik tegevused ja tegelased jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ning mitte millessegi polnud kirjanik tegelikult süvenenud.

A. Vallik "Kuidas elad, Ann?" (august II)

2008-08-07T17:07:00.001+03:00

Aidi Valliku kodulehel on kirjutatud, et "Kuidas elad, Ann?" on autori esimene pikem proosatöö noortele. Raamat näitab kolme nädalat 14-aastase Ann Keesi elust läbi peategelase enda silmade ning tormiliste sündmuste keerises, kuhu on ta tõuganud hoolikalt varjatud ning mahasalatud perekonnaprobleemid.

Sellest raamatust on viimastel aastatel ajakirjanduses väga palju juttu olnud ja juba ammu oli mõte seda lugeda. Võttis mitu aastat aega, kuni selleni jõudsin, kuid kahjuks pidin pettuma. Tegelikult ma ei teagi, mida ootasin, kuid tundus kuidagi väga üldine ja pinnapealne raamat. Kuna see teos on paljudes koolides (ma pole kindel, kas kõigis) ka kohustusliku kirjanduse hulgas, siis ootasin võib-olla rohkem süvenemist ja vähem lihtsalt pidutsemise, joomise jms kirjeldust. Kuid äkki annab see noortele rohkem kui mulle, kellest vanuse mõttes peaks selline eluetapp juba päris kaugel olema...

Võib-olla loen tulevikus ka selle raamatu järjed läbi, kuid 100% kindel selles pole. Hetkel võtan ette mõned järgmised eesti tänapäevased noortekirjanikud (kirjanikud, kes on vähemalt ühe teose kirjutanud :-P ) , sest sooviks saada laiemat pilti sellest, mida siis noortekirjanikud kirjutavad ja millisena tänapäevast noorteelu kirjeldavad.

L. Bagshawe "Ülalpeetav naine" (august I )

2008-08-04T19:29:00.001+03:00

Ühel päeval P.-J. raamatukogus käies olin üliõnnelik, sest sain hunniku raamatuid, mida olen tükk aega planeerinud lugeda. Louise Bagshawe "Ülalpeetav naine" oli üks nende seast.

Kui ma olin tükk aega lugenud, tuli midagi tuttavat ette. Kuna Bagshawe "Karjääritüdrukud" mulle väga-väga meeldis, siis arvasin algul, et äkki kirjanik on ennast mõne teema puhul korranud ja seetõttu tulebki tuttav ette. Aga see hakkas korduma... ja lõpuks sain aru, et olen seda raamatut ka ikkagi lugenud. Kuigi ma ei mäletanud, et mis lõpuks sai, siis ikkagi kadus kuidagi raamatu võlu. Iseenesest on "Ülalpeetav naine" hoogne ja nooruslik, kuid varsti muutub väsitavaks pidev tähelepanu pööramine inimeste riietele ning seksuaalsetele tunnetele avaldumisele või mahasurumisele. Kuidagi natuke labaseks muutub. Kuid raamatu üldises mõttes lisabki see raamatule "kergust" juurde.

Sellegi poolest pole tegemist puhta naistekaga, vaid kindlasti on selles ka häid mõtted ja motivatsiooni, kuna näidatakse, et igasugustest rasketest olukordadest on võimalik välja tulla. Raamat "Karjääritüdrukud" meeldis mulle küll rohkem, kuna oli kuidagi värskem, kuid sellegi poolest julgen soovitada ka käesolevat raamatut.

A. Campbell "Paadimaja" (juuli III)

2008-07-31T23:16:00.003+03:00

Alexandra Campbell on oma raamatus "Paadimaja" kirjeldanud põhiliselt ühe naise elu tema elu raskel hetkel, kui tuleb otsustada, kas hakata uuesti koos elama mehega, kellega ta on peaaegu lahutatud ja mitu aastat eraldi elanud? kas võtta töökohast vastu koondamispakkumine või halvem töökoht ? võtnud vastu koondamise- mis saab edasi? millega ta suudaks tegeleda? kuidas hakkama saada (eriti ilma meheta) üle pea kasvava poja kasvatamisega? jne

Samuti on püütud näidata kolme erineva põlvkonna inimeste elu ja seda, kuidas esimese põlvkonna teod ja tegematajätmised kolmanda põlvkonnani välja inimesi mõjutavad, kuigi me tihti seda ei näe (või ei tea, kuna ei tea oma vanavanemate elust piisavalt palju).

Üldiselt oli päris huvitav lugemine, kuigi mul läks ikka üle nädala aja, et see raamat läbi lugeda. Lõppkokkuvõttes järgi mõeldes, olid seal palju sündmusi ja erinevaid tegevusliine, mis olid päris hästi kokku "liimitud", aga mitte piisavalt hästi, sest "õmbluskohad olid näha", kohati tundus pingutatud seoste toomine ning mõne detaili väljatoomine, kuna mõne lehekülje pärast oli oluline, et lugeja varem mingit detaili märkaks. Raamatut polnud eriti keeruline käest ära panna ning... kahjuks juhtus sedagi, et kui järgmisel päeval edasi lugema hakkasin, ei mäletanudki enam, millega tegevus eelmisel korral lõppes. Seega väga meeldejääv ei olnud, kuid seda lugemist kindlasti ei kahtse.

Kuna olen lugenud ka Campbelli "Firmapidu" (mis tuli mulle meelde alles "Paadimaja" lugemise keskel, kui stiil hakkas kuidagi tuttav ette tulema), siis "Paadimaja" oli minu jaoks selle kirjaniku teostest kindlasti parem ja sisukam.

Mõned tsitaadid:
- Naisele meenus liiga hilja ema lemmikväide, et meestele ei meeldi, kui neid kritiseeritakse. Loomulikult hetkeni, mil nad su abikaasaks saavad, sest vähemalt oma vanemate abielust oli Dora järeldanud, et pärast abiellumist võisid naised õelutseda nii palju kui tahtsid.

- Ta mõtles sellele, kui kõvasti nähakse vaeva kõikvõimalike asjade- ka tarkuse- omandamise nimel ning taibatakse alles elu lõpus, et ei asju ega elutarkust pole kellelegi pärandada.

- "Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma nina heina sees ning vaatasin, kuidas rohi kasvab. Või pikutasin selili ja imetlesin pilvi. Kui seda piisavalt pikka aega teha, hakkad märkama uut, vaoshoitud elu. Hakkad mõistma, et sinu ümber toimub kogu aeg midagi huvitavat, ainult sina oled selle märkamiseks üldjuhul liiga hõivatud."

- "Muide, sina mõistad tema üle samuti kohut. Kõigile meeldib teiste üle kohut mõista. Tavaliselt pole aga kohtumõistjatel aimugi, miks keegi selliseks on muutunud. "

A.Ripley "Scarlett" 1.raamat (juuli II)

2008-07-17T21:50:00.004+03:00

Mõned päevad tagasi tuli kindel soov lugeda Scarletti. See on siis järg raamatutele "Tuulest viidud". Tegelikult olen varem kõik "Tuulest viidud", "Scarletti" ja "Rhetti" raamatud läbi lugenud, seega oli tegemist teadliku valikuga, see uuesti läbi lugeda.

Scarlett on naine, kes läbi aegade nautis tähelepanu kõigis oma tegemistes. Tihtilugu sellega, et rikkus tolle aja reegleid. Samas oli ta iirlaslikult põikpäine, eriti konkreetse eesmärgi poole liikudes. Ta võis (nagu tollel ajal vist naistele kombeks) päevad läbi muretsed garderoobi pärast, kuid samas vajadusel viimseid jõuvarusid kasutusele võttes töötada puuvilla põllul jne.

Ripley kirjutatud "Scarletti" raamatu esimeses osas on üheks teemaks Scarletti mure oma äride pärast, kuid sellest suurem: soov tagasi saada oma abikaasa Rhett, kes arvas, et Scarlett teda ei armasta.

-----
"Too argpüks (naine, kega scarlett nägi peeglist) ei olnud Scarlett O´Hara. Scarlett O´Hara poleks- kuidas seda öeldaksegi?- südamevalu käes närbunud. Scarlett O´Hara poleks pead liiva peitnud ja rajanud kõike ainult lootustele. Tema oli alati vastu astunud ka kõige hullemale, mis maailmal talle pakkuda oli. Ja nüüdki astub ta ohtudega rinnutsi ja saavutab kõik, mida tahab."
----
Rhett tõstis pea ja lausus väga tasa: "Ma kardan... kardan, et see hakkab otsast peale (suhe Scarlettiga). Ma tean, et ta on südametu, äärmiselt isekas, ta on laps, kes sirutab nuttes käe kanni järele, aga kui see tal käes on, virutab selle vastu maad puruks... Kuid on hetki, mil ma kipun unustama, mida ma tean- kui ta kallutab pead talle nii omase nurga all... kui ta naerab oma õõmsat naeru... või kui ta äkki nagu teise maailma kaob..."

