"Siddhartha" , Herman Hesse

Järjekordne teos õpilastele antud nimekirjast. Küllaltki keeruline raamat ning eelnevalt usunditest midagi teadmata ei oleks ma vist midagi sellest aru saanud. Algus oli raske, aga kui "jooksma hakkas", siis tegelikult on väga-väga mõtlemapanev.

Jällegi mõned eredamad näited:
Kord ütles Siddhartha talle: "Sa oled nagu mina, sa oled teistmoodi kui teised inimesed. Sa oled Kamala, ei muud, ja sinu sisimas on rahu ja pelgupaik, kuhu sa võid iga hetk siseneda, et tunda end kodus nii nagu minagi. Vähestel inimestel on see ja ometi võiks see olla kõigil."
"Mitte kõik inimesed pole targad," ütles Kamala.
"Ei," vastas Siddhartha, "mitte selles pole asi. Kamasvami on sama tark kui mina, ometi ei leia ta iseendas pelgupaika. Ja leiavad tihti need, kes on arult nagu lapsed. Enamik inimesi, Kamala, on kui langevad lehed, mis keerlevad ja habisevad õhus ja varisevad maha. Teised aga, vähesed, on nagu tähed, nad liiguvad kindlat teed mööda, tuul ei kõiguta neid, nende seadused ja teed on neis endis. "

_______________________________________________

"Jah, Siddhartha," ütles ta. "Sa mõtled seda, et jõgi on ühekorraga kõikjal, lätteil ja suudmes, kose juures ja ülevoolukohal, kärestikus, meres ja mägedes- igal pool üheaegselt, ning et tal on vaid olevik ja ei varjugi minevikust?"

_______________________________________________

"Kui keegi otsib," ütles Siddhartha, " siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib, ja ta on võimetu midagi leidma, midagi vastu võtma, kuna ta mõtleb üksnes otsitavale, kuna tal on eesmärk, kuna ta on eesmärgist haaratud. Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita. Sina auväärne, oled vist tõepoolest otsija, sest oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silme all."

„Mängukaartide saladus”, Jostein Gaarder

Selle raamatu lugemiseks läks 1,5 nädalat.... kuid oleks veel kiiremini saanud, kui ma poleks vahepeal tööle tagasi läinud. Nimelt tööl käies on õhtuti nii palju muid asju vaja lugeda, et juturaamatuid lugedes on isegi natuke süümekad.

„Mängukaartide saladus” (Jostein Gaarder) on raamat, mida võib lugeda igas vanuses. Lapsena lugedes on see mõnus muinasjutt, rohkem haritud inimeste jaoks aga väga mõtlemapanev ja filosoofiline raamat. Sisust pikemalt ei räägi, kuid toon siin ära mõned näited mõtetest, mis mulle sellest raamatust silma jäid.
________________________________________
"Sinul oli sadu esivanemaid, /---/ aga nendest ei surnud ükski. /---/ Võimalus, et kõik sinu esivanemad saavad täisealiseks, oli üks mitme miljardi vastu/---/. Kõik sinu esivanemad jõudsid üles kasvada ja said omakorda lapsi- isegi läbi kõige kohutavamate loodusõnnetuste, isegi laste tohutu suure suremuse aegadel. Paljud loomulikult haigestusid, kuid jäid siiski ellu. Niiviisi vaadates oled sa sadu miljoneid kordi surmast juuksekarva kaugusel olnud."

"Inimesed maa peal on samasuguses hämarolekus nagu nood nürid härjapõlvlased saladuslikul saarel.
Me elame oma elu imelises muinasjutus/---/ ja ometi tundub enamikule inimestele, et maailm on "normaalne". Vastukaaluks otsivad nad pidevalt midagi "ebanormaalset"- näiteks ingleid või marsielanikke. Aga nad teevad seda ainult sellepärast, et nad ei näe, kui mõistatuslik on maailm. /---/ Minu arvates on maailm imeline unenägu. Ma otsin ainult mingisugust mõistlikku seletust, kuidas see kõik koos püsib."

"Mulle jäi mõistatuseks, kuidas inimesed võivad asja eest, teist taga maa peal ringi ekselda, ilma endalt ikka ja jälle küsimata, kes nad on ja kust nad tulevad. Kuidas võib elu sellel planeedil olla midagi niisugust, mille ees kas pigistatakse silmad kinni või siis peetakse seda lihtsalt endesestmõistetavaks ?"

"Ükski inimene ei usuks maailma, kui ta poleks kulutanud sellega harjumiseks palju-palju aastaid."

"Lubame teineteisele, et me ei lahku sellelt planeedilt enne, kui oleme veidi rohkem teada saanud selle kohta, kes me oleme ja kust tuleme"

Usundid on eri teed, mis viivad kõik ühe ja sama sihi poole.

Mahatma Gandhi

Heli lugemisvara

Kui andsin õpilastele koolis nimekirja raamatutest, millest neil tuleb üks välja valida ja sellest kokkuvõte teha, siis nad küsisid: "Õpetaja, kas Te ise olete kõik raamatud läbi lugenud?". Põhimõtteliselt olin ;) ... aga mitte päris.

Igatahes tuli siis mõte teha eraldi blogi nende raamatute kohta, mida olen lugenud. Igasugused paberil peetavad lugemispäevikud kipuvad alati kaduma või ununema, kuid blogi on ju kõikjal kaasas. ;-)

Seega siis seisab mul endal meeles, et mida olen lugenud ja teised ei pea ka küsima ega kahtlema, vaid saavad kohe järgi kontrollida :)