Kirjaniku ja kirjastaja Heli Künnapase lühikesed kokkuvõtted ja arvamused raamatutest, mida olen hiljuti lugenud. Aegajalt juttu ka minu enda kirjutatud raamatutest. Tänaseks olen rohkem kui 30 avaldatud raamatu autor.
reede, august 27, 2010
J. Kaus "Hetk" (juuli)
Enne Kausi raamatu lugemist juhtus minuga üle hulga aja selline asi, et jätsin raamatu pooleli. Ehk hakkasin lugema ühte eesti meeskirjaniku kirjutatud teost, mis peale 100 lk lugemist mulle ikka veel midagi ei öelnud, kirjeldas lihtsalt mõttetute inimeste mõttetut elu, millel ei olnud ja ei tundunud ka tulevat mingit eesmärki. Seega jätsin pooleli.
"Hetk" oli minu esimene kokkupuude Jan Kausi loominguga. Mul oli piisavalt huvitav, et lugesin raamatu järjest läbi. Ühest arvustusest lugesin, et Kaus kasutab vähe sõnu ja iga sõna on oma õigel kohal. Olen nõus! Aga mina vist olen selline, kes tahab, et mulle veidi rohkem ette öeldakse. Samas jäi peale lugemise lõpetamist hea tunne. Ja pani mõtlema küll. Seega äkki polnudki minu jaoks väga üle jõu käiv teos :)
Ebatraditsioonilisel viisil on tegemist ka Eda ja Joosepi vahelise armastuslooga. Olulisel kohal on Joosepi meenutused Tallinnast, mida ta tunneb väga hästi.
Olgem ausad- peategelased... ja vist kõik tegelased selles romaanis jäävad väljapoole minu põlvkonda ja seega tahes või tahtmata nad mõtlevad teisiti, unistavad muust. Seetõttu jääb "Hetk" miun jaoks mingis mõttes võõraks, kuid vastupidi- meeldivalt täiendavaks lugemiseks.
Mõned tsitaadid:
-"Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada- need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate."
-"Demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku."
-"Aeg sulab, on hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud."
-"Talle tundus, et mitmed kolleegid ei peleta tümpsu saatel mitte igavust, vaid vaikust, mis valmistab neile piinlikkust ja piina."
teisipäev, august 24, 2010
B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane" (juuni)
McLareni raamatu ostsin viimasel sessil koolis käies kursakaaslase Külvi soovitusel. Kindlasti kuulub see nende raamatute hulka, mida tuleb mitu korda lugeda, enne kui ikka täitsa (või enam-vähemgi) aru saad.
Samas tean juba praegu, et see oli küll õige raamat õigel ajal, sest käsitles mitmeid teemasid, millega ka mina viimase 5 aasta jooksul olen väga tõsiselt kokku põrkunud. McLareni mõtted andsid enesekindlust ja julgust kristlasena jätkamiseks, kuigi lõppkokkuvõttes ei andnud ta mingit selget uut juhist.
-"Igal noormehel või neiul tuleb puberteedist väljakasvamisega kohanega, sest lapsepõlve mänguasjad, riided ja tegevused enam ei sobi. Võib- olla on nüüd "murdeikka" jõudmas meie kultuur?"
-"Ma tahan, et te ei panustaks oma elu vana laeva vee peal hoidmisele, vaid projekteeriksite, ehitaksite ja seilaksite uue laevaga vastu uutele seiklustele uue aja ajaloos nagu Jeesuse Kristuse kartmatud jüngrid."
-"Mis siis, kui usku ei olegi kõige parem võrrelda majaga, vaid pigem ämblikuvõrguga, millel on vundamendi asemel mitu kinnituskohta? Need võiksid olla vaimsed kogemused, eeskuju väärilised inimesed ja institutsioonid, mida on õpitud usaldama."
-"Piibellik käsitlus hõlmab mõlemad, ja me peame hoolitsema mõlema, mitte ainult "oma isikliku tagumiku taevassesaamise", vaid ka "maailma päästmise" eest."
-"Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui mitte varastada. Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui olla sügavalt usklik. Olla tõeliselt hea tähendab olla hea ligimene. Ja olla hea ligimene tähendab arusaamist, et lõppkokkuvõttes ei ole võõraid olemas. minu ligimised on kõik! Kõik on minu vennad! Teisele poole teed hoidvaid üksikuid haavunud monaade ei ole olemas! Me oleme kõik seotud!"
esmaspäev, august 16, 2010
J. Cooper "Rivaalid" (mai)
Kirjutamisest võtsin pausi ja nüüd loen jälle natuke. Esimesena sai lõpetatud Jilly Cooperi raamat "Rivaalid". Olen seda gümnaasiumi ajal lugenud ja tookord olin väga vaimustunud, nagu ka "Ratsanikest". Nüüd, kui loen Cooperi raamatuid selleks, et sealt õppida, siis ma enam nii vaimustunud ei ole.
Iseenesest on Cooper ikka sama tasemel, nagu oma teistes raamatutes- tegelasi on palju, tegevus liikuv ja aktiivne.
Minu jaoks aga muutus häirivaks, et ma ei tundnud lõpuks seotust ühegi tegelasega. Kogu aeg oli mingi sagimine. Loomulikult ei sobi mulle ka see, et lõpuks ikka peavad kõik kõigiga magama. Aga eks tuleb ka arvestada, et "Rivaalid" on kirjutatud päris tükk aega tagasi ja see on olnud sama edukas, nagu enamik Cooperi raamatuid, seega järelikult on kirjaniku poolt valitud suhtumised ja teod raamatus oma eesmärgi täitnud.
Ja kui sisust rääkida, siis "Rivaalides" on juttu kahe telekompanii vahelisest võitlusest litsentsi pärast. Ja seda peaaegu 500 lehekülge :) Cooper armastab häid lõppe... mulle vähemalt on seniloetud raamatute põhjal selline mulje jäänud.