L. Hainsalu "Sul on teine" (juulikuu)

2008-07-06T17:30:00.002+03:00

Lehte Hainsalu raamatu "Sul on teine" sisukirjeldus raamatupoe leheküljel on järgmine:
"Romaan räägib inimsuhetest – armastusest, selle kaotusest ja säilimisest. Peategelane Killu loodab luua täisväärtusliku perekonna, ent mehed tema elus püüavad abieluahelatest hoiduda. See on nagu kiigel kiikumine – kord jääb alla üks, kord teine, ja jubedusejudingi käib südamest läbi. Elumängus aga ei ole võitjaid ega kaotajaid, on vaid valu kaudu õppijad."

Esimeses osas on peategelane Killu 19-aastane ning tal on suhe endast vanema abielumehega, kes on samal ajal ka tema ülemus. Teises osas on Killu ise 25-aastane ning tal on suhe 19-aastase poisiga.

Raamat oli iseenesest täitsa huvitav. Kohati oli rõõmsaid või ka häirivaid äratundmise hetki. Samas häiris pingutatud noortepärane släng... mis minu jaoks küll nooruslikult ei kõlanud. Ühiskonna suhtumist kajastades oli minu arust pigem tunne, et raamat on kirjutatud päris mitukümmend aastat tagasi... kuigi välja on antud aastal 2003. Sellegi poolest, kui arvestada Lehte Hainsalu vanust ajal, mil ta järelikult selle romaani kirjutas, on tegemist väga nooruslikult välja kukkunud teosega.

Kriitiku kommentaare antud teose kohta saad lugeda Postimehest !

Mõned tsitaadid:

- "Armastus, jah. Kui seda ära ei tunta või ära ei jõuta oodata, siis lastakse see tühjalt mööda. Või kui armastus on mullas, siis võib leida küll lohutust, kuid mitte asendust."

- "Kui kaua kestavad mesinädalad, see pillav küllus, kui nädalad on nende nimi? Mesikuud, mesiaastad, on see võimalik? Romaanid ja muinasjutud sellest ei räägi, stoori kulminatsioon on teineteise leidmine läbi raskuste ja eksituste. Aga teineteise hoidmine? Abielupõrgust räägivad romaanid ja abielust põgenemisest, abieluõnne nagu polekski?"

- "Eksid. Tüdruk teab alati, kui ta mõnele poisile meeldib. Ja kui poiss ka temale meeldib, siis ongi kõik olnud. Kõige ilusam aeg ongi, kui midagi pole sõnadega seletatud ega läbi räägitud, aga ometi on suur võimalus käeulatuses, just seda ei unusta üks tüdruk surmani. "

- "Kui kujund valida, siis peab see töötama iga kandi pealt. Autor ei saa juures seista ja seletada, kuidas tõlgendada ei tohi, sest tema on hoopis teisiti mõelnud."

- "Parajasti vaidlesid nad väljaminemise üle. Killu meelest oli inimese põhiküsimus, kuidas mõistlikult kasutada eluks antud aega, tööst vaba aega iseäranis. Simmo arvas, et pole seal kunsti mingitki- lähed välja, keegi tuleb vastu, paneb midagi ette, minnakse kuhugi, elu korraldab ennast ise; mõnusal inimesel on mõnus igal pool."

-"Mis muutub naise elus, kui mees on teine, ent naine ikka seesama? Seesama ootus, seesama lootus, mis ometi ei täitu. Elu täius on kättesaamatu! Õnne valu saab teravaks, kui õnn ju möödas!"

-" Sa ei tohi seda mulle meelde tuletada!" kriiskas Simmo. "Ise psühholoogiat õppinud, kas sa ei tea! Ma võin eluks ajaks trauma saada!"
Ja mina muidugi ei saa mingit traumat, mõtles Killu kibedalt. Aga ei öelnud midagi, sest tema on ju psühholoogiat õppinud."

P. Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" (juunikuu)

2008-06-26T23:04:00.002+03:00

Coelho ütleb:" ... ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge."

Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" on lugu ühest tüdrukust, kes teadis täpselt, kes temast saab, millised õpingud tuleb lõpetada ning mis saab edasi. Ta tegi asju õigesti, vastavalt plaanile. Ühel päeval ilmus välja tema lapsepõlve armastus ning kõik, mis seni tundus turvaline ja loogiline, kaotas oma mõtte. Seda küll aja jooksul ja järk-järgult, kuid see tüdruk sai aru, et ehk "õige tee" ning "õigete asjade tegemine" ei olegi ÕIGE TEMA JAOKS? Äkki on mingi teine tee, mida mööda ta võiks minna, kuid millele ta seni pole tähelepanu pööranud???

Palu on juttu religioossusest ning Jumala mehelikust ja naiselikust poolest. Seda küll katoliikluse võtmes... vähemalt minu jaoks. Tüdruk, kes on selle loo peategelane, ei pidanud ennast algul usklikuks, kuid uute sündmuste käigus sai ta aru, kui valesti oli arvanud ning kui väga ta sellest oli puudust tundnud. Seega peale noorpõlve armastuse leidmise, leidis ta enda jaoks taas ka tee usu juurde.

K. Ristikivi "Õige mehe koda" (maikuu )

2008-05-25T20:07:00.005+03:00

Ristikivi "Õige mehe koda" oli väga huvitav ja mõtlemapanev raamat. Peategelaseks Jakob, kes on aastate jooksul ennast õppimise ja tööga üles töötanud. Selle kõrval Jakobi matslikud sugulased, kes on saavutanud kiire välise edu igasugu kauplemise jms sahkerdamise kaudu. Sugulaste tegevuse põhiliseks eesmärgiks on saavutada välist edu, et võrreldes naabritega parem ja rikkam välja näha... hoolimata sellest, mis on TEGELIK olukord. Jakobi jaoks on selline käitumine- teiste jaoks elamine ja asjade omamisele panustamine- vastuvõtmatu.
Üheks teemaks on raamatus ja aristokraatlikkuse mõnitamine, hariduse ja harituse vähetähtsustamine. Raamatus on suur osa kitsa silmaringiga ning muutumatute tõekspidamistega inimestel, kes on saavutanud välise (rahalise) edu ning seetõttu püüavad teistelegi selgeks teha, et haritus on mõttetu, kuna raha saab ka teisiti.
Aga milleks seda raha on vaja, kui inimene pole piisavalt haritud, et rahaga targalt ümber käia?

Mõned tsitaadid:
- "Ei anna nad meile andeks." /---/" Ja sellepärast hakkasin ma mõtlema, kas me nii ülekohtused olemegi. Ülekohus antakse inimesele ikka andeks. Aga õigust on raske teisele andeks anda, see on veel raskem kui ise oma õigust andeks paluda."

- "Temal (riiukukest vennal) oli sõpru, aga headel lastel ei ole, sest sõbraks saadakse koos tempe tehes, aga mitte koos katekismust lugedes."

- "Kuidas te võite öelda, et olete ebamusikaalne. Te ometi ei saa salata, et muusika teisse mõjub. Ja see ongi õige musikaalsuse tunnus."

- "Oli natuke ebameeldiv mõtelda, et tänapäeva inimesed ei saa ise enesega hakkama ka siis, kui nad on juba emad ja isad. Või vähemalt, kui nad on juba selles eas, et võiksid olla."

-" Oli iseloomustav, et Saalemid (Jakobi sugulased) magasid pühapäeval. Nad ei osanud ju midagi peale hakata ajal, mil nad ei töötanud."

- "Võib-olla olid nad (Jakobi sugulased) kuulnud või lugenud, et Ameerikas oli nii. Kindlasti ainult kuulnud, mitte lugenud, nad ei lugenud iial midagi. Villem Kansvei ei sallinud harimata inimesi, kes midagi ei lugenud."

- "See oli esimene kord, kui ta leidis, milline ülekohus on nõuda inimeselt, et ta oleks vanem ja targem, sest selline tarkus on alati seotud järeleandmisega."

