Ja ongi taaskord aeg teha kokkuvõte lugemisaastast 2012. Seekord said täiel määral läbitud järgmised teosed:
1. D. Nicholls "Üks päev"
2. H.-I. Michelson "Lehitsetud leheküljed"
3. N.D. Walsch "Uued ilmutused. Jutuajamised Jumalaga"
4. O. Wilde "Õnnelik prints"
5. E. Hemingway "Ja päike tõuseb"
6. M. Lender "Eleanor"
7. E. Hiiemäe, K.Kivisaar "Mõista ja toeta oma last"
8. R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"
9. R. Reinaus "Vaevatud"
10. T. Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus"
11. K. Murutar "Naisena sündinud 2. Kakskümmend aastat hiljem."
12. P. Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"
13. Tema Pühadus Dalai -laama "Avali süda: kaastunne igapäevaelus"
14. V. Afanasjev "Minu Brüssel"
Keskmiselt veidi rohkem kui 1 raamat kuus. Kui arvestada, et poolikuks sai kirjutatud veel üks lasteraamat ning üks noorteromaan lõpetatud (konkursilegi saadetud), siis polegi seda ehk kõige vähem. Samuti tuli uuesti läbi lugeda oma peatselt ilmuv romaan "Homme on ka päev", et sellest toimetaja parandused tuvastada ning need siis heaks kiita. Ja kui veel juurde panna kõik lasteraamatud, mida õhtuti lastega süstemaatiliselt läbi töötame ... :)
Seekordne valik on täiesti seinast seina, kuid enamasti ikka konkreetsest vajadusest/huvist tulenev. Praeguseks hetkeks tunnen, et tahaks mõne lihtsa naistega läbi lugeda ja selle abil lõõgastuda.
Ja lugeda tahaks üldse rohkem... ja kirjutada ka... ning äkki eesootaval aastal meie elukorraldus seda ka lubab :)
Ma tegin väikest arvulist statistikat ka viimastel aastatel läbiloetud raamatutest (suured virnad poolikuid raamatuid siinkohal siis arvesse ei lähe):
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
Ehk siis lõppkokkuvõttes- tõusuteel! :) Kusjuures ma olen muudes valdkondades ka tähele pannud, et kolme lapse kõrvalt jõuan palju rohkem tehtud kui enne kahega ;)
Kirjaniku ja kirjastaja Heli Künnapase lühikesed kokkuvõtted ja arvamused raamatutest, mida olen hiljuti lugenud. Aegajalt juttu ka minu enda kirjutatud raamatutest. Tänaseks olen rohkem kui 30 avaldatud raamatu autor.
reede, detsember 28, 2012
V. Afanasjev "Minu Brüssel" (detsember)
253 lk
2011, Petrone Print OÜ
Lõpuks sai siis tutvust tehtud ka Minu-sarja raamatutega. Kunagi varem pakuti mulle, et nad võivad mulle Minu Taani raamatu saata, aga... siiani pole ma seda näinud.
Kuna kevadel sai IRL naistega Brüsselis käidud, siis täiesti loomulikult sai Minu-sarjast valitud "Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus."
Tükk aega mulle kohe üldse ei meeldinud- lihtsalt seetõttu, et see, milleks raamatu kätte võtsin, oli täiesti teine põhjus. Peale Europarlamendi ja Euroopa Komisjoni ruumide läbi ekskurseerimist ja ametnike ning poliitikutega kohtumist lootsin veel rohkem nende telgitaguste kohta teada saada. Tegelikult aga läks Afanasjev algselt kaasa "haagismehena" ehk hoopis tema abikaasa oli euroametnik ning ka hiljem töötas autor hoopis mingi assistendi kohal. Seega minu loodetud tagatubadest kaugel.
See-eest olid aga üles loetletud erinevad vaba aja veetmise võimalused ja muud igapäevast töövälist elu puudutavad võimalused. Nii et kui esimesest pettumusest üle sain, siis lugesin ikka huviga edasi... mitte küll vaimustunult, aga huviga!
Lõppkokkuvõttes sain siiski mingit kinnitust sellele, mida enda Brüsseli visiidil kogesin- PÄRIS elu on meil siin Eestis ikka väga-väga palju rohkem!
Minu-sarja raamatutega võin aga tulevikus veelgi tutvust teha!
neljapäev, november 22, 2012
Tema Pühadus Dalai-laama "Avali süda: kaastunne igapäevaelus" (november)
199 lk
2003, kirjastus Pegasus OÜ
Esimest korda puutusin selle raamatuga kokku u 2006-2007 aastal, kui õpetasin Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumis religiooniõpetust. Budismist rääkides lugesin õpilastele ühte osa sellest raamatust. Mäletan, et mulle endale läksid need mõtted juba tookord tohutult korda, kuid siis oli nii kiire-kiire, et polnud aega edasi lugeda. Nüüd sai raamat läbi loetud... kuid sellised raamatuid/õpetusi tuleb ikka lugeda pikema aja jooksul, mitte tervet raamatut korraga läbi.
