M. Andra "Vähemalt..."

Kuna me siin kõik kodus haiged oleme, otsustasin keset suurt õppimist võtta pausi ja lugeda midagi lihtsamat. Marion Andra raamat "Vähemalt..." tundus selleks piisavalt õhuke raamat ning julgustavalt mõjus ka silt kaanel, et "romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaan".

Tegemist on päeviku vormis kirjutatud ühe õhtu lugemisega. Lugesin lõpuni ja lõpp oli isegi üllatav, kuid üldiselt erilist sisukust minu jaoks selles polnud. Arvatavasti ei ole ma aga ka selle raamatu sihtgrupp, kuna ma kuulun sellesse kirutud "igavate tavaliste inimeste" gruppi, kuhu raamatu peategelane kuidagi sattuda ei tahtnud. ;-)

Samas tuli paljuski raamatus kujutatu selles mõttes tuttav ette, et ma tean küll, et selliseid inimesi on olemas- pidevalt depressioonis, elamas vaid tänases päevas, eesmärkideta, segaduses, raske lapsepõlvega ning segaste peresuhetega... Aga mina pole nendest kunagi eriti aru saanud... või noh sellest, et miks nad midagi oma eluga ei tee?

JLRTGUPC

JLRTGUPC

U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"

Järjekordne koolis vajalik raamat läbi loetud. Seekord siis "Sissejuhatus eksegeetikasse" ehk meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. Nagu pealkiri ütleb, õpetatakse erinevaid meetodeid piiblitekstide eksegeesimiseks ning aine, mille raames seda vaja läheb, on Vana Testamendi tekstid ja nende hermeneutika

Nüüd siis asun oma kodutöö juurde (mida ma tegelikult raamatu lugemisega paralleelselt veidi ka tegin)!

J. Sinkkonen "Kasvamine poisina" (märts II)

Otsustasin mõni aeg tagasi lõpuks tubli olla ja lugeda, kuidas siis poisse kasvatama peaks. Beebi kohta lugesin muidugi varem, kuid Sinkkoneni raamat "Kasvamine poisina" rääkis erinevatest teemadest beebieast kuni vanema eani.

Parim avastus raamatut lugedes oli see, et oma poja kasvatamisel oleme siiani asju hästi teinud :-) Kuigi eks seda saab alles tulevikus mõõta...

Põhiline õpetus raamatus oli, et tuleb arvestada, et poiste ja tüdrukute kasvatamine on veidi erinev. Beebieas mõistab laps põhiliselt seda, kuidas temasse suhtutakse, kuidas suhtuvad vanemad teineteisesse ning milline on üldiselt kodune õhkkond. Beebil peab olema vähemalt üks konkreetne inimene (lapsevanem), kelles ta saab kindel olla ning kellesse ta saab kiinduda. Beebil ei tohi tekkida tunnet, et ta jäetakse üksi, et keegi ei reageeri tema nutule jne. Beebit ei saa ära hellitada liigse lähedusega, vaid see annab talle hoopis kindlustunnet. Ning lapsed, kes on beebieas tundnud, et nende nutule ja muudele märkidele reageeritakse, õpivad hulga paremini tulevikus oma tundeid ära tundma ning kasutama ja saavad kiiremini iseseisvaks ja hakkavad ennast usaldama.

Raamatu lõppsõnas on kokkuvõtlikult öeldud:
"Kasvatuse eesmärgiks on see, et me aitaksime lapsel saada võimalikult täpselt selliseks, nagu ta loomu poolest saama peaks. Tõeline autonoomia sünnib siis, kui on võimalik kasvada rahus, ilma liigse manipuleerimise ja kasvatamiseta. Kui vanemad maldavad mõnikord kasvatamise koos kõikide põhimõtetega tagaplaanile jätta, siis on nad sunnitud muutuma erksaks ja tähelepanelikuks, selleks, et oleks võimalik kohal olla, vaadata, kuulata ning jagada kasvamise rõõmu ja valu." (lk 269)

Kindlasti püüan edaspidi veel selliseid kasvatuslikke raamatuid lugeda, kuna selles oli päris palju keskendutud soome laste näidetele, kuid üldiselt sain enda jaoks palju tuge ja kinnitust.