- "Nii paljud inimesed olid väljas seda otsimas, mida nad kadunuks pidasid, ega näinud, et see oli ikka siinsamas, nende juures, kogu aja. See tähendab, see osa, mis võisime päriselt endale saada, üsna väike osa küll. Ainult meie oma muljed ja tunded, meie oma mõtted. "

V. Rannet "Kivid ja leib" IV osa

2008-04-16T18:49:00.000+03:00

Lugesin oma blogist, et aasta aega tagasi oli Vaike Ranneti "Kivid ja leib" IV osa oli juba siis üks raamatutest, mis mul pooleli oli. Tegelikult alustasin "Kivid ja leib" esimese osa lugemist umbes keskkooli ajal... seega kokku olen seda sarja lugenud mingi 7-8 aastat. :-) Aga nüüd on loetud!

"Kivid ja leib" raamatutest meeldis mulle kõige rohkem esimene osa (ilmunud 1972.a.) . Selle oli kirjutanud Egon Rannet, kes suri enne teise osa ilmumist ja seejärel oli järgmiste osade autoriks juba Vaike Rannet.

Esimeses osas oli kõige rohkem juttu maaelust ning tolleaegsest olustikust. Kuna minna sellest ajast midagi ei mäleta, siis on väga huvitav lugeda, kuidas meie vanemad ja vanavanemad on pidanud elama, millega hakkama saama. Kõigi "Kivid ja leib" nelja osa lugemise läbi sain kindlasti palju targemaks tolleaegse olustiku suhtes ning see aitab rohkem mõista neid inimesi ja lugusid.

Viimane osa hakkas minu arvates juba väga venima. Üldiselt oli tore, et nii paljude inimeste elukäiku oli jälgitud ja et need omavahel ka ristusid, mitte lihtsalt ei kulgenud. Samas lõpuks jäi mul arusaamatuks, et kas niiviisi raamat lõppebki??? Mis neist edasi sai? Ja see polnud selline hea tunne, kus jääda peale raamatu lõppu tegelastele kaasa mõtlema ja tundma, vaid see oli kummaline arusaamatus, et kuhu siis jõudis see tee, mida terve raamatu vältel muudkui edasi keriti? Näiteks Pargase, Meyla jt selliste saatus ja mõtted jäid minu jaoks lõpuks liiga õhku rippuma.

Sellegi poolest on mul ülihea meel, et kõik need osad läbi said loetud.

E. Goldratt "Eesmärk" (märts)

2008-03-19T22:43:00.001+02:00

Ülikooli ajal poolenisti kohustuslik kirjandus, mille nüüd jõudsin lõpuni läbi lugeda.
"Eesmärk" on segu juhtimisõpikust ja armastusromaanist. Autori järelsõna järgi on see ka põhjus, miks algselt selle raamatu väljaandmisest keelduti. Tootmisettevõttes töötades oli väga tore näha seda, et mujal käivad ka asjad nii, leida seoseid jne. Ma usun, et varem poleks see raamat mulle nii palju andnud, kuid praegu sain küll mitmeid tarkusi, mida kindlasti kasutada võiks. Seega tootmises juhtimisega tegelevatel inimestel tasub küll seda raamatut lugeda.

Mõned tsitaadid:
- "Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk."

- "Parim, mis ma seni olen suutnud välja pakkuda, on tunnistada, et me ütleme millegi kohta, et see on loogiline, ainult siis, kui see klapib meie enda intuitsiooniga."

- "On hämmastav, kui sügavale sellised asjad juurdunud on, mida meile on õpetatud ja mida me oleme rakendanud, ilma et me kunagi oleksime kulutanud aega selle peale, et asja üle omaenda peaga järele mõelda. "Ära anna vastuseid, esita hoopis küsimusi!"- see on asi, mida ma pean harjutama."

- "Firma presidendina, kui sa ei tea, mida teha, kui asjad ei lähe hästi, siis sa võid alati kaardid uuesti ümber segada- reorganiseerida." :-)

- "Me võime alati tegutsemist edasi lükata, raisates aega mingi välise, kunstliku korrastusega jännates."

- "Kogu pudelikaelade kontseptsioon ei ole mitte suunatud tegevuskulude vähendamisele, vaid on keskendatud tulu suurendamisele."

- "Mida me taotleme? Võimet vastata kolmele lihtsale küsimusele: Mida muuda? Mis suunas muuta? Kuidas muutusi esile kutsuda?/---/ Kui juht ei tea, mida vastata neile kolmele küsimusele, kas saab teda siis nimetada juhiks?"

- "Ma pean õppima neid mõtlemisprotsesse, ainult siis võin ma kindel olla, et suudan oma tööga hakkama saada."

A.Campbell "Firmapidu" (veebruar)

2008-03-05T23:35:00.001+02:00

Kuigi Campbell on ühe internetist loetud kirjelduse järgi uus Jilly Cooper, siis mina küll seda ei arva. Raamatu Firmapidu tegevus oli küll hoogne, kuid minu jaoks kuidagi liiga pinnapealne. Polnud aega ühegi tegelase suhtes midagi tundma hakata, ega kellessegi süveneda.

Üldiselt aga mõnus ajaviiteromaan ja lõpuni lugesin välja. Pooleli jätmise peale ei mõelnud, kuid paari päevaga loetud ei saanud :-)

A. Pearson "Kuidas ta seda suudab?" (jaanuar III)

2008-01-30T21:37:00.000+02:00

Allison Pearsoni raamat "Kuidas ta seda suudab?" on mõnus naistekas. Kuigi oodatud ühe päeva asemel läks mul lugemiseks umbes 4 päeva, siis ikkagi oli see päris lihtsalt "läbi-libistatav" materjal.

Sellegi poolest ei saa öelda, et see oleks tühi olnud. Käsitletud oli tänapäevast jätkuvalt arutlusi tekitavat teemat: töötavad emad! Kuidas mahub see "nähtus" mehisesse ärimaailma, kuidas naised peavad suutma tööd ja eraelu tasakaalustada, mille vahel tuleb valida, kas tuleb valida jne.

Ja peamine- kuidas naised, kes on tegusad, ei saa seda lihtsalt välja lülitada... võib olla korraks madalamatele tuuridele keerata, kuid varsti hakkab see mootor ikka jälle tööle! :-)

D. Setterfield "Kolmeteistkümnes lugu" (jaanuar II)

2008-01-25T23:54:00.000+02:00

Diane Setterfieldi raamat "Kolmeteistkümnes lugu" räägib sellest, kuidas üks menukas kirjanik võtab ühendust noore biograafiga, et see tema elust tõtt kirjutaks.
Vastupidiselt eelmise loetud raamatuga on selles kasutatud väga sõnaderohket ning voolavat stiili. Algusest peale oli väga huvitav lugeda. Mida rohkem lugu edasi läks, seda raskem oli raamatut käest ära panna. Vahepeal avastasin isegi, et käed olid raamatu kaante ümber pigistatud, kuna ma ootasin, mis saab edasi :-)
Loomulikult, kui umbes 300-ndal leheküljel hakkas tunduma, et nüüd on loogiline lõpp teada, siis pöörati kõik peapeale ja kogu eelnevalt loetu tuli uuesti ümber hinnata. Mul ei olnud kordagi igav, lugemiseks kulus kokku nädal aega. Samas, kui see oleks veninud pikema aja peale, siis oleks loo võlu äkki veidi kaotanud. Ma arvan.

Mõned tsitaadid:
- Vida Winter: "Viisakus. See on üks vaese inimese voorus, kui sellist asja üldse olemas on. Ma tahaksin teada, mis selles sekkumatuses siis nii oivalist on? Liiatigi on seda lihtne saavutada. Olemaks viisakas, ei vaja inimene erilist annet. Vastupidi, kena olla on ainus, mis siis üle jääb, kui millestki muust pole midagi välja tulnud. Edasipüüdlikud inimesed ei arva karvavõrtki sellest, mida teised neist arvavad. "
- "Igal inimesel on oma lugu. Sellega on samuti nagu perekondadega. Te võib-olla ei tea, kes nad on, olete nad võib-olla kaotanud, kuid nad on sellegipoolest olemas. Elu on teid eemale kandnud või olete neile ise selja keeranud, kuid te ei saa öelda, et teil neid ei ole. Lugudega on sama lugu."

J.Johnston "Illusionist" (jaanuar)

2008-01-19T23:13:00.000+02:00

Raamatu tagakaanel on öeldud:
"Jennifer Johnston on üks Iirimaa stiilitundlikumaid ja peenemaid inimeste hingeelu kujundajaod. Tema romaane on sageli nimetatud impressionistlikeks, sest olukorrad, inimeste suhtumised ja tunded on seal edasi andtud nappide, kuid väga täpsete ja mõjuvate vahenditega."
See kirjeldus oligi põhjus, miks ma seda raamatut lugesin- huvi selle kirjaniku stiili vastu. Ma ei pidanud pettuma.