Olulisimad mõtted sellest raamatust on seotud sellega, et oleme lõpuks ju kõik üks. Konkureerimise asemel peaks mõtlema rohkem teise õnnele ja seeläbi saame ka ise õnnelikuks. Maailmas oleme kõik erinevad, kuid see ei tähenda, et ühed valed ja teised õiged, vaid nii nagu keha toimimiseks on vaja erinevaid kehaliikmeid, nii on ka maailma/ühiskonna toimimiseks vaja erinevaid inimesi.
Eks me kristlastenagi räägi ju sama... seega...
Mind on raamaturiiulis ootamas juba järgminegi Dalai-laama raamat, kuid lugemisprioriteetides pole see siiski järgmine.
2003, kirjastus Pegasus OÜ
Esimest korda puutusin selle raamatuga kokku u 2006-2007 aastal, kui õpetasin Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumis religiooniõpetust. Budismist rääkides lugesin õpilastele ühte osa sellest raamatust. Mäletan, et mulle endale läksid need mõtted juba tookord tohutult korda, kuid siis oli nii kiire-kiire, et polnud aega edasi lugeda. Nüüd sai raamat läbi loetud... kuid sellised raamatuid/õpetusi tuleb ikka lugeda pikema aja jooksul, mitte tervet raamatut korraga läbi.
Olulisimad mõtted sellest raamatust on seotud sellega, et oleme lõpuks ju kõik üks. Konkureerimise asemel peaks mõtlema rohkem teise õnnele ja seeläbi saame ka ise õnnelikuks. Maailmas oleme kõik erinevad, kuid see ei tähenda, et ühed valed ja teised õiged, vaid nii nagu keha toimimiseks on vaja erinevaid kehaliikmeid, nii on ka maailma/ühiskonna toimimiseks vaja erinevaid inimesi.
Eks me kristlastenagi räägi ju sama... seega...
Mind on raamaturiiulis ootamas juba järgminegi Dalai-laama raamat, kuid lugemisprioriteetides pole see siiski järgmine.
laupäev, oktoober 27, 2012
P. Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" (oktoober II)
156 lk
Loomingu Raamatukogu 2008/18-20
Iga kohustusliku kirjandusega võitleva (üli-)õpilase või oma ala spetsialisti või niisama ennast haritud inimeseks pidava inimese unelmate pealkiri, kuna see annab lootust kiirretseptile, mis päästaks pidevast vaevast kõigi nende lugemata "ülimalt oluliste" raamatute pärast.
Nimelt pole ju saladus, et igal alal on kohustuslikke raamatuid ikka rohkem, kui keegi meist lugeda jõuaks. Seega harimatuse tunne ei lõppe.
Kiirretsepti lootjate ootused aga kustuvad kiiresti. Bayardi "retsept" põhineb pigem sellel, et peame endale mõistlikult aru andma, et ühel inimesel pole kunagi võimalik kõiki raamatuid läbi lugeda. Seega pole häbi, kui mõned on vaid lehitsetud või mõnest raamatust räägitakse teistelt saadud info kaudu.
Väga huvitav kategooria on aga unustatud raamatud- need, mida oleme lugenud, aga ei mäleta. Minu käesoleva blogi alustamise üheks põhjuseks oligi see, et ma ise mäletaks, milliseid raamatuid olen lugenud. Seega pole siinsete postituste taotlus olnud kunagi edastada kõrgtasemel kriitikat, vaid pigem jätta väike märk igast loetud teosest. Sellegi poolest olen selle aja jooksul vähemalt ühe ajaviiteromaani läbi lugenud nii, et alles pärast avastasin, et olen seda juba lugenud (ja tuttavad olid vaid mõned kohad). Seega- kas unustatud teosed on tegelikult loetud või mitteloetud?
Siinsesse blogisse kirjutan ka ainult neist teosest, mis lõpuni läbi loetud. Seega kui raamat on nii halb, et ma seda lõpetada ei suuda, siis see siia ka ei jõua. Sellest ehk ka veidi läbiv positiivne toon. Seega olen mitmeid raamatuid pidanud "läbi närima", et ikka lõpuni jõuda ja raamat blogisse-kirjutamise-vääriliseks saaks. Samas Bayardi käsitluse järgi on see ajaraiskamine, sest tegelikult on ju mingigi lugemistaustaga inimesel võimalik suht kiiresti aru saada, kas on mõtet kättevõetud teos lõpuni lugeda või mitte.
Byard on rääkinud ka sellest, et info raamatu sisust on meil kõigil erinev ja et kuigi kirjanik ei taha kuulda, et lugejale raamat ei meeldinud, siis veel hullem on, kui lugeja kiidab sinu kirjutatud raamatut... ainult et sulle pole lugeja käest kuuldu sugugi tuttav. Ehk et loetu hakkab elama meis kõigis oma elu vastavalt ajale ja kohale, kus seda loeme.
Ja see ongi see, miks mina ei taha inimestele rääkida, et millest ma raamatu kirjutasin... sest igaühe jaoks on see erinev ja mu raamatud on kirjutatud täpselt sellest, mida igaüks sealt välja loeb. :)
Bayardi julgen aga soovitada kindlasti kõigile, kellel on suur lugemata raamatute hunnik laual ning kümne erineva raamatukogu kaardid rahakotis. Lugemata ei jää sellest loomulikult ükski raamat, kuid Bayard aitab vähendada häbi ja muret nende raamatute pärast, mida me pole jõudnud lugeda.
