Erinevad lasteraamatud (jaanuar II)

Seoses mu uue projektiga on hetkel lugemisvaraks hunnik lasteraamatuid. Siia blogisse panen nad kirja ühe postituse alla ühe raamatuna, sest... et see tundub lihtsalt aus :)

142 lk
2011, Keropää Kirjastus OÜ

Esimesena sai läbitud Mika Keräneni "Salapärane lillenäppaja". Ebapiisava kodutöö tõttu ei juhtus, et see on samade tegelastega juba neljas raamat, seega ei alustanud ma sugugi sarja algusest. Aga lugemise ajal see ei seganud. Veidi ehk oleks tahtnud tegelaste kohta rohkem teada.
Täiskasvanud lugejana on mul raske selle raamatu kohta midagi öelda, kuna ilmselgelt pole mina selle teose sihtrühm. Usun, et lastele meeldib aga väga, sest tegevus on liikuv, mitmed eri liini tegevused käivad kõrvuti ja usun, et neil säilib ka pinge lõpuni. Minu jaoks oli lillenäppaja saladuse lahendus selge juba lk 38 (selles oli abi vist ka personalijuhi töökogemusest :D ).
Ilmselge on autori püüe väikeseid lugejaid harida, kuid see on ainult tänuväärne, sest õpetused on viisakalt ülejäänud tegevuse sisse ära peidetud.

262 lk
2011, Tänapäev

Mingis edetabelis oli üsna kõrgel kohal (äkki isegi esimene?) Ketlin Priilinn raamatuga "Evelini lood". Olen temalt ka varem raamatuid lugenud, kuid seekordne sai kätte võetud just tänu lasteraamatute edetabelite tulemustele.
Iseenesest oli selles raamatus räägitud väga paljudest teemadest, mis on läbi aegade aktuaalsed olnud ning arvata võib, et jäävad veel pikaks ajaks... või igavesti (nt vaesus, varastamine, kiusamine koolis ja tänaval, suhted vanematega jne. Minu hetk aga tundus, et kogu jutt on liiga venitatud ja ühte raamatusse on topitud liiga palju nö kohustuslikke elemente, millega siis üks laps pidi hakkama saama. Mul oli pidevalt tunne, et kas üks 10-aastane ikka saab selle kõigega nii mõistlikult hakkama? Evelini mõttekäigud olid minu jaoks tihti nö eemalt-kõrgelt probleemidele vaatavad, nagu ta teaks ette, et kõik asjad on lahendatavad ning kuidas täpselt seda teha. Ma arvaks, et tavaliselt tuleb selline ülevaatlikkus ja hindamisoskus ikka aastatega... aga äkki ongi ka selliseid väga taiplikke 10-aastaseid :)
Lugesin lõpuni ja seda võib küll öelda, et teos on positiivne ja probleemilahendusi soovitav.





Kõigi valitud raamatute kättevõtmise põhjuseks oli see, et edetabelites või lasteraamatutest rääkivates artiklites neid kiideti. Ja eks lugemise põhjuseks oli aru saada, millisel tasemel ja teemadel raamatud lastele meeldivad.
Lõppkokkuvõttes tekitas see aga veel rohkem küsimuse, et mis siis lastele TEGELIKULT meeldib ja KES tegelikult neid lasteraamatute edetabeleid kokku paneb???

Ja igal juhul sain julgustust iseomaenda lasteraamatu kirjutamise jätkamiseks :)

K. Hamsun "Maa õnnistus" (jaanuar)

287lk
1991, kirjastus "Eesti Raamat"

Hamsuni teos jäi mulle silma vanaema raamatuid lapates, kui otsisin lugemiseks midagi tõsisemat ja eestimaist. Mitmest eelloetust tõsisem on see teos küll, kindlasti aga mitte eestimaisem :) Nimelt on Knut Hamsun Norra kirjanik. "Maa õnnistuse" eest sai ta 1920.aastal Nobeli preemia.

"Maa õnnistus" räägib asustamata alale kodu rajanud mehest Iisakust. Tema ümber kogunevad ning temast mööduvad erinevad inimesed, kuid tema jaoks jääb algusest lõpuni oluliseks maa harimine. Maa on see, mis teda toidab, maa on see, mis ta päevi sisustab. Loodus on küll ettearvamatu, kuid tema töö tulemusena hakkas Iisaku ja ta pere rikkus kiiresti kasvama.

Teose üldidee on sarnane Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osale. Erinevalt Tammsaarest jääb Hamsuni tegelane lõpuni välja maaga headesse suhetesse, kui Andres siiski mingis mõttes annab loodusele alla.

Selles teoses pole erilist action´it, vaid pigem rahulik kulgemine (mis ei tähenda, et midagi ei juhtuks, sest ühtlaselt põnev on kogu aeg). Minu jaoks hetkel väga äratav ja toetav teos, sest tuletab meelde, mis on oluline, mis on päris. "Maa õnnistus" on aktuaalne lugemine ka meie pidevas maailmalõpu ootuses olevatele inimestele, tuletades meelde, kust me pärineme ja et oma töö ja vaevaga on võimalik palju ära teha. Jah, annetada tuleb küll oma energia ja aeg, aga see eest saad vastu selle, mida loodusel on anda. Linnas on kindlasi lihtsam elu, aga samas ka suurem sõltumine kõigest. Ka Hamsun on Iisaku naabri näol näidanud, mis saab nendest, kes rajavad oma elukorralduse tootmise asemel igasugu vahendamise või niisama sahkerdamise peale- mingi aeg võib õnneks minna, aga edasi? Lapsed ja ise tahad ju süüa alati, mitte vaid õnnestumiste korral.

Seega- maaelu terviseks! :)