Koostanud J. Koplimets "Ühe küla elu. Prandi küla lood" (mai II)

Ühel neljapäeval kogukonnamajas teisi perekohvikulisi oodates sorisin sealses raamaturiiulis ja leidsin raamatu "Ühe küla elu. Prandi küla lood". See sai peaaegu ühe jutiga läbi loetud. Raamat koosneb küla lühikesest ajaloost ning seejärel enamuse talude elanike, endiste elanike või nende järeltulijate meenutustest.

Üldiselt on kõik lood sarnased- inimesed said/ostsid talu/maa Prandi külas, lõid pere, tuli sõda, võttis mehed ja laastas küla, ehitati, taastati... tuli uus sõda... laastas... tuli Vene aeg... Tohutu vaev, mida inimesed nägid, et igapäevast leiba lauale tuua ja kuidas riigivõimu vahetumise või sõja tõttu kõigest järsku ilma jäädi. Väljaostetud talude kaotamine...

Sellised lood on ühte pidi masendavad, kuid minu jaoks just motiveeriv- me saame praegu hakkama! Nende aegadega võrreldes ei ole meil ju miskit hullu.

Kogu raamat meenutas pidevalt ka vanaema jutustusi ja taaskord seda, kui lihtne meil praegu on... ükskõik, kui keeruline tegelikult on.

Teise olulise mõttena selle raamatu lugemisest jäi peas ketrama oma pere lugude üleskirjutamine. Kui ma lõpuks vanaema elulugu tahtsin üles kirjutada, siis ta enam ei mäletanud, kus-millal-kuidas jne asjad toimusid ja sinna see kirjutamine jäi. Endal ka polnud aega... ja tundus, et homme on ka aega... Nüüd olen targem ja värske ajaloo bakalaureusest õega võiks ju sellega hakkama saada :)

S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga" (mai I)

328 lk
2006, Eesti Raamat


Müstiline teos!
Sisukirjeldus raamatu kaanel ütleb, et

"Rootsi kirjanduse klassiku, Nobeli laureaadi Selma Lagerlöfi kuulsaim, perekonnapärimustele ja kohalikele muistenditele toetuv romaan annab värvika pildi autori kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19.sajandi algupoole, keskendudes tolleaegse aadliseltskonna täisverelise, jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele."

Romaan koosneb lugudest, igaühes peategelaseks erinev inimene. Näiliselt polekski nagu mõni lugu teistega seotud, kuni mingis ootamatus kohas saad aru, miks sul näitesk 50 lehekülge tagasi oli vaja kuulda ühest või teisest tegelasest. Väga palju raamatu jooksul ei juhtunud... ja samas kogu aeg tegevus käis, isegi siis, kui tegelaseks oli ainult loodus. Elutute olendite ja looduse kirjeldused on Lagerlöfil nii elavad ja suurejoonelised, et ta suudab üksildase igava kivi ka muinasjutuliseks tegelaseks kirjeldada.

Korraks võib tekkida tunne, et nendest lugudest polegi nagu midagi õppida... kuni süvened ja lased ennast lugudes laasa viia ja saad aru, et need on tänapäevasemad ja asjakohasemad, kui enamus praegusel ajal kirjutatud teoseid.

Seega igast otsast müstiline teos, mis nõuab sügavamaks arusaamiseks ilmselt mitmekordset läbilugemist (kui mainisin selle raamatu lugemist, siis küsiti minult väga mitmel korral, et "mitmendat korda sa Gösta Berlingit loed?"- pidin ausalt vastama, et esimest! Seega jõudsin mina pika rekte järel selle lugemiseni, millest paljud naised on järelikult alustanud).

Tsitaat:
-

"Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." (lk 11)