Loomingu Raamatukogu 2008/18-20
Iga kohustusliku kirjandusega võitleva (üli-)õpilase või oma ala spetsialisti või niisama ennast haritud inimeseks pidava inimese unelmate pealkiri, kuna see annab lootust kiirretseptile, mis päästaks pidevast vaevast kõigi nende lugemata "ülimalt oluliste" raamatute pärast.
Nimelt pole ju saladus, et igal alal on kohustuslikke raamatuid ikka rohkem, kui keegi meist lugeda jõuaks. Seega harimatuse tunne ei lõppe.
Kiirretsepti lootjate ootused aga kustuvad kiiresti. Bayardi "retsept" põhineb pigem sellel, et peame endale mõistlikult aru andma, et ühel inimesel pole kunagi võimalik kõiki raamatuid läbi lugeda. Seega pole häbi, kui mõned on vaid lehitsetud või mõnest raamatust räägitakse teistelt saadud info kaudu.
Väga huvitav kategooria on aga unustatud raamatud- need, mida oleme lugenud, aga ei mäleta. Minu käesoleva blogi alustamise üheks põhjuseks oligi see, et ma ise mäletaks, milliseid raamatuid olen lugenud. Seega pole siinsete postituste taotlus olnud kunagi edastada kõrgtasemel kriitikat, vaid pigem jätta väike märk igast loetud teosest. Sellegi poolest olen selle aja jooksul vähemalt ühe ajaviiteromaani läbi lugenud nii, et alles pärast avastasin, et olen seda juba lugenud (ja tuttavad olid vaid mõned kohad). Seega- kas unustatud teosed on tegelikult loetud või mitteloetud?
Siinsesse blogisse kirjutan ka ainult neist teosest, mis lõpuni läbi loetud. Seega kui raamat on nii halb, et ma seda lõpetada ei suuda, siis see siia ka ei jõua. Sellest ehk ka veidi läbiv positiivne toon. Seega olen mitmeid raamatuid pidanud "läbi närima", et ikka lõpuni jõuda ja raamat blogisse-kirjutamise-vääriliseks saaks. Samas Bayardi käsitluse järgi on see ajaraiskamine, sest tegelikult on ju mingigi lugemistaustaga inimesel võimalik suht kiiresti aru saada, kas on mõtet kättevõetud teos lõpuni lugeda või mitte.
Byard on rääkinud ka sellest, et info raamatu sisust on meil kõigil erinev ja et kuigi kirjanik ei taha kuulda, et lugejale raamat ei meeldinud, siis veel hullem on, kui lugeja kiidab sinu kirjutatud raamatut... ainult et sulle pole lugeja käest kuuldu sugugi tuttav. Ehk et loetu hakkab elama meis kõigis oma elu vastavalt ajale ja kohale, kus seda loeme.
Ja see ongi see, miks mina ei taha inimestele rääkida, et millest ma raamatu kirjutasin... sest igaühe jaoks on see erinev ja mu raamatud on kirjutatud täpselt sellest, mida igaüks sealt välja loeb. :)
Bayardi julgen aga soovitada kindlasti kõigile, kellel on suur lugemata raamatute hunnik laual ning kümne erineva raamatukogu kaardid rahakotis. Lugemata ei jää sellest loomulikult ükski raamat, kuid Bayard aitab vähendada häbi ja muret nende raamatute pärast, mida me pole jõudnud lugeda.
reede, oktoober 12, 2012
K. Murutar "Naisena sündinud 2. Kakskümmend aastat hiljem." (oktoober)
399 lk
Petrone Print OÜ, 2008
Ma ei ole selle raamatu esimest osa lugenud, kuid ei osanud sellest ka puudust tunda. Ehk et ma ei tea siiani, kui väga need kaks osa üldse seotud on.
Äratundmisrõõmu ja ka - kurbust oli palju. Naise elu oma uhkes hiilguses (või paratamatus üksilduses?) laiali laotatud.
Kõige suurem point, mida ma vist alateadlikult kogu aeg ootasin, jõudis minu jaoks kohale peaaegu viimastel lehekülgedel... aga seda ma tsiteerima ei hakka, sest enne pean aru saama, kas kõik läheb planeeritult :) Seega mida iganes selle raamatu kohta ka ütleksin, oleks see liiga isiklik, sest terve raamatu lugemise käigus käis püüd aru saada iseendast kui naisest... nõusolemised...vastuvaidlemised...
Hea, et lugesin! Samas tean, et minu ümber on väga palju naisi, kes ei leiaks sellest raamatust seda, mida mina leidsin.
Kati ise on selle raamatu kohta kirjutanud nii:
Petrone Print OÜ, 2008
Ma ei ole selle raamatu esimest osa lugenud, kuid ei osanud sellest ka puudust tunda. Ehk et ma ei tea siiani, kui väga need kaks osa üldse seotud on.
Äratundmisrõõmu ja ka - kurbust oli palju. Naise elu oma uhkes hiilguses (või paratamatus üksilduses?) laiali laotatud.
