M. de Unamuno "Abel Sanchez" (aprill)

Miguel de Unamuno "Abel Sanchez /Lugu kirest/" (Loomingu Raamatukogu 1989 nr 29/30) on järjekordne eksamiks loetud raamat.

Kui Woolfi "Tuletorni juurde" koosnes enamasti inimeste mõtetest, siis seekord oli tegemist suurelt jaolt otsekõnena kirja pandud teosega. Lugu räägib lapsepõlvesõpradest Abel Sanchez´ist ja Joaquin Monegro´st ning sellest, kuidas kirg nendevahelist sõprust ja neid ümbritsevaid inimesi mõjutab. Ka selles teoses on näidatud mitmeid inimesi, kas nagu oleksid koos ja armastaksid teineteist, kuid tegelikult on igaüks üksi.

Unamuno on vihkamisega seoses näidanud minu arvates ühte asja, mida tihti ei mõisteta. Ehk et tülinorijad ja vihkajad arvavad, et teised teevad sama ("vargad arvavad, et kõigil on pikad näpud"). Ja vihkava inimese jaoks on kõige hullem, kui tuleb välja, et vihatav isegi ei mõtle temast.
"Ja see mõte, et mina ei tulnud neile meeldegi, et nad mind ei vihanud, vaevas mind veel rohkem kui minu esialgsed kartused. Olla vihatud nii, nagu mina vihkasin teda- see olnuks juba midagi ja selle teadmine võinuks mind lunastada." (lk 36)

Samuti on palju juttu kadedusest:
"Kadedus ei saa tekkida isikute vahel, kes üksteist õieti ei tunnegi. Ei kadestata teisel maal elavat või teise aega kuuluvat inimest./---/ Ja kõige suurem kadedus valitseb vendade vahel." (lk 72)

V. Woolf "Tuletorni juurde" (märts)

Virginia Woolf´i "Tuletorni juurde" (Loomingu Raamatukogu 1983 nr 5-7) on midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Minu lugemisvarasse sattus see raamat seetõttu, et valmistun prof dr Jüri Talvetile tehtavaks kirjanduse eksamiks.

"Tuletorni juurde" räägib Ramsay´de perekonnast, kus on filosoofist isa, kõigega vaikselt hakkamasaav ema ja nende kaheksa last. Peategelaseks kujuneski proua Ramsay, kuna tal oli võime inimeste tundeid hästi mõista ning seega suutis ta väga erinevatest inimestest koosneva seltskonna ühtseks kogukonnaks muuta.
Woolf on arvatavasti selles raamatus oma ajastu tõekspidamistele vastu vaielnud. Nimelt on proua Ramsay see, kelle käest kuulus ja tunnustatud härra Ramsay käib toetust ja lohutust otsimas.

"/.../ talle ei meeldinud mitte sekundikski tunda end abikaasast paremana. /.../ Et ülikoolid, inimesed meest vajavad, et mehe loengud ja raamatud on tohutult tähtsad- kõiges selles ei kahelnud ta hetkegi; teda häiris nendevaheline suhe, see, kuidas mees avalikult, kõigi näjhes, temalt lohutust saama tuli, sest siis hakatakse rääkima, et mees sõltub temast, kui ometi peaks igaüks teadma, et neist kahest on härra Ramsay mõõtmatult tähtsam ja võrreldes tema panusega naise andam maailmale tühine." (lk 30)

Teoses esinevate meeste jaoks ongi nende töö ja nende enda isik kõige tähtsamad. Maised mured ongi naise kaelas. Aga lõpuks peab veel naine jätma mulje, et temast ei sõltu midagi ja kõik nähtamatult ära tegema.

Kuigi raamat oli algul raskelt loetav, kuna stiil ja mõttetihedus ehmatavad, kuid kui rütm sisse saab, siis on huvitav. Ja mõttedki tänaselgi päeval mõtlemapanevad!