B. Delinsky "Esimene, parim ja ainus" (oktoober)

264 lk
2014, Ersen

Kuna mul on endal ka plaan nüüd romantiliste lühiteostega kätt proovida, siis püüan neid ikka lugeda ka. Minu esimene (vist?) tutvumine Harlequini sarjaga läks väga igavalt. "Eksleja" oli üle aegade igavaim teos, mida olen lugenud.

Nädala lõpus aga jalutasin taas raamatupoes. Väga heade hindade letist haarasin kaasa Barbara Delinsky "Esimene, parim ja ainus" ning Susan Mallery "Unelmate peig". Kuna mul praegu üldse aega ei ole, siis esimesena asusin lugema neist väiksemamahulist ehk Delinsky teost. Kuigi see on minu arvestuses alles oktoobrikuu raamat, siis ausalt, mul on mitu lugemist veel pooleli, kuid need on lihtsalt lõpetamata.

"Esimene, parim ja ainus" on küll lihne ajaviiteromaan. Selle peategelane Marni Lange oli 17-aastaselt Brian Websterisse kirglikult armunud. Seejärel viis üks traagiline õnnetus nad aastateks lahku. Neliteist aastat hiljem said nad tööalaselt kokku ja vana arm polnudki vahepeal ära roostetanud.

Tundub taas selline hästi lihtne ja klassikaline lugu. Oligi! Aga lugeda oli mõnus. Kokkuvõttes ei juhtunud ju väga midagi, kuid raamatut käest panna ei saanud. Mõnus voolav tekst. Lihtne, kuid mitte sisutühi. Nii et mõnus mõnetunnine ajaviide. Lihtsate armsate lugude nautijatele soovitan küll.

Praegu tundub, et selle autori teoseid võitan ka ise edaspidigi kätte.

R. Carr "Eksleja" 1.raamat (september III)

352 lk
2014, Ersen

Ma ei mäleta, millal ma viimati niii väga ootasin, et raamat loetud saaks!!!
Ausalt- väga igav oli. Aga ma olen nii tihti raamatupoes neid ilusaid Harlequini sarja romaane imetlemas käinud. Neile on raamatupoes eraldi riiulid, kus siis hulk ühtemoodi ilusaid värvilisi kaasi reas. Nii ma siis mõtlesin, et kaua ma elan nii, et ma ei tea, millest sellised raamatud räägivad. Mõtlesin seda kõik need 352 lehekülge. Pooleli ei tahtnud jätta, aga loetud ka nagu kuidagi ei saanud.

Lugu on siis klassikaline, kus väiksesse kohta ilmub üks uustulnud- mees, nimega Hank Cooper. Ta on aastaid ringi rännanud ja pole ennast ühegi koha, ega inimesega pikemalt sidunud. Loomulikult leiab ta just sellest väikesest kohakesest elu armastuse, kelleta enam lahkuda ei suuda. Peale selle avastavad mitmed teised kohalikud, kuidas nad on aastaid teineteist armastades kõrvuti elanud ja nüüd julgevad seda tunnistada.

Ehk lugu, mille esimestel lehekülgedel saad aru, kes kellega kokku saavad. Ja nii ka on. Ei mingeid üllatusi. Isegi mitte selles, millist teed pidi nad teineteiseni jõuavad. Kogu selle armumise ja üksteise leidmise ümber puudus minu jaoks kogu romantika. Ei mingeid tundeid lugedes. Tegelased jäid samuti väga võõraks ja ei puudutanud üldse.

Tegemist on seega lihtsa ajaviiteromaaniga. Mind väga huvitab, kuidas kirjanik samal teemal veel mitu-mitu raamatut on üles ehitanud... aga ma tõesti ei suuda seda rohkem lugeda.

Harlequini raamatute kaanepildid on aga ikkagi ahvatlevad ja lugema kutsuvad.