Kõige suurem point, mida ma vist alateadlikult kogu aeg ootasin, jõudis minu jaoks kohale peaaegu viimastel lehekülgedel... aga seda ma tsiteerima ei hakka, sest enne pean aru saama, kas kõik läheb planeeritult :) Seega mida iganes selle raamatu kohta ka ütleksin, oleks see liiga isiklik, sest terve raamatu lugemise käigus käis püüd aru saada iseendast kui naisest... nõusolemised...vastuvaidlemised...
Hea, et lugesin! Samas tean, et minu ümber on väga palju naisi, kes ei leiaks sellest raamatust seda, mida mina leidsin.
Kati ise on selle raamatu kohta kirjutanud nii:
Sõbrannasuhted on traditsiooniliselt perioodilised. Naised saabuvad rütmiliselt üksteise ellu üha uutele ringidele. Järgmisel tasandil. Poolelt silbilt mõistes.
Meestega on lugu magedam. Mõni neist, kes meile lasteaiast või koolist ekslikult komplekti pakiti, võib kogu elu ära rikkuda. Nüüd, 20 aastat hiljem on see paradoks selgeks saanud. Nagu seegi, et ka omale kaasaks saamata Elu Armastus ja Minu Tõeline Mees võib varjutada lihtsalt ja lühidalt öeldes terve elu.
Kätte saamata mehest jääb obsessioon, mis ei lase õnnelik olla. Seda kirjeldab seesinane raamat taas ja veel. Eelmine köide jutustas, et Helena jäi kogu saasta ja pettumuste otsas ikkagi päikesetüdrukuks, Egle jõi end surnuks ning Reti töötas end pärast boheemlikke pahelaineid ühe sellise kontserni võtme-mooriks, mis määrab kogu Eestimaa elu. Praegu Su ees olev köide, mis jutustab Ämblikust ja Vabast enne ja nüüd, julgustab kõiki inetuid naisi – teie saate veel eriti kauniteks tegijateks, kui… Paha saab patu palga ja meie kõigiga võivad juhtuda kõige võimatumad prohmakad ja läbi inetu ilusaks puhkemised.
Poolvillane Malle õilmitseb aga nende õuduseks, kes jälestavad õnnelikke lõppe. Ühesõnaga, siin need sõbrannad Sul nüüd rütmiliselt Su ellu naastes jälle on. Mõistad neid ilmselt poolelt silbilt – ja oled nendega taaskohtumisest masendatud ja rõõmus, üllatunud ja rikastatud. Mina küll olen.
(Kati Murutar, autor)
reede, september 28, 2012
T. Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus" (september)
155 lk
Eesti Ajalehtede AS, 2010
Alustasin raamatukogu raamatu lugemist. Lugesin u 40 lehte ning seejärel jooksin raamatupoodi oma eksemplari ostma. Vot nii hea raamat on see minu arust!
Ehk siis üle hulga ajal olen ühest raamatust täiesti vaimustunud. Vähemalt enamusest sellest. Lõpp läks veidi utoopiliseks minu jaoks (kõik see linnade teema, liiga teoreetiline).
See ei olnud järjekordne lastekasvatuse raamat, vaid just pereelu ja kodu raamat. Teooria ning teiste riikide statistikaga võrreldes oli palju Eesti oma elu näiteid ja kokkuvõtteid. Seega põhiline pluss oligi, et tihti sai kaasa noogutada, et "just nii ongi!". Tõlkeraamatutega on enamasti probleem, et üldine inimloomust käsitlev võib ju ühtne olla, aga kõik, mis puudutab meie keskkonda ja meie inimeste reaalset olukorda, jääb võõraks. Seega on käesolev raamat hea juba seetõttu, et autoriks on kohalikke olusid ja inimesi tundev eestlane.
Niiberg ei püüagi niivõrd ehk anda vastuseid ja kindlasti mitte konkreetseid tegevusjuhiseid laste kasvatamiseks. Selle raamatu võlu on abi mõistmisel. Ehk et ta kirjeldab olukordi, mis tekitavad kodus probleeme ja mida tuleb ületada. Sellised, mis meil on olemas või ületatud. Ja kui saad aru, et need on nii tavalised asjad, et neist saab kogu rahvale raamatu kirjutada, siis ühte pidi on kergendus, et me pole ainsad ja teistpidi paanika, et kui ma püüan ühte või teist probleemi meie perest välja saada, siis kas see tegelikult on võimatu, sest "kõigil ongi nii!"?
Nii et kokkuvõtlikult üle hulga aja üks enam selgust loonud raamat (minul kodus siis kollaste kleepsupaberitega märgitud versioon jällegi) :)
Mõned tsitaadid:
-
Seega soovitan soojalt kõigile, kellel on pere ja kodu(ehk siis KÕIGILE)!
Eesti Ajalehtede AS, 2010
Alustasin raamatukogu raamatu lugemist. Lugesin u 40 lehte ning seejärel jooksin raamatupoodi oma eksemplari ostma. Vot nii hea raamat on see minu arust!
Ehk siis üle hulga ajal olen ühest raamatust täiesti vaimustunud. Vähemalt enamusest sellest. Lõpp läks veidi utoopiliseks minu jaoks (kõik see linnade teema, liiga teoreetiline).