Ja minu jaoks on praegu kõige olulisem teada, et esimesel eluaastal on lapse jaoks kõige olulisem olla piisavalt koos enda vanematega ning näha ka teisi teda armastavaid inimesi ning siis on kõik korras! Ülejäänud kasvatusega tegeleme siis tulevikus, praegu lihtsalt armastame oma poja edasi! :-)

J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma " (märts)

"Palverännak Jeruusalemma" räägib ühe eduka ärimehe ja pereisa 8-kuusest rännakust Prantsusmaalt Jeruusalemma. Raamatus oli Jeani vaimse rännaku asemel rohkem rõhku pandud välisele ehk kohtadele ja teistele inimestele. Seega ootasin veidi rohkem kirjeldusi vaimsete muutuste kohta sellel rännakul, kuid ka reisikirjeldusena oli seda väga põnev lugeda. Minu jaoks on kogu sealne kant võõras ning isegi turistina pole ma Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Türgi, Liibanoni, Süüriasse jt riikidesse sattunud.
"Palverännak Jeruusalemma" oli minu jaoks huvitav, sest tutuvstas erinevaid riike, erinevaid usundeid, erinevaid inimesi ning seda kõike üksteisega seotult ning mitte midagi liiga palju.

Mõned tsitaadid:

- Muu seas mõtlen, et palverännak on õpiaeg, mis nõuab aimamatuid ressursse.
- Ma ütlesin endale:"Kui ma suudan ühesuguse mõnuga nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski mulle tingimusi esitada või mind hirmutada".
- Kõik laabus ilma tõrgeteta, nagu oleksid sündmused ise minu eest otsustatud, nagu oleks minus elav optimism kõik raskused kõrvaldanud. See näitas mulle veel kord meie vaimse seisundi rolli: kui elad kooskõlas iseendaga, on takistused kõige sagedamini vaid näilised.
- Minu meelest tähendab palverännak igahommikust hüpet ilmaruumi, oskamata lennata.
- Meie päevil hirmutab mungaelu enamikku inimesi. See on mõistetav. Väljastpoolt vaadates on väga hästi näha, mida kaotatakse, kuid võidust- Jumala pidevast kohalolekust- pole vähimatki märki.
- Minu jaoks pole tõeline õnn millestki tingitud. See on seisund, mis rahuldub lihtsalt olemasolust. Kuid seda võib saavutada vaid loobumisega, mis avab meile kõik olukorrad.
- "Ei tohi segi ajada ühe preestri käitumist kiriku õpetusega. Inimesed jäävad inimesteks, nad on oma kirgede mõju all. Ka preestrid ei pääse meie ühisest saatusest. See tähendab, ma olen teiega nõus, kahjuks näeb väga harva inimesi, kes on võtnud oma igapäevases elus kasutusele Kristuse saadetud armastusesõnumi."
- Minu arvates pole tõelist õnne ilma helduse ja avameelsuseta teiste suhtes.
- Sageli vapustab surm kõige tugevamini just siis, kui näeme selle mõju elavatele.
- Meie suhete iseloom on meie vaimse aregnu ainus mõõdupuu.
- Palverändurile pole tähtis mitte aeg või teekonna pikkus, isegi mitte sihtkoht, vaid hoopis hingeseisund ehk teisiti öeldes loobumisvõime, mis on vajalik, et lahustuda Jumala armastuses.

- Palverännak ei lõpe nagu raamat viimasel leheküljel. /---/ Minu arvates seisneb tõeline väljakutse saavutuste integreerimises igapäevaellu: me peame sagedamini muretsema teiste pärast, püüdma mõelda Jumala peale, arvestades, et eksistents võib pakkuda rohkem, kui laseb välja paista.