A. Jardin "Ainult üks kord" (september II)

151 lk
2015, Eesti Raamat

"Ainult üks kord" oli minu esimene tutvumine Eesti Raamatu nüüdisromaani sarjaga. Tunnistan- ma ootasin midagi muud!

Teose lugu on paljutõotav (tekst raamatupoe kodulehelt):

"Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda.
Ta ütleb Hannah’le: “Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.”
Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah’ pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?"

Kuna New Yorgi WTC kaksiktornid (või õigemini nende endine asukoht) ja kuupäev 11.september kohe esimestel lehtedel mängu tulid, siis tegelikult reetis see suuresti kogu loo tuleviku. Mitte küll teed, kuidas selleni jõutakse, kuid ega väga palju variante ei jäänud.

Minu jaoks oli see lugu... mehelik. Tegelikult polnud selles loos minu jaoks mingit kirge. Vaid puhas matemaatika- kes, kellega, miks ja millal peaks koos olema. Nö kire ajel tehtud teod jäid ka minu jaoks liiga mõistuspäraseks.

Sellised kiitsakamapoolsed raamatud on tavaliselt õhukesed sellepärast, et need on keerulised ja neis on palju mõtlemistvajavaid mõtteid (no vähemalt need, mis kõvade kaantega mingis nimekas sarjas ilmuvad). Kõik need teemad, millele ma oleks tahtnud peale sellise raamatu lugemist mõelda, minu jaoks sealt lõpuks üldse üles ei kerkinud.

Üks põnev kirjanikupoolne nõks minu jaoks, mida ma pole varem kohanud, oli kirjanikuga teoses kohtumine. Ehk et Alexandre Jardinist sai raamatu "Ainult üks kord" üks kõrvaltegelane, kellele isegi paar rida teksti anti. Aga tema ühest teisest teosest (guugeldades leidsin, et see pidavat tema kuulsaim teos olema) oli juttu korduvalt. Arvata võib, et ma selle võtte mõnes enda raamatus varsti ära kasutan, nii et minu tegelased saavad ka kokku kirjanik Heli Künnapasega ning räägivad tema raamatutest.

S. Montefiore "Tuletorni saladused" (september I)

344 lk
2016, Varrak

Santa Montefiore on minu jaoks varasemast tuttav valik. Varem olen lugenud tema teoseid "Meelespeasonaat" ja "Prantsuse aednik". Mõlemad raamatud on sellised, mis jäävad meelde. Eriti "Meelespeasonaat". Samas on selle lugemisest möödas pea 10 aastat, seega ega ma ei tea, kas praegu loeksin seda sama vaimustunult.

"Tuletorni saladused" peategelane on 33-aastane Ella Trawton, kes põgeneb oma sisutühja ning suuresti ema poolt planeeritud elu eest Londonis. Ta varjub Iirimaa võrratus kohas nimega Connemara, kust ta perekond on pärit. Algab retk läbi perekonna ajaloo saladuste ning loomulikult toob uustulnuk uut hingamist väikese koha elanike seas.

Seoses mu enda noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisega on mul niigi praegu Iirimaa vaimustus (ei, mu teose tegevus pole Iirimaale kolinud, ikka "kõigest" Ameerikas, kuid Iirimaa tuleb ka teemaks). "Tähtajaline elu" 1.osa on müügil näiteks Rahva Raamatus. Nii vaimustas mind ka raamatus kogu see Iirimaa metsiku looduse kirjeldamine. Oleks tahtnud kohe ise ka sellesse sukelduda.

Montefiore kirjutamise stiil on mõnusalt ladus. "Tuletorni saladused" ei tekitanud mingeid tohutuid emotsioone, loos polnud mingeid väga erilisi pöördeid, kuid sellegi poolest oli kogu aeg huvitav ja kõik liikus edasi.

Seega mõnus meelelahutus.