See ei olnud järjekordne lastekasvatuse raamat, vaid just pereelu ja kodu raamat. Teooria ning teiste riikide statistikaga võrreldes oli palju Eesti oma elu näiteid ja kokkuvõtteid. Seega põhiline pluss oligi, et tihti sai kaasa noogutada, et "just nii ongi!". Tõlkeraamatutega on enamasti probleem, et üldine inimloomust käsitlev võib ju ühtne olla, aga kõik, mis puudutab meie keskkonda ja meie inimeste reaalset olukorda, jääb võõraks. Seega on käesolev raamat hea juba seetõttu, et autoriks on kohalikke olusid ja inimesi tundev eestlane.
Niiberg ei püüagi niivõrd ehk anda vastuseid ja kindlasti mitte konkreetseid tegevusjuhiseid laste kasvatamiseks. Selle raamatu võlu on abi mõistmisel. Ehk et ta kirjeldab olukordi, mis tekitavad kodus probleeme ja mida tuleb ületada. Sellised, mis meil on olemas või ületatud. Ja kui saad aru, et need on nii tavalised asjad, et neist saab kogu rahvale raamatu kirjutada, siis ühte pidi on kergendus, et me pole ainsad ja teistpidi paanika, et kui ma püüan ühte või teist probleemi meie perest välja saada, siis kas see tegelikult on võimatu, sest "kõigil ongi nii!"?
Nii et kokkuvõtlikult üle hulga aja üks enam selgust loonud raamat (minul kodus siis kollaste kleepsupaberitega märgitud versioon jällegi) :)
Mõned tsitaadid:
-
"See tähendab, et ema roll nõuab, et naine peab olema mitte ainult hea ema, vaid ka õnnelik naine." (lk 57)-
"Õnnelikus abielus on tööjaotus paindlikum, töötegemine ühisem ja mehed teevad paljusid selliseid töid, mida varem peeti ainult naiste kohustuseks." (lk 46)-
"Ühiskodu on nagu väikefirma, kus igal liikmel peab olema oma ülesanne, territoorium ja õigus ning mida peab juhtima pere nõukogu, kus kõigil on võrdne hääleõigus hoolimata ajaloolistest ja varalistest panustest, east ja soost." (lk 107)-
"Heas perekonnas peab valitsema ühtne kõigile arusaadav väärtussüsteem ja vaimsus." (lk 52)
Seega soovitan soojalt kõigile, kellel on pere ja kodu(ehk siis KÕIGILE)!
kolmapäev, august 01, 2012
R. Reinaus "Vaevatud" (august)
308 lk
2011, Tänapäev
Jätkuvalt olen noortekate lugemise lainel. Reeli Reinausi "Vaevatud" sai viimati raamatukogust võetud koos eelmise loetud raamatuga. Üheks järelduseks on aga kohe see, et ühtelt autorilt ei tasu järjest nii mitut raamatut lugeda. Autori stiil ja sõnakasutus jms on ju sama, seega lõpuks see väsitab.
"Vaevatud" räägib aga kaksikutest, kes on koos noorema vennaga kolinud elama ühte vanasse mõisa, mida kohalikud kardavad. Nende vanemad teoses peaaegu ei eksisteerigi. Mõisas hakkavad nad nägema unenägusid ning juhtuvad igasugused asjad, mis on seotud mõisas elanud inimeste minevikuga ehk et see on neetud.
Raamat oli minu jaoks suht "korrektselt" üles ehitatud ehk et tihtilugu kumas läbi autori soov lugejaid harida. Kui eelmise raamatu puhul see mind nii väga ei seganud, siis seekord jäi mitmel korral selline teadmiku lugemise tunne. Samas oli sellegi poolest põnev. Ja üldse võin julgelt öelda, et põnev oli lõpuni välja. Kuigi kohati tundus, et oleks saanud ka lühemalt hakkama.
Seega kokkuvõtlikult oli põnev, kuid samas jäi kuidagi segane ja veidi pinnapealne tunne. Materjali oli palju, kuid autor seostas kõik lõpuks ilusti omavahel ära.
2011, Tänapäev
Jätkuvalt olen noortekate lugemise lainel. Reeli Reinausi "Vaevatud" sai viimati raamatukogust võetud koos eelmise loetud raamatuga. Üheks järelduseks on aga kohe see, et ühtelt autorilt ei tasu järjest nii mitut raamatut lugeda. Autori stiil ja sõnakasutus jms on ju sama, seega lõpuks see väsitab.
"Vaevatud" räägib aga kaksikutest, kes on koos noorema vennaga kolinud elama ühte vanasse mõisa, mida kohalikud kardavad. Nende vanemad teoses peaaegu ei eksisteerigi. Mõisas hakkavad nad nägema unenägusid ning juhtuvad igasugused asjad, mis on seotud mõisas elanud inimeste minevikuga ehk et see on neetud.
Raamat oli minu jaoks suht "korrektselt" üles ehitatud ehk et tihtilugu kumas läbi autori soov lugejaid harida. Kui eelmise raamatu puhul see mind nii väga ei seganud, siis seekord jäi mitmel korral selline teadmiku lugemise tunne. Samas oli sellegi poolest põnev. Ja üldse võin julgelt öelda, et põnev oli lõpuni välja. Kuigi kohati tundus, et oleks saanud ka lühemalt hakkama.