Algul oli natuke segadus, kuna tundus, et kirjanik on hakkama saanud liiga väheste sõnadega ehk et ma ei saagi sellest raamatust midagi. Sellegi poolest oli seda lihtne lugeda algusest saadik. Kui ma aga raamatu keskpaigas hakkasin aru saama, et mis toimub, oli juba raske raamatut käest panna. Lõpuosas tuli võtta tihedaid mõttepause, sest loetu käis sügavalt minust läbi ja napid sõnad andsid toimuvale jõudu juurde. See oli jällegi raamat, mille puhul ma ei oska öelda, kellele ma seda lugeda soovitaksin, kuid mulle andis see väga palju ja puudutas mind väga sügavalt.

Mõned tsitaadid:
- Sõnad võivad olla nagu raketid, või roosid või teise maailma poole rändajad. Võid mängida nendega toredaid mänge, mis toovad sulle ja teistele naeratuse näole, teevad muretuks, või võivad tappa; võid varjata tõtt või seda kuulutada.
- Mulle ei meeldi eriti, kui mind tihenevasse õhtusse sõidutatakse, kui ma ei tea, kas mul peaks olema kaasas ujumisriided või ballikleit. Mulle ei meeldi eriti üllatused. Ma tahan olla armastatud. Ma tahan, et õhk mu ümber oleks puhas. Ma olen üks igav kuju.
- "Olen ma sulle kunagi valetanud?"
"Sa oled varjanud minu eest saladusi."
"See pole valetamine. Igaühel on peas hulle mõtteid, mis kuuluvad ainult talle."

Heli lugemisaasta 2007

2008-01-18T23:41:00.000+02:00

Eelmise aasta algul sai lubadus antud, et loen iga kuu 1 raamatu. Kuigi oktoobris ja septembris oli lugemisega kehvasti, siis jällegi juuli-august läksid selle võrra paremini. Seega lõppkokkuvõttes sai isegi 1 raamat rohkem loetud.
Minu lugemisaasta 2007 nägi välja järgmine:
1. P.Pohl "Pärast viimast hoiatust"
2. C.L. Lewis "Tabatud rõõm"
3. T.Saar "Karjääri keerdtrepp. Kuidas luua endale meelepärane tööelu?"
4. E. Tohvri "Kodumaja"
5. A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" V osa
6. P.Pohl "Janne, mu sõber"
7. B. Cartland "Armastuse hingus"
8. K. Kender "Ebanormaalne"
9. J.K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi"
10. E. Väljaste "Nektarilind"
11. J.K. Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber"
12. S. Montefiore "Meelespeasonaat"
13. A. de Botton "Mure staatuse pärast"

A. de Botton "Mure staatuse pärast" (oktoober)

2007-12-27T23:46:00.000+02:00

"Mure staatuse pärast" on väga huvitav raamat ja räägib sõna otseses mõttes sellest, et kuidas ja miks on kõik inimesed mures oma staatuse pärast siin ilmas ning seletab lahti, kuidas enda jaoks staatusemuret vähendada. See raamat oli kainestav arusaamine sellest, et ükskõik, kas ka mina seda endale tunnistan või mitte, et tõesti- kõik inimesed muretsevad oma staatuse pärast, ja mina nende seas.

Igal juhul soovitan lugeda!

Mõned tsitaadid:

-Kui meie koht ühiskonnaredelil teeb meile muret, siis on põhjuseks asjaolu, et meie arusaam endast sõltub tugevasti sellest, mida teised meist arvavad. Vähesed isikud (Sokrates, Jeesus) välja arvatud, sõltub see, kui rahul me endaga oleme, maailma poolt välja näidatavatest austusavaldustest.

- õigem oleks see, mida me ihkame, kokku võtta sõnaga, mida poliitikateoorias harva kasutatakse: ARMASTUS.
Kui toit ja peavari on kindlustatud, ei tarvitse peamine tõukejõud, mis peitub meie soovi taga ühiskondlikus hierarhias läbi lüüa, peituda mitte kaupades, mida me saame kokku kuhjata, ega võimus, mis on meie käsutuses, vaid armastuses, mis meile tänu kõrgele staatusele osaks saab. Raha, kuulsust ja mõjukust võidakse hinnata pigem armastuse pantidena ja selle saavutamise vahenditena, mitte omaette eesmärkidena.

- Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.

- SNOBISM- snoob on isik, keda häirib kõrge staatuse puudumine teiste juures.
- Snobismis on peaaegu alati süüdi hirm. Need, kes on oma seisundis kindlad, ei veeda aega teiste halvustamisega. Kõrkuse taga peitub meeletu kartus. Kui me tahame jätta teistele mulje, et nad pole meie jaoks küllalt head, siis peab meid vaevama tunne, et me oleme neist madalamad.

- “Kas muusik oleks kuulajate valist aplausist meelitatud, kui teab, et kuulajaskond koosneb- ühe või kahe erandiga- ainult kurtidest?”
- Tähtis pole mitte see, millised me mingile juhuslikule grupile paistame, vaid see, millised me enda teadmist mööda oleme.

- Iga ühiskond austab kõrgelt teatud laadi inimesi- mõistes samas hukka või ignoreerides teistsuguseid, kuna neil puuduvad õiged oskused, aktsent, temperament, sugu või nahavärv. Ometi pole need edu väljendajad kaugeltki mitte püsivad ega kõikjal kehtivad. On tähele pandud, et omadused ja oskused, mis kusagil tooksid kaasa kõrge staatuse, kipuvad teisal olema tähtsusetud või saavad lausa halvakspanu osaliseks.

- Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Me ei saa oma tühisusetundest ülemitte end tähtsamaks tehes, vaid mõistes, kui tähtsusetud on suhteliselt võttes kõik inimesed.

Tegelikult kirjutasin sellest raamatust välja 7 lehekülge tsitaate (trükitult), seega siinkohal on tegu armetu püüdega anda üldine ülevaade parimatest mõtetest, mis sellest raamatust sain. Üldiselt sain teada, et tegelikult otsivad kõik inimesed siin maailmas kahte sorti armastust: seksuaalset armastust ja armastust maailmalt. Kõik ülejäänu keerleb vaid nende kahe armuloo ümber!

S. Montefiore "Meelespeasonaat" (septembrikuu)

2007-11-24T00:26:00.000+02:00

Viimased 6 tundi olen veetnud selle raamatuga ja nüüd ongi läbi. "Meelespeasonaat" on raamat, mida tahaks pikalt nautida, et jõuaks mõnu tunda igast leheküljest... kuid samas mille tahaks kiiresti läbi lugeda, kuna tahaks teada, et mis edasi saab ja kuidas lugu lõppeb.

Ausalt öeldes tunnen, et mida iganes ma selle raamatu kohta ütleks, oleks see väga isiklik. See oli tõsiselt valus raamat... ja päriseluline... minu jaoks. Kui olin raamatu läbi lugenud, sain aru, miks see minu kätte varem pole juhtunud- lihtsalt polnud veel õige aeg! Aga nüüd oli! Muidugi kui oleksin seda varem lugenud, siis oleks see tol ajal midagi ehk ka muutnud, kuid kindlasti poleks mõjunud nii, nagu nüüd.

"Meelespeasonaat" raputas mind tugevasti, samas on see raamat, mille puhul ma ei teagi, kellele võiks seda soovitada. Nagu ütlesin, minu jaoks on see väga sügavalt isiklik raamat, seepärast ongi raske öelda, et kellele võiks soovitada.

Mõned tsitaadid Montefiore raamatust "Meelespeasonaat":

-Audrey: "Ma tean, et kui alati oleks kevad, ei oskaks me seda ealeski hinnata; inimesed peavad kannatama, et teada, mis on õnn."

-Õige mehega võib tantsimine olla armastuse füüsiline väljendus. Kaks koos liikuvat keha. Kaks hinge, mida eraldab vaid nahk. Kaks läbi rinnakorvi varbade teineteise poole hüüdvat südant.

-Alicia:"Issi ütleb, et inglise haridus on parim kogu maailmas."

Teenijanna Mercedes:" Vaata mind- minu ema õpetas mind süüa tegema ja minu vanaema õpetas mind palvetama. Söögitegemisega olen ma saanud palju häid mehi ja palvetamisega välja teeninud andeksandmise selliste pattude eest. Mida ühel naisel veel on vaja teada? Sa abiellud ja saad lapsed, ükskõik, kas sa tead, et maakera on ümmargune ja pöörleb või ei tea. Nii või teisiti pöörleb ta edasi."

-"Ta vajab vaid, et teda armastatakse," lausus Audrey tasa.