K. Hannah "Jaanimardika tee" (august I)

469 lk
2012, Varrak

Suures plaanis räägib see raamat kahe naise sõprusest rohkem kui 30 aasta jooksul ehk vanuses 14-40+. Selle perioodi sisse mahub väga mitmeid erinevaid eluperioode- selliseid, mida naised käivad kõrvuti, kui ka selliseid, kus mõlemal on täiesti erinev tee. Pidevalt kordavad naised lapsepõlves antud lubadust: sõbrad igavesti. Ja nii tullakse koos väga erinevatest olukordadest ja eluetappidest läbi.

Võtsin selle raamatu raamatukogust kaasa täiesti suvaliselt ja ilma igasuguse eelteadmiseta. Algus venis. Kogu see noorusaja kirjeldamine oli kuidagi väga aeglane ja tundus, nagu ei jõuaks kuhugi. Siis aga läks tegevus käima ja lugesin üle 100 lehekülje päevas. Jah, sellele aitas kaasa see, et käisin paaril õhtul lapsi hoidmas, kus pidin magavaid lapsi valvama. Järelikult oli mul aega rahulikult lugeda.

Nüüd näen, et sellel raamatul on olemas ka teine osa ning mõtlen isegi sellele, et võiks seda lugeda. Millalgi. Ehk siis nii huvitav polnud, et kohe nüüd teist osa otsima minna, kuid samas jäid küsimused õhku küll ja hea meelega vaataks, kuidas kirjanik need teemad on lahendanud.

K. S. Vatmann "Mustrimuutjad" (juuli)

235 lk
2016, Kirjastus Hea Tegu

Kati Saara Vatmanni (end. Murutar) raamatud ei jäta kedagi külmaks- neid kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende hulka, kes Vatmanni raamatutest alati mingi edasiviiva mõtte leiab.

Minu viimase aja üks mõtlemist muutev lugemiselamus oligi Kati raamat "Mustrimuutjad". Nägin ka sellest etendust, mida Kati kodus Soone talus etendati. Mõtted sellest on kirjas siin: Kati juures Soone talus muudeti mustreid.

Mustrimuutjate loos saavad Eestimaa viimases metsas kokku seitse täiesti erinevat inimest: nunn, metsavaht, moslemitarist teadlane, nõiatar, poliitik, ärimees, väemees. Tegevus toimub ajal, kui Eestimaa linnad on getostunud ja viimast metsa hakatakse maha raiuma.

Kati sunnib oma teoste läbi inimesi oma valudele otsa vaatama. Tihti teeme elus seda, mida peab, mida oleme harjunud nägema, mida on kõik teised enne meid teinud... mõtlemata, kas see on ka see, mida MINA tahan. Järgime elus mustreid, mis on teised meile ette kirjutanud ja ette elanud ning ei mõtle, kas me ikka sobime sellesse mustrisse.

Vana tõde on, et kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Kati kisubki Mustrimuutjates probleemi ehk võõraste mustrite järgimise lahti ja sunnib tegelasi iseendale otsa vaatama.

Seda raamatut lugedes ning etendust vaadates pidin ka mina seda tegema- endale ja mustritele oma elus otsa vaatama. Arusaamine, et pead midagi oma elus muutma, on valus. Tegelikult aga on sellest tulenev vabanemine hiljem läbielatud valu väärt.

Seega soovitan soojalt Kati raamat kätte võtta, rahulikult läbi lugeda ning endast läbi lasta. Meie elus on palju asju, mida me teeme, aga tegelikult ei peagi. Lihtsalt tundub, et me peame, sest me ei mõtle teistele võimalikele variantidele.

C. Hoover "Lootusetu" (juuni)

376 lk
2015, Pegasus

"Lootusetu" on taas raamat, mida käisin täitsa teadlikult raamatukogust otsimas. Kadunud oli. Tuli välja, et fantaasia riiulis on. Mul oli segadus- kirjeldusi lugedes ei olnud seal küll vampiiridest, vaimudest või tulevastest aegadest juttu. Lugema hakates ootasin siis, et millal kõik need üleloomulikud jõud sekkuvad. Poole peal sain aru, et ega enam vist ei sekkugi. Nii oligi- tegu on ikka täitsa tavalise realistliku teosega, kust kõik maavälised elukad puuduvad.