Seega kokkuvõtlikult oli põnev, kuid samas jäi kuidagi segane ja veidi pinnapealne tunne. Materjali oli palju, kuid autor seostas kõik lõpuks ilusti omavahel ära.
pühapäev, juuli 29, 2012
R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad" (juuli)
2012, Tänapäev
159 lk
"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti LAstekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha.
Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast.
Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis.
Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.
159 lk
"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti LAstekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha.
Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast.
Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis.
Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.
reede, juuli 20, 2012
E. Hiiemäe, K. Kivisaar "Mõista ja toeta oma last" (juuni)
284 lk
2011, Agitaator
Üle hulga aja jälle üks normaalne lastekasvatuse raamat läbi loetud. Selline, millele kogunes ikka olulisi kohti märkivaid kollaseid sildikesi ka :)
Tegelikult on tegemist suht üldise ja kõigile mõeldud raamatuga. Ehk et ühegi teemaga pole väga süviti mindud, kuid samas kõik olulised teemad on läbi käidud. Vajadusel saab ju iga konkreetse asja kohta mujalt juurde uurida. Igatahes suht värskendav lugemine ja jõukohane kõigile ehk et ei pea olema eelnevalt tõsiselt lapse käitumist jms uurinud, et sellest raamatust aru saada. Annab lihtsaid vastuseid ja juhiseid!
Meie peres hetkel loomulikult täies ulatuses kohustuslikud peatükid on JONN ja TITA MAJJA! :)
Mõned tsitaadid:
-
"Pöörake tähelepanu sellele, mida teie laps teeb ja ütleb. Te ei pea sellega nõustuma, kuid te peate ta ära kuulama."-
"Iga laps on olemuslikult hea, lugupidamist ja vanemate usaldust vääriv isiksus kõigega, mis temas leidub. Laps ei taha kellelegi halba."-
"Väike arenev isiksus ei oska oma tundeid ohjata ja teistele mõistetavalt väljendada ning seepärast käitub ta viisil, mida rahvasuus nimetatakse jonniks. Tegemist on lapse normaalse käitumisega, kuid pahatihti on see vanemate jaoks hirmutav ning häiriv./---/ Tegelikkuses on jonnimine lapsele eluliselt vajalik. Läbi jonnimise õpib ta toime tulema erinevate emotsioonidega, ta õpib ennast kehtestama"-
"Ükski vägivalla viis, ei karjumine, sakutamine, raputamine, löömine pole õigustatud, käitugu laps kuidas tahes. LApsevanem ise on loonud keskkonna, kus ta ei suuda tekkinud olukorda kontrollida."
M. Lender "Eleanor" (mai)
232 lk 2011a,
Tammerraamat
Raamatu tagakaanel on järgmine tutvustus: "Mida aasta edasi, seda vähem Eleanor mõistis, miks inimesed üldse abielluvad. Öeldakse, et naine ja mees moodustavad terviku, kuid tema arvates oli just vastupidi – abielu lõhkus terviku. Enne abielu oli tervik, aga pärast lõhuti see ilus ja täiuslik komplekt. Midagi võeti ära, midagi pandi juurde, midagi sobitati kokku hoopis sobimatute tükkidega. Ikka ja jälle juhtus, et tuli loobuda millestki endale nii olulisest, kuidas sai seda siis nimetada terviku moodustamiseks?"
Minu arust ei läinud see päris huvitav sisu kirjeldus raamatu tegeliku sisuga kokku ja kirjelduses käsitletust oli väga vähe juttu. Tegelikult ei suutnud ma üldse pärast meenutada, ega aru saada, mis ma sellest raamatust sain.... Sellegi poolest oli suht liikuvalt kirjutatud tekst, et lugemine läks kergelt.
Tammerraamat
Raamatu tagakaanel on järgmine tutvustus: "Mida aasta edasi, seda vähem Eleanor mõistis, miks inimesed üldse abielluvad. Öeldakse, et naine ja mees moodustavad terviku, kuid tema arvates oli just vastupidi – abielu lõhkus terviku. Enne abielu oli tervik, aga pärast lõhuti see ilus ja täiuslik komplekt. Midagi võeti ära, midagi pandi juurde, midagi sobitati kokku hoopis sobimatute tükkidega. Ikka ja jälle juhtus, et tuli loobuda millestki endale nii olulisest, kuidas sai seda siis nimetada terviku moodustamiseks?"
Minu arust ei läinud see päris huvitav sisu kirjeldus raamatu tegeliku sisuga kokku ja kirjelduses käsitletust oli väga vähe juttu. Tegelikult ei suutnud ma üldse pärast meenutada, ega aru saada, mis ma sellest raamatust sain.... Sellegi poolest oli suht liikuvalt kirjutatud tekst, et lugemine läks kergelt.
teisipäev, aprill 17, 2012
E. Hemingway "Ja päike tõuseb" (aprill)
Ma mäletan keskkooli ajast, et Hemingway meeldis mulle tohutult.
Peale selle raamatu lugemist ma selles enam nii kindel ei olnud. Jah, ma lugesin erinevaid arvustusi ja analüüse selle teose kohta ja saan teoreetiliselt aru, millest jutt käib.