"Aga Audrey, kes teda armastaks? Kes investeeriks sellist aega ja vaeva, et teda mõista? Ta lükkab inimesed endast eemale. Keegi ei suuda temani jõuda. Ta on miilide kaugusel oma universumis ja mida vanemaks ta saab, seda kaugemale ta läheb. Ühel päeval kaob ta täiesti ära."

-"Jah, mees suudab naist muuta. Ta saab kas naise eest hoolitseda ja teda armastada, nii et naine kasvab nagu taim päikese käes, või ta võib naisele haiget teha ja lasta tal ära kuivada, nii et ta närbub ja sureb."

- "Kas oskate kujutleda, kuidas saab õpetada kurte lapsi muusikat tegema? Kes söandaks sellise ilmselt võimatu ülesande ette võtta? Ometi, kurdid inimesed kuulevad südamega, aga on küllalt mehi, kes kuulevad kõrvadega ja on ometi kurdid oma südamemuusikale."

- Grace:" Miks ma nii kurb olen?"

Louis:" Kaunid asjad teevad meid alati kurvaks."

"Miks?"

"Sest me ei saa neid lõpmatuseni endale hoida."

J.K.Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber" (augustikuu II)

2007-08-08T09:15:00.000+03:00

Täna öösel kell 3.30 lõpetasin teise Harry Potteri raamatu lugemise. Seekord pealkirjaks siis "Harry Potter ja saladuste kamber".

Ma küll kubasin, et selle puhkuse ajal rohkem Potterit ei loe ja tutvun ka muude teostega. Kui aga 1.pulma-aastapäevaks sain Potteri teise osa, ei suutnud ma vastu panna ja avasin raamatu... ja edasi läks asi muidugi loomulikku rada pidi. Ehk et raamatut ei saa käest panna, kuni on lõpetatud.... ja kui on lõpetatud, siis on kuidagi tühi tunne.

Praegu tundub, et ma pole vist tükk aega lugenud raamatut, mille lõpetamise järgi elad nö selle raamatu maailmas ja tahad teada, et mis saab edasi. Äkki on asi selles, et ma pole lasteraamatuid ammu lugenud (sry, valetan, Pohl´i raamatud olid ju ka tegelikult lasteraamatud).

Igatahes olen jätkuvalt seda meelt, et Rowling oskab kirjutada. Tegevus on väga tihe ning põnevust jätkub lõpuni... ERITI lõpuni, sest lõpp oli seegi kord ootamatu, eriti kuna seekordsest osast pole ma kunagi näinud ei filmi ega kuulnud midagi muud.

Nüüd julgen küll öelda, et puhkuse ajal ma rohkem Potterit ei loe, aga kunagi küll :)

Elme Väljaste "Nektarilind" (augustikuu raamat)

2007-08-03T22:02:00.000+03:00

Mõnus lugemine! Päris mitmeid tabavaid mõtteid, kuid samas mitte väga keeruline ja filosoofiline. Kindlasti ei kahetse, et lugesin. Hea suvine puhkuseaegne teos.

Minu arvates võib küll öelda, et (vähemalt selles raamatus) kirjutab Elme Väljaste meie ümber olevatest inimestest meile kõigile. Mitmed probleemid ja mõtted tulid tuttavad ette :) Lõpp oli natukene ettearvamatu, kuid kindlasti positiivne. Peale raamatu lugemist jäi hea tunne... ja muidugi tekkis energiat ja motivatsiooni kirjutamiseks.

Eks seda ju üks hea raamat peabki tegema: andma mõtteid ja motivatsiooni oma elus teha midagi, mida oled ammu planeerinud, aru saada iseenda prioriteetidest ning neile vastavalt käituda. Väljaste Nektarilind küll vahepeal tundus natuke venivat, kuid lõppkokkuvõttes mõjus see raamat mulle just nii, nagu üks hea raamat peab mõjuma.

Mõned tsitaadid:
(minia räägib ämmale kahest probleemist, mis teda oma tulevase mehe juures häirivad):
"Esimene on kõige hullem!"/---/"Esiteks ei loe Rein ise raamatuid ja talle ei meeldi, et mina neid kogu aeg lugeda armastan. Mind näiteks ei huvita teleka ees ilmaasjata lösitamine. Mina vaatan ainult "Seks ja linna" ja kõik."

(teemaks romantilise meele puudujääk minia tulevases mehes ehk Loore pojas):
Loore: "Kas romantilise meele puudujääk Reinu juures ei häirigi sind enam?"
Ulla: "Häirib ikka! Aga küll ma ta ümber õpetan./---/"
Loore: "Kallis Ulla, ma ei mõista su sinisilmsust. Vaevalt sa usud, et tõeline taburetijalg võiks ükskord õide puhkeda. Sa võid puu- või plastmassjalga kas või iga päev kanakaka leotusveega kasta. Tee, mida tahad, aga lehti, õitest rääkimata, sinna ikka ei teki."

J.K.Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (juuli III)

2007-07-29T23:45:00.000+03:00

Hiljuti ilmus Harry Potteri väidetavalt viimane raamat. See tähendas muidugi, et Potter oli jällegi kõikjal meedias. See kord minu arust veel eriti palju, kuna väidetavalt on nüüd ju nüüd ilmunud ka viimane raamat... kuigi keegi-kuskil juba kuulis, et äkki ikka ei olegi viimane.

Igatahes otsustasin siis mina ka, et tahan teada, mis värk selle Potteriga on ja miks ta nii populaarne on. Kindel otsus tuli raamatupoes, kus Potterit tundus pool poodi täis olevat- igas võimalikus variandis. Ostsin endale inglisekeelse- no et kui raamat on lihtsalt üles haibitud, siis vähemalt olen saanud lugemisega inglise keelt praktiseerida.

Ei ole lihtsalt meedia töö see Potter! Raamat on tõesti hea. Rowling kirjutab lennukalt, südamlikult ja sündmusterohkelt. Mõnus on lugeda ja arvata, et mis saab edasi... aga ikka suudab ta üllatada.

Tegelikult, kui Ameerikas elasin, siis lastega vaatasime filmi ka esimese osa kohta... aga ega ma sellest eriti midagi ei mäleta ja see oli ka siiani tõesti mu ainuke kogemus Potteriga. Kuid isegi kunagi filmi näinuna ei teadnud ma tegelikult mitte midagi, mis raamatus ees ootab. Mõned kohad olid tuttavad, aga üldiselt oli kõik ikka üllatusterohke.

Igatahes Harry Pottery raamatuid loen veel... kuigi mitte selle puhkuse ajal, kuid ühel päeval ikka!

Kaur Kender "Ebanormaalne" (juuli II )

2007-07-23T23:35:00.000+03:00

Kaur Kender on üks Eesti autoritest, kelle suhtes on mul meedia jms kaudu tekkinud mulje, et ta on midagi erilist. Mõned päevad tagasi jõudsin siis nii kaugele, et alustasin Kenderi Ebanormaalse lugemisega.

NEW YORK!!!!

See on see, mida see raamat minu jaoks tähendas!!! Enamus tegevusest toimus New Yorkis, seega otsisin ainult tuttavaid kohti ja kujutasin ette, mis tunne oli käia näiteks Central Park´is või Times Square´el. Ja tekkis tunne, et tahan tagasi.. .või no vähemalt, et tahaks veel ja veel jalutada ringi NYC tänavatel jne.

Muus mõttes jättis see raamat mind külmaks. Kuigi mitte päris, sest kuigi vahepeal tundus, et teema ei jõuagi mitte kunagi mitte kusagile välja, siis lugemist lõpetades sain aru, et tegelikult oli asjal ikka mõte sees :)

Lugedes neid inglise keelest otse tõlgitud lauseid, tuli meelde see tunne, kui sa ei oskagi ilusas eesti keeles mõelda, vaid tõlgidki laused otse, kuna oled nii kaua ainult inglise keeles rääkinud. Tuttav tunne!

Ma ei usu küll, et ma edaspidi väga vabatahtlikult rohkem Kenderit loeks, aga ma ei kahetse, et ma selle raamatu läbi lugesin.

Mõned tsitaadid:

-loteriipileti ostmise kohta:

"Kui me ei osta piletit, on tõenäosus New Yorki loteriil võita null. Null on aga kuidagi paha number: Kuidagi liiga lõplik, liiga olematu. Isegi nullist natuke suurem tõenäosus on tegelikult lõpmata palju suurem."

"Tühised inimesed. Kui palju neid on. Kui mõttetud nad on. Kui kavalad nad on. Kui hästi nad oma tühiste asjadega hakkama saavad. Kohutav."