"Lootusetu" pole nii hea raamat, kui "Pärast", aga on siiski selline, millest võib vaimustuda. Algus tundus küll veidi ebaloomulik ja pingutatud- 17aastane Sky, kes seni on olnud koduõppel, läks gümnaasiumi viimases klassis kooli. Loomulikult sai ta juhuslikult kokku Dean Holderiga, kes kohe esimesel silmapilgul tundus hirmutav ja teistsugune. Loomulikult tuli välja, et selle taga on hoopis mingid muud põhjused ja valearusaamised... aga siis läks põnevaks.

Teos on mõnusalt kirjutatud. Lugemine läheb kiiresti, kuid samas pole liiga lihtsameelne. Julgen seda teost soovitada neile, kellele meeldis "Pärast" ja ka minu "Ütlemata sõnad". Usun, et meeldib.

E. Brontë "Vihurimäe" (mai III)

304 lk
2016, Varrak

Järjekordselt raamat, mille lugemist olen kaua planeerinud. Minu raamaturiiulisse sattus see sarja Aegumatud armastuslood kaudu. Eelinfo minu jaoks oli see, et Vihurimäe on suur armastuslugu. Eriti kinnistas seda arusaama noorteraamat "Pärast", mis mulle väga-väga meeldis. "Pärast" peategelaste ühine lemmikraamat oli "Vihurimäe", mida siis aegajalt loeti või millest räägiti.

Sarja Aegumatud armastuslood kodulehel on raamatu kohta kirjutatud nii:

Üksildusele kalduva, ratsionaalse ja loogilise Emily „Vihurimäe“ sai avaldatud 1847. aastal. „Vihurimäed“ võib võtta kui maailmakirjanduse kirglikuimat armastusromaani, kuid see armastus näib väljuvat piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetav ja tavapärane. Heathcliff ja Catherine on igaveseks seotud tundega, mis kipub neid endidki hävitama ning jääb neile päriselt mõistetamatuks. Armastusega moodustab kontrasti teine tunne – vihkamine. Ja vihkamine ja kättemaksuiha on niisama tugevad nagu armastus ning mõjuvad romaani tegelastele niisama hävitavalt. Samal ajal aga on Brontë kangelased ja kangelannad usutavad inimesed, kellega on lugejatel võimalik samastuda ja kellele nad saavad kaasa elada. Mingi lunastuse on autor varunud lõpuks kõigile oma tegelastele ning küllap on nende tegelaste haruldane arhetüüpsuse ja erandlikkuse koostoime ka põhjuseks, miks on romaanist korduvalt filme ja teatriversioone tehtud. Uus põlvkond lugejaid avastas „Vihurimäe“ seoses ülimalt populaarse „Videvikuga“, mille kangelanna Bella lemmikraamat see oli.

Jah, Vihurimäe oli küll armastuslugu. Sellise igikestva ja lõikava armastuse lugu, mis ajab hulluks ning paneb vahendeid valimatult käituma. See pole aga üldse see, mida mina armastusloolt ootan. Ma saan aru, et Vihurimäe oli omas ajas täiesti ennekuulmatu ja eriline teos. Samuti on tõsiselt hämmastav, et autor, kes põhimõtteliselt pole kusagile reisinud, ega väga paljude inimestega kohtunud, suutis sellise inimhingede pahupooli lahti harutava teose kirjutada.

Seega Brontë geniaalsuses ma kindlasti ei kahtle. Kogu lugu oli minu jaoks aga raskemeelne ja lootusetu. Pidevalt oleks tahtnud vahele segada ja noodikesegi heledat valgust lehekülgede vahele pista. Aga noh, ega kõik autorid ei peagi kirjutama teoseid, mis vastaksid minu soovidele. Enda soovidele sobivaid teoseid kirjutan ma ikka ise.