Romaani käigus läheb üksteisega erineval moel seotud noorte kamp Hispaaniasse pidustustele. Ja sellest kogu teos ongi. Et nad lähevad ja mida teevad- ärkavad hommikul, lähevad sööma, kindlasti joovad, jäävad purju, lähevad magama, ärkavad, lähevad sööma, seejärel kindlasti jooma... jne.
Ja sellest raamat koosnebki!
Jah, ma saan aru, et selle romaaniga näitab ta, et enamus tegelasi on sõjast räsitud ja ei suuda luua püsivaid suhteid, ega isegi omavahel midagi asjalikku rääkida. Vestlused on pingutatud ja tühised. Samas on üks tegelastest selline, kes on sõjast kõrvale jäänud, sellest masendavast kogemusest puutumata ning suudab tõeliselt armastada. Teiste poolt toob see kaasa aga pilkamise ja mittemõistmise.
Ja no kõige seda arvesse võttes oli see raamat minu jaoks igav. Kindlasti loen millalgi Hemingway´d veel, aga ju see teos, oma lihtsakoelise tegevusega, oli minu jaoks liiga kõrgelennuline. Ei suutnud seda nautida.
Peale selle raamatu lugemist ma selles enam nii kindel ei olnud. Jah, ma lugesin erinevaid arvustusi ja analüüse selle teose kohta ja saan teoreetiliselt aru, millest jutt käib.
Romaani käigus läheb üksteisega erineval moel seotud noorte kamp Hispaaniasse pidustustele. Ja sellest kogu teos ongi. Et nad lähevad ja mida teevad- ärkavad hommikul, lähevad sööma, kindlasti joovad, jäävad purju, lähevad magama, ärkavad, lähevad sööma, seejärel kindlasti jooma... jne.
Ja sellest raamat koosnebki!
Jah, ma saan aru, et selle romaaniga näitab ta, et enamus tegelasi on sõjast räsitud ja ei suuda luua püsivaid suhteid, ega isegi omavahel midagi asjalikku rääkida. Vestlused on pingutatud ja tühised. Samas on üks tegelastest selline, kes on sõjast kõrvale jäänud, sellest masendavast kogemusest puutumata ning suudab tõeliselt armastada. Teiste poolt toob see kaasa aga pilkamise ja mittemõistmise.
Ja no kõige seda arvesse võttes oli see raamat minu jaoks igav. Kindlasti loen millalgi Hemingway´d veel, aga ju see teos, oma lihtsakoelise tegevusega, oli minu jaoks liiga kõrgelennuline. Ei suutnud seda nautida.
kolmapäev, märts 14, 2012
O. Wilde "Õnnelik prints" (märts II)
144 lk
Europeia, 1992a
Oma meeldivaks üllatuseks leidsin haigla sööginurgast ka raamaturiiuli. Kuna ma ei teadnud, kauaks pean sinna jääma, siis otsisin ühe õhema raamatu. Nii sattus mu kätte Oscar Wilde kunstmuinasjuttude kogumik "Õnnelik prints. Granaatõuntest maja.".
Esimesed muinasjutud "Õnnelik prints" ja "Ööbik ja Roos" on enamusele vist tuttavad kooliajast. Järgnevad aga on kirjutatud samas vaimus. Kuigi kirjutatud üle saja aasta tagasi, on need vägagi aktuaalsed tänapäeval. Mitmetes tema muinasjuttudes on näidatud, kuidas enda ja teiste õnnelikuks tegemiseks piisab vaid arusaamisest, et mõne kinnisidee või väärtuse tagaajamisest lahtilastes võime avastada hulga mitmekülgsema maailma enda ümber.
Eriti rohkelt on käsitletud vaeste ja rikaste vahelise olukorra ebaõiglust. Samas enamus tema muinasjuttudest lõppevad hästi... kuid minu arusaama järgi vaid juhul, kui uskuda kristlikke õpetusi. Ehk et mitme lõpus viidatakse otseselt kristlikele õpetustele, mis annavad lootuse ka sellises olukorras, mis näiliselt ehk hetkel polnudki nii õnnelik.
neljapäev, märts 08, 2012
N. D. Walsch "Uued ilmutused. Jutuajamised Jumalaga" (märts I)
308 lk
2004, Pegasus
Walschi "Jutuajamised Jumalaga" seisavad mu raamaturiiulis juba u 2006.aastast alates. Nüüd lõpuks jõudsin lugemiseni. Ega mul vist varem poleks ka mõtet olnud, sest isegi nüüd, olles läbinud kristliku kultuuriloo magistriõppe, oli see raamat minu jaoks segadusseajav.
Walsch kirjutab, sellest, kuidas meie praegused ellusuhtumised ja uskumused ning organiseeritud religioonid ei saa hakkama meie endi ja meid ümbritseva ellujäämisega. Vastupidi- senised uskumused on kaasa toonud vaid sõdasid, tagakiusamist jms, mis ei näigi lõppevat.