"Sa oled siin üksi./---/...tunned sa siiski, et New Yorkis on inimesi liiga vähe. Sinu inimesed. Sa hakkad esimest korda aru saama, mida mõeldakse sõnaga juured. "

"New York on palju parem koht kui sinu kodulinn, sest siin on väga palju kohti, kus saab tasuta olla. Nagu näiteks raamatukogud. Ja pargid. Sa olid harjunud parkidega, mis iseennast häbenevad ning mida inimesed vaatavad kui mõttetut kapriisi ja autoliikluse segajat ja asotsiaalide kogunemiskohta. Kuid New Yorki pargid on teistsugused. Nad on uhked ja neid hinnatakse. Sest nad on eluliselt olulised. "

"Sa ei ole kunagi suutnud ühelgi palgalisel töökohal eriti pikalt töötada, sest hiljemalt mõne kuu pärast võtad sa kalkulaatori, korrutad kuupalga nende kuudega, mis sa parimal juhul arvad endal veel elada olevat jäänud, vaatad seda numbrit, vihastad, ja lahkud. Parem tõesti kaks korda nädalas oodata New York loterii loosimist ja unistada kui tappa unistus tööga."

Barbara Cartland "Armastuse hingus" (juulikuu raamat)

2007-07-18T21:58:00.000+03:00

Ma sain sellega hakkama- sundisin ennast Cartlandi raamatut lõpuni lugema!!! Barbara Cartland on naiskirjanik, kelle menukusest on ikka aegajalt ajakirjanduses juttu ning ka raamatukogus on tema raamatuid vist terve riiul täis. Seega tahtsin nii väga teada, et mis tema raamatud nii menukaks teeb. Kunagi varem alustasin ka ühe tema raamatu lugemist, kuid eriti kaugele ei jõudnud.

"Armastuse hingus"on Cartlandi 500.romaan ja selle perioodiks on regentlus (nagu autor ise eessõnas kirjutab). Raamatu sisu kohta ei ole mul midagi muud öelda, kui et... see vist ongi selline klassikaline romantiline armastuslugu.

Minu jaoks oli see väga tühi raamat. Juba peale esimest peatükki hakkas häirima, et iga lause algab uuelt realt ja et tegelikult võid mitu lehekülge läbi lugeda, ilma et sealt üldse mingit mõtet leiaks.

Minu arusaam Barbara Cartlandi menukusest on lihtne ja mõistetav tegevus, ettearvatavalt õnnelik lõpp, kõigile arusaadavad lihtlaused...

Rohkem ma Cartlandile oma aega raiskama ei hakka... aga austust vääriv on see, et kirjanik on ära tabanud midagi, mida temalt oodatakse, sest tema raamatud on ju siiani menukad!

Tegin nüüd väikest uurimustööd ka netist ja tean, et ta elas kaua... 98-aastaseks :)

Peter Pohl "Janne, mu sõber" (juunikuu)

2007-06-20T22:10:00.000+03:00

Kuna ma olin Peter Pohl´i raamatust "Pärast viimast hoiatust" nii vaimustunud, siis tahtsin veel temalt midagi lugeda. Nii siis sattuski mu lauale "Janne, mu sõber".

"Romaani tegevus algab 1954. aasta augustis, mil Stockholmi koolipoiss Krister Nordberg ehk Krille kohtab kõigis kohalikes poistes hämmeldust tekitava jalgrattaga kohale kihutanud Jannega. Too välimuselt Pipi Pikksukaga sarnanev, punapäine ja tedretähnidega poiss on kõigist teistest lastest erinev, köitev ja salapärane. Janne võis kampa tulles olla umbes kümneaastane, Krille üksteist täis, ent jutu, söakuse ning käteosavuse - näiteks jalgrataste parandamisel -, poolest paistis Janne teistest üle olevat.

Jannest sai Krille ülimalt ebatavaline sõber, kes pidevalt tekitas enda ümber küsimärke. Krille elu jagunes siitpeale kaheks: üks osa kulges vanas, traditsioonidega koormatud koolis, teine Janne seltsis. Ent ootamatult alanud sõprus katkeb sama ootamatult ja salapäraselt. Raamatu süzhee on põnev ja pinge püsib lõpuni."

Raamat oli tõesti tore ja põnev, aga kui siiralt tunnistan, siis minule jäi lõpp segaseks. Selles mõttes, et ma sain aru küll, mis toimus, aga... tegelikult võib seda mitut moodi mõista. Ja mulle ei meeldi, kui ma TEGELIKULT ei saa aru, et mida autor mõtles, kuna äkki minu lahendus on parem või halvem...

Igatahes on see raamat veidi sarnane Pohl´i teise raamatuga, mida olen lugenud. Põhiliselt just selle idee poolest, et vanemad ei saa mõnikord aru, kui palju lapse elu neist sõltub. Vanemad on mingi piirini ikka lapse eest vastutavad.

Peter Pohl´i raamatuid võiksin ka edaspidi lugeda.

A.H.Tammsaare- Tõde ja õigus V osa (maikuu raamat)

2007-05-05T16:22:00.001+03:00

Ja saidki kõik 5 raamatut läbi loetud. Viimane raamat oli jällegi esimese stiilis, seega seda oli lausa lust lugeda ning väga kiiresti sai läbi.

Jällegi mõned mõtted loetud raamatust:
Indrek: "Katsume paremini elada kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida."

Indrek:" Inimesega on nagu metsloomagagi: jookseb mis jookseb, vanasse paika tuleb ikka tagasi."

"Nõnda on ka kõige kangema inimese elu siinilmas: ajahammas sööb sind ennast ja su teod ja sa ise vaatad pealt, kuis ta sööb sind ennast ning su tegusid, ja sa ei või sinna midagi parata."

"Karla tegi teadlikult või ebateadlikult sedasama, mida teevad nii paljud inimesed siinilmas: iseoma salajase sooviga tõmbas endale selle kaela, mille pärast ta süüdistas teisi inimesi, saatust või Jumalat. Ei ole inimesel suuremat rahuldust, kui et ta usub: asi, mida ta ei taha teha, ei olene temast. Mis võib tema sinna parata, tema ei saa ometi ilma ega Jumala vastu."

Indrek: "Täissöönul pole isu ja nälginul pole toitu- ning hädas on mõlemad."

Indrek: "Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo./---/Inimene ei suuda iseenda hingepõldu harida, veel vähem teiste oma."

Erik Tohvri "Kodumaja"

2007-04-22T17:57:00.000+03:00

Aprillikuu jooksul sai veel üks raamat läbi loetud. Nimelt Erik Tohvri "Kodumaja".

Raamatukaupluse kodulehel oli selle kohta järgmine kokkuvõte:
"Edukal ärimehel Leho Kuuslal näib kõik olevat omal kohal -- ta on suutnud rajada hästitöötava ettevõtte, tal on piltilus naine ja üheteistaastane teadmishimuline poeg. Tundub, et täiuslikuks perekonnaõnneks puudub vaid korralik eramu, tõeline kodumaja, sest Kuuslad asuvad seni tavalise korruselamu kolmetoalises korteris.
Paraku tekib koos oma maja ehitamisega Lehol ekstravagantne soov veel üks järeltulija hankida, paraku takerdub see plaan hoopiski ettenägematute ja kogu senist elu kummutavate paljastuste taha."

Raamatu võtsin kätte autori nime pärast, kuna eelmise aasta raamatukogu laenutuste järgi koostatud edetabeli järgi oli Tohvri väga populaarne. Tahtsin ka teada, et kes ta on ja millest kirjutab.

Sain teada, et kirjutab tavalistest inimestest meie ümber ja seetõttu järelikult ongi nii populaarne. Lugeda oli lihtne, kuid peale raamatu lõpetamist ei tekkinud mingeid erilisi emotsioone. Samas läks lugemine paari päevaga, seega igav ei olnud.

Tore raamatukene oli ja ehk loen temalt ka tulevikus midagi. Nüüd aga on aeg jätkata veidi tõsisemate raamatutega :)

A.H.Tammsaare- Tõde ja õigus IV osa (aprillikuu raamat)

2007-04-10T07:16:00.000+03:00

Tõe ja õiguse raamatutega hakkasin pihta eelmisel aastal, kui minu suureks eesmärgiks sai kõik 5 osa läbi lugeda. Esimesed läksid kiirest, viimastega on nüüd aega läinud, kuna samal ajal on ju vaja paljusid muid raamatuid lugeda.

A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” IV osa on praegu eriti aktuaalne, kuna räägib eelmise sajandi alguse elust majanduskriisi ajal... ehk siis on väga tõenäoline, et mõne aja pärast võime öelda, et "kõik kordub taas..." (loodetavasti küll mitte).