A. Beekman "Valikuvõimalus" (mai II)

247 lk
2016, Varrak

Ma ei osta koju väga tihti raamatuid või siis ostan neid väga allahinnatud raamatute letist. Sari "Aegumatud armastuslood" jäi aga kohe kuidagi silma ja nii hakkasingi järjest neid raamatuid ostma. Ostmata jäid Remarque "Taeval ei ole soosikuid" ja Austen "Mõistus ja tunded", kuna need on varem läbi loetud.

Eks seda ostude jada mõjutas ka sarja esimese raamatu valik. Selleks oli Brontë "Vihurimäe", mis oli Anna Toddi "Pärast" peategelaste lemmikraamat. Jah, selle lugemiseni ma veel pole jõudnud, kuid nüüd ootab "Vihurimäe" mind truult raamaturiiulis.

Sarja raamatutest alustasin millegi pärast lugemist hoopis viiendana ilmunust, milleks on Aimee Beekmani "Valikuvõimalus".

Sarja Aegumatud armastuslood lehel on raamatu kohta selline tutvustus:

Beekmani raamatu peategelane on väikelinnas elav kolmekümneseks saav õpetajanna Regina, kes mõistab, et tal on üha raskem leida seda soovitud elukaaslast, kellest võiks saada ka tema laste isa. Teda ähvardab saatus jäädagi lahkama koos teiste omasuguste haritud ja üksikute naistega elu, mis neile tegelikult rahuldust ei paku. Regina otsustab võtta oma saatuse enda kätesse ning leiab endale kuldsete kätega mehe, kes paraku ta laste isaks ei kõlba. Selle probleemi lahendab naine siis otsustavalt ja viisil, mis tekitas lugejates väga vastakaid reageeringuid. Mõnele andis see võimaluse vaimustuda tugeva naise otsustusvõimest, mõnele aga ettekäände kiruda naiste emantsipatsiooni ja tundekülmust. Beekmani romaan ilmus küll peaaegu nelikümmend aastat tagasi, aga teema pole praegugi aegunud.

See raamat ilmus esmalt 1978.aastal, kuid seda fakti teadmata võib lugu pidada väga tänapäevaseks. Olukord, kus naine püüab kohanduda nö ühiskonna ootustega, kuid teeb seda talle sobival viisil, kasutades olemasolevaid vahendeid. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas aastakümneid tagasi seda raamatut loeti. Eks kindlasti tekitaks selline käitumine ka tänasel päeval skandaale, kuid praeguseks oleme juba hulga rohkemaga harjunud, nii et äkki see polekski nii suur asi. Samas on praegu info levimise kiirus ja võimalused hoopis teised, nii et kauges külas toimunud asju saavad arvustada ka inimesed teisel pool maakera.

Mulle igatahes see raamat meeldis. Tõsine üllatus eesti kirjandusest. Ma tõesti ei teadnud, et juba aastakümneid tagasi Eestis selliseid tekste kirjutati.

M. Widmark "LasseMaia Detektiivibüroo" (mai I)

88 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Ühel päeval aega parajaks tehes sattusin raamaturiiuli ette, kus oli terve rida LasseMaia Detektiivibüroo raamatuid. Meediast on ammu silma jäänud, et neid peetakse populaarseteks lugudeks. Nii võtsingi kätte ja lugesin kiirelt 2 raamatut läbi.

83 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Tunnistan, et mul on raske mõelda, kuidas umbes 10-aastane laps selliseid lugusid loeks. Raamatu vorm ja kujundus meeldis mulle väga. Palju oli pilte ning tähed olid mõnusa suurusega. Tekst oli selge ja ladus. Kokkuvõttes jäi minul neist raamatutest aga kuidagi kuiv tunne. Kogu aeg jah midagi toimus, aga kogu lugu oli kuidagi emotsioonitu ning ei jätnud pärast lugemist mingit jälge.

Varsti saan neid raamatuid aga oma lapse peal testida ja siis selgub tõde, et kas need lood õigele sihtrühmale peale lähevad või mitte.