Osaliselt andis tunda, et tegemist on sellise ameerikaliku raamatuga, kus kõik pannakse ühte patta, et sealt kokkuvõttes endale parim välja valida. Samas olen paljuga Walschi jutust nõus, sest olles viimased aastad aktiivsemalt Eesti luterliku kirikuga seotud (nii kirikutöös, niisama kirikus käes või ka magistriõpingute raames), siis... on tekkinud teatud... seletamatud tunded... kahtlused... kahtlemised teiste kahtlemistes... aga sellest kõigest oleks veidi ennatlik vist rääkida. Igatahes olen nende aastate jooksul aru saanud, et on palju asju, millest kellegil pole ülevaadet ega arusaama ning targimad on need, kes seda ka tunnistada julgevad!
Mõned tsitaadid:
- "Te võite neid kutsuda kahe erineva nimega, aga nad on üks ja sama. Jumal on see, mis on Elu, ja Elu on see, mis on Jumal."
- "Ärge kuulake ühtki inimest, kes kuulutab enda erilisemaks kui teised."
- "Tõeline meister ei ole see, kellel on kõige rohkem õpilasi, vaid see, kes loob kõige rohkem meistreid."
- "Inimene ei pea uskuma Jumalasse, et teda mõjutaksid ühiskondlikud tavad, mille on loonud need inimesed, kes usuvad."
- "Abiks on arusaamine, et kui keegi võitleb sinuga, siis võitleb ta tavaliselt sinu tähelepanu saavutamiseks."
- "Teie kõik olete pelgalt hooldajad, kes püüavad hästi hoolitseda selle eest, mis on teie kätte usaldatud- kaasa arvatud teie kehad, teie kaaslaste ja teie laste kehad, maa, millel te elate ja kõik muu, mis teie hooleks on."
kolmapäev, veebruar 29, 2012
H.-I.Michelson "Lehitsetud leheküljed" (veebruar)
Tänapäev, 2008
285lk
Helle-Iris Michelson on töötanud pikka aega toimetajana Eesti Raamatu kirjastuses ning tõlkijana. "Lehitsetud leheküljed" räägib tööst neil aastatel ning erinevates kirjanikest ja muudest inimestest, kellega ta on kokku puutunud.
Minu jaoks oli huvitav lugeda erinevatest eesti lastekirjanikest. Eriti kuna raamatus oli toodud autori isiklik suhe nendega, seega ei olnud tegemist väga ametliku tekstiga, mida võiks näiteks erinevatest teadmeteostest leida.
Raamatu ühtsust aga lõhkusid minu jaoks lood erinevatest raamatutest, mis olid vastavate autorite peatüki juurde paigutatud. Mõneti oli huvitav, et samas raamatus oli kohe võimalik tutvuda ka kõneall oleva lastekirjaniku loominguga, kuid sellegi poolest polnud see minu arust päris õige koht ja tükeldas raamatu ära.
Lõppkokkuvõttes on mul väga hea meel, et seda raamatut lugema sattusin. Helle-Iris M. töötas aastaid nö suletud Eestis. Praeguse aja inimestele (minusugustele) on see aeg teada vaid raamatutest ja filmidest. Reaalselt sellist elu ette enam ei kujutaks. Ja kui tuleb tahtmine viriseda, kuidas meil on asjad pahasti jne, siis tasub ikka lugeda mõnda raamatut ajast, kui meie vanemad elasid. Loomingulise inimesena oli siis ikka arvatavasti väga keeruline hakkama saada, sest selliseid reegleid ja kammitsetust ei kannataks tänased kirjanikud küll enam välja (vähemalt minu arvates!). Igatahes on lugemise järel hea meel, et ma olen ikka enda jaoks õigel ajal sündinud :)
teisipäev, veebruar 14, 2012
D. Nicholls "Üks päev" (jaanuar)
"Üks päev" räägib u kahekümnest aastast kahe noore elus. Nende eluteedest, kus teed mõnikord ristuvad ja mõnikord kaugenevad ja mis sellest kõigest välja tuleb.
Hakkab pihta, aga vabandage väga- ma sain aru, et see on järjekordne raamat, mida "kõik loevad ja kõigile meeldib"... aga no... mina ei saanud aru, et mida ma sealt leidma pidin täpselt.
Jah, üldiselt oli päris loetavalt ja tempokalt kirjutatud. Aga mulle ei meeldi, kui raamatus on nii palju auke, millest ma aru ei saa. Kui see on autori teos, siis ma ei taha ise nii palju asju juurde mõelda. Eriti lõppu.
Olles ise paar teost kirjutanud, saan aru, et autori nägemus ei pruugi tihti lugeja ootustega kokku minna (ja ei peagi!), aga no... mina ei saanud aru. Vastik segane tunne jäi sisse- ei kurb, ega rõõmus... lihtsalt segane.
Ma vist peaks hoopis seda filmi vaatama. Filmi puhul on ju ok, kui asjad jäävad lahtiseks... seal on lihtsam "ridade vahelt" lugeda. Minu jaoks vähemalt küll.
Kindlasti takistab raamatu nautimist ka see, et "Üks päev" käsitleb mehe ja naise vahelise sõpruse võimalikkust (või võimatust!). Ühes raamatuarvustuses oli kirjas, et see raamat on käitumisõpik neile, kes ise on sarnases olukorras olnud. Mina olen! Mitu korda! Ja seetõttu just lootsingi sellest raamatust rohkem tundeid ja sügavust... aga see on minu isiklik probleem! ;) Raamatut soovitan lugeda ikka!