Teiseks suureks põhiküsimuseks selles raamatus oli abielu küsimus ehk mehe-naise vahelised suhted. Alljärgnevalt mõned tsitaadid raamatust:

Karin:“Aga teisi naisi võiksid sa pisinatukene ikkaga vaadata- pea meeles, ainult vaadata, mitte rohkem- siis sa näeksid nende ja oma naise vahet ning õpiksid teda paremini hindama. Mees peab oskama hinnata, mina tahan seda, sest muidu ma arvan, et temal on ükskõik, kes tal käes, ainult et aga oleks keegi./---/ mees, kes tunneb ainult ühte naist, on seltskonnas naeruväärne ja naisel on väga raske, kui temal on naeruväärne mees.”

Indrek:”Ilmas on vist kõigega nõnda, et ei tohi mõelda, sest mõte tungib igal pool mõttetuseni. Peab lihtsalt elama ja töötama, muud midagi.”

Indrek:”/---/ aga mis sa teeksid veel siis, kui ühel ilusal päeval poleks enam saladusi, nagu sina soovid, kui poleks üldse isiklikku elu. Ütleme nõnda: leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. /---/ Näed, kuidas inimesed põrmugi ei usu Jumalat, aga ometi lähevad karjas kirikusse, kus nad palvetades mõtlevad ärist või uuest kleidist, mõtlevad oma haigest pimesoolikast või konnasilmast. Näed isegi seda, kuidas mees ja naine heidavad ühte voodi, samal ajal mõeldes üks tantsijannast, teine tenorist või baritonist. /---/ Ja mis kõige hullem, niipea kui paned need kenad sinised prillid ette, siis näed iseennast sellisena, nagu sa tõepoolest oled.”

Köögertal: “On elanud suured ja targad mehed, kes on kirjutanud veel suuremad, targemad ja pühamad raamatud, aga kõik kinnitavad nagu ühest suust, et inimene ei saa muidu õnnelikuks, kui peab muutuma kariloomaks./---/ Inimesel on veel midagi, see on tema õnnetus. Loomal ei ole midagi, see on tema õnn.”

Karin:”Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn./---/ Sest kui kellegil on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see suur õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis mõtleb ta kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne./---/ Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat.”

Nii on IV köite kujutamisfookuses hingekriisid, mis juurduvad ja lähtuvad kahest põhiallikast: egoismist ning väiklusest Karini ja Indreku hinges ning teiseks väärmoraaliga tõusikkodanlikust keskkonnast, kus on mõttetu rikastumiskirg ja madalate naudingute iha on varjutanud kõik muu...

... kas tuleb tuttav ette???

C.L. Lewis "Tabatud rõõm"- veebruarikuu raamat

2007-04-09T23:09:00.000+03:00

Seekord läks siis niiviisi, et veebruarikuu raamat sai loetud alles pärast märtsikuu raamatut :) Kuna selle lugemist alustasin jaanuaris, siis seepärast saigi see raamat sellise määratluse :)

C.L.Lewis elas aastatel 1898-1963. “Tabatud rõõmust” on tema autobiograafiline raamat, milles ta kirjeldab põhjalikult oma lapsepõlve ja kooliaja elamusi ning kristlasekssaamist. Lewis oli veendunud ratsionalist, kellest sai kristlane, kristlik kirjanik, kelle raamatud on suutnud väga laiale lugejaskonnale teha arusaadavaks usu ja eetika keerulisemadki põhiküsimused.

“Suurim teene, mida me tänapäeva haridusele teha saame, on vähemate ainete õpetamine. Enne seda, kui inimene on tublisti ole 20, ei suuda ta üheaegselt ja hästi teha eriti palju asju ja kui sunnime poissi tosinas aines keskpärane olema, ei suuda ta hiljem, võib-olla kogu elu, oma võimeid õigesti hinnata. “

“Jalutamine ja vestlemine on kaks väga suurt naudingut, aga see oleks viga, kui me nad ühendame. Meie endi tekitatav müra summutab looduse hääled ja vaikuse /---/. Ainus sõber, kellega saab koos jalutada, on see, kelle maitse maastiku iga meeleolu suhtes sinu omadega nii täpselt kokku langeb, et piisab pilgust, seisatumisest või kõige rohkem müksamisest, et sama naudingut ühiselt tunda.”

“Nagu alati leidsin ma, et kõige küpsemad inimesed on kõige lahkemad noorte vastu ning kõige töökamatel on kõige rohkem aega kulutada.”

Enamuse raamatust lugesin läbi ülikiiresti jaanuarikuu algul. Seejärel sai korraga kuidagi liiga palju ja võitsin väikese pausi. Lugeda oli 1 peatükk. Nüüd sai lõpetatud.

Kes vähegi on Toomas Nigolat kuulnud, see teab, et Toomasele meeldib hirmsasti Lewis´t tsiteerida (vähemalt nii palju, kui mina olen tähele pannud, seega loodetavasti pole ma praegu tema suhtes ülekohtune), seega pole kahtlust, et kelle käest ma selle toreda raamatu laenuks sain... ja kellele nüüd tagastan :)

Karjääri keerdtrepp. Kuidas luua endale meelepärane tööelu? (Tiina Saar)- märtsikuu raamat

2007-03-22T00:18:00.000+02:00

Märtsikuus võtsin üle hulga aja kätte ühe erialase raamatu ehk siis juhtimis- ja personalitöö alase. Häid raamatuid lugedes on mul tavaks konspekteerida häid ning tulevikus meelespidamist väärivaid mõtteid ning selle raamatu lugemise ajal kirjutasin täis 5 A4 suuruses paberilehte mõlemalt poolelt. Seega oli raamat lugemist väärt.

Mõned tsitaadid ja minupoolsed kommentaarid:

“Selleks, et tööga õnnelik olla, ei tohi see tervenisti meie elu lämmatada, töörolli ei tohi ületähtsustada”

H.: Jutt jällegi siis sellest, et meil kõigil on elus mitmeid erinevaid rolle, mida täidame ning “töötaja” on vaid üks nendest rollidest.

“Elu maitseb paremini, kui kuulata rohkem südame häält (soovitavalt terve südame häält) ja lasta oma ellu rohkem ka juhuslikke asju, selle asemel, et kõike üle kavandada ja end tööandja orjaks muuta”

H.: See ei tähenda jällegi seda, nagu ei peaks töö ajal tööd tegema, kuid tuleb suuta leida tasakaal kõigi oma tegemiste vahel ning palju oleneb ikka sellest, kuidas me mõtleme. Töö peab endale meeldima!

“Rasketel kohtadel aitab toime tulla ka rollivahetus ehk enda erinevate rollide teadvustamine ja töörolli mõistmine. Probleemid algavad tihti sellest, kui ei suudeta enam töörollist välja tulla.”

H.: Kes ei ole kunagi oma erinevatele rollidele mõelnud, siis soovitan soojalt võtta paber ning kirja panna, kui mitut erinevat rolli te elus täidate, nt laps, õde-vend, töötaja, lapsevanem, õpilane, õpetaja jne-jne. Mina püüan kriitilistel aegadel panna paberile, et millised minu rollid nüüd on ja et millised on põhilised ülesanded, mis igas neist rollidest pean lähitulevikus ära tegema. See aitab kohe pildi selgemaks teha, kui asjad hakkavad muidu üle pea kasvama.

“Juhtide eeskujust üksi ei piisa ootuspärase firmakultuuri loomiseks, kõikide töötajate panus on siin võrdselt oluline. “

H.: See on väga õige. Ühes teises kohas oli samas raamatus juttu sellest, et kõik oskavad vinguda selle üle, kuidas nende juhid ja töökaaslased töökoha sisekliimat negatiivselt mõjutavad, aga kui tihti küsime iseendalet, et “kuidas mina mõjutan meie ettevõtte sisekliimat? Kas olen positiivne või negatiivne inimene ning kuidas ma seda väljendan?”. Paneb mõtlema....

“Keskkond mõjutab enim väljakujunemata ja ebaküpseid isiksusi.”

“Õnnelikel inimestel pole ju vaja, et kõik oleks neil PARIM. Nad lihtsalt elavad läbi ja naudivad kõike, mis toimub.”

H. Oi kui vähe on meil inimesi, kes suudavad lihtsalt nautida. Aga selle võib vist varakapitalistliku ühiskonna süüks ajada? Kuigi eks jällegi on siin taga iga üksiku inimese mõtlemine.

See on vaid väikene ülevaade selles raamatus olnud mõtetest. Põhiline küsimus on aga selles, et KAS ME IGAPÄEVASELT OLEME TEGEMAS SEDA, MIS MEID ÕNNELIKUKS TEEB? Nii hea ja mugav on iga päev kedagi teist süüdistada selles, et mina õnnelik ei saa olla, aga keda see aitab ????

Seega kallid inimesed- mõelge sellele, et AINULT IGAÜKS ISE saab ennast õnnelikuks teha, sest suures osas tuleb see mõtlemisest ja sellest, kas ja kui palju me ise ennast tunneme.

Leidke aega iseendale ja õppige ennast tundma!!!!

Ja lugege raamatuid.....

SENECA: “Nagu põld, mis ei ole harimata viljakas, nii ei tooda ka meie mõistus ilma vaimutoitu saamata väärtuslikku vilja.”

Peter Pohl "Pärast viimast hoiatust" - jaanuarikuu raamat

2007-01-31T22:20:00.000+02:00

PETER POHL "Pärast viimast hoiatust"
Peale väsitavat tööpäeva sai korraks raamat kätte võetud, et mõnikümmend minutit lugeda ja siis kiirelt magama minna. Tegelikult oli tulemus see, et ma lugesin 5 tunniga raamatu läbil, sest seda ei olnud lihtsalt võimalik käest ära panna.

See raamat räägib koolivägivallast, ebapopulaarsetest õpetajatest, tõrjutusest, kiusamisest koolis, armastusest, kasvatamatutest lastest.

Peategelane Malin tõdeb kurvastusega, et keegi kaasõpilastest ei märka teda ning isegi õpetajad mitte. Malin muutub aga "nähtavaks" tänu ühele teisele inimesele- ühele oma klassi poisile.

See raamat läks mulle väga südamesse, kuigi me räägime tõesti ühest lasteraamatust. Seal oli nii palju sellist, mis oli väga tuttav, eriti suhete osas. Ausalt öeldes elasin veel mitu päeva pärast raamatu lugemist selle raamatu maailmas.

Igatahes julgen seda soovitada, kuid ei taga, et see kõigile sellise elamuse pakub. Eks see olneb ikka iseenda eelnevatest kogemustest.

Uuel aastal uue hooga- 1 raamat kuus !!!

2007-01-15T21:22:00.000+02:00

1.jaanuaril hakkasin hoogsalt pihtsa ühe Lewise raamatuga, mille sain Toomas Nigola käest. Lugemine läks väga edukalt ning 2 esimese päevaga sain üle poole raamatust loetud. Siis aga tuli töö ja kool ... ja siis pidin hakkama ise koolitunde ette valmistama ning see tähendaski jälle, et nö lõbutsemisel on kriips peal ja lugeda saab vaid töö- ja koolialaselt vajalikke teoseid.

Kuid selle Lewise raamatu saan varsti läbi ning äkki õnnestub sel aastal pidada lubadust, et IGA KUU LOEN LÄBI ÜHE "tavalise" RAAMATU !!! (kuigi tunde ettevalmistades loen väga palju raamatuid, aga see pole see... see ei loe siin arvestuses) :)

"Siddhartha" , Herman Hesse

2006-11-01T21:24:00.000+02:00

Järjekordne teos õpilastele antud nimekirjast. Küllaltki keeruline raamat ning eelnevalt usunditest midagi teadmata ei oleks ma vist midagi sellest aru saanud. Algus oli raske, aga kui "jooksma hakkas", siis tegelikult on väga-väga mõtlemapanev.

Jällegi mõned eredamad näited:
Kord ütles Siddhartha talle: "Sa oled nagu mina, sa oled teistmoodi kui teised inimesed. Sa oled Kamala, ei muud, ja sinu sisimas on rahu ja pelgupaik, kuhu sa võid iga hetk siseneda, et tunda end kodus nii nagu minagi. Vähestel inimestel on see ja ometi võiks see olla kõigil."
"Mitte kõik inimesed pole targad," ütles Kamala.
"Ei," vastas Siddhartha, "mitte selles pole asi. Kamasvami on sama tark kui mina, ometi ei leia ta iseendas pelgupaika. Ja leiavad tihti need, kes on arult nagu lapsed. Enamik inimesi, Kamala, on kui langevad lehed, mis keerlevad ja habisevad õhus ja varisevad maha. Teised aga, vähesed, on nagu tähed, nad liiguvad kindlat teed mööda, tuul ei kõiguta neid, nende seadused ja teed on neis endis. "

_______________________________________________

"Jah, Siddhartha," ütles ta. "Sa mõtled seda, et jõgi on ühekorraga kõikjal, lätteil ja suudmes, kose juures ja ülevoolukohal, kärestikus, meres ja mägedes- igal pool üheaegselt, ning et tal on vaid olevik ja ei varjugi minevikust?"

_______________________________________________

"Kui keegi otsib," ütles Siddhartha, " siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib, ja ta on võimetu midagi leidma, midagi vastu võtma, kuna ta mõtleb üksnes otsitavale, kuna tal on eesmärk, kuna ta on eesmärgist haaratud. Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita. Sina auväärne, oled vist tõepoolest otsija, sest oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silme all."

„Mängukaartide saladus”, Jostein Gaarder

2006-10-12T20:06:00.001+03:00

Selle raamatu lugemiseks läks 1,5 nädalat.... kuid oleks veel kiiremini saanud, kui ma poleks vahepeal tööle tagasi läinud. Nimelt tööl käies on õhtuti nii palju muid asju vaja lugeda, et juturaamatuid lugedes on isegi natuke süümekad.

„Mängukaartide saladus” (Jostein Gaarder) on raamat, mida võib lugeda igas vanuses. Lapsena lugedes on see mõnus muinasjutt, rohkem haritud inimeste jaoks aga väga mõtlemapanev ja filosoofiline raamat. Sisust pikemalt ei räägi, kuid toon siin ära mõned näited mõtetest, mis mulle sellest raamatust silma jäid.
________________________________________
"Sinul oli sadu esivanemaid, /---/ aga nendest ei surnud ükski. /---/ Võimalus, et kõik sinu esivanemad saavad täisealiseks, oli üks mitme miljardi vastu/---/. Kõik sinu esivanemad jõudsid üles kasvada ja said omakorda lapsi- isegi läbi kõige kohutavamate loodusõnnetuste, isegi laste tohutu suure suremuse aegadel. Paljud loomulikult haigestusid, kuid jäid siiski ellu. Niiviisi vaadates oled sa sadu miljoneid kordi surmast juuksekarva kaugusel olnud."

"Inimesed maa peal on samasuguses hämarolekus nagu nood nürid härjapõlvlased saladuslikul saarel.
Me elame oma elu imelises muinasjutus/---/ ja ometi tundub enamikule inimestele, et maailm on "normaalne". Vastukaaluks otsivad nad pidevalt midagi "ebanormaalset"- näiteks ingleid või marsielanikke. Aga nad teevad seda ainult sellepärast, et nad ei näe, kui mõistatuslik on maailm. /---/ Minu arvates on maailm imeline unenägu. Ma otsin ainult mingisugust mõistlikku seletust, kuidas see kõik koos püsib."

"Mulle jäi mõistatuseks, kuidas inimesed võivad asja eest, teist taga maa peal ringi ekselda, ilma endalt ikka ja jälle küsimata, kes nad on ja kust nad tulevad. Kuidas võib elu sellel planeedil olla midagi niisugust, mille ees kas pigistatakse silmad kinni või siis peetakse seda lihtsalt endesestmõistetavaks ?"

"Ükski inimene ei usuks maailma, kui ta poleks kulutanud sellega harjumiseks palju-palju aastaid."

"Lubame teineteisele, et me ei lahku sellelt planeedilt enne, kui oleme veidi rohkem teada saanud selle kohta, kes me oleme ja kust tuleme"

2006-10-10T18:29:00.000+03:00

Usundid on eri teed, mis viivad kõik ühe ja sama sihi poole.

Mahatma Gandhi

Heli lugemisvara

2006-10-08T14:09:00.000+03:00

Kui andsin õpilastele koolis nimekirja raamatutest, millest neil tuleb üks välja valida ja sellest kokkuvõte teha, siis nad küsisid: "Õpetaja, kas Te ise olete kõik raamatud läbi lugenud?". Põhimõtteliselt olin ;) ... aga mitte päris.

Igatahes tuli siis mõte teha eraldi blogi nende raamatute kohta, mida olen lugenud. Igasugused paberil peetavad lugemispäevikud kipuvad alati kaduma või ununema, kuid blogi on ju kõikjal kaasas. ;-)

Seega siis seisab mul endal meeles, et mida olen lugenud ja teised ei pea ka küsima ega kahtlema, vaid saavad kohe järgi kontrollida :)