C. Joseph "Kate: printsessiks saamise lugu" (jaanuar III)

253 lk
2011, kirjastus Kunst

Nüüd läksin eriti kultuurseks ja hakkasin elulugusid lugema... alustades Kate´st :)
Tõsisemalt rääkides- ma pole kunagi midagi arvanud 25-30-aastaste ELUlugudest. Sellegi poolest valisin raamatukogu riiulilt selle raamatu suht teadlikult ja lugesin hea meelega lõpuni.... kuigi kinnitust saigi see, miks nii noortest pole mõtet eluloo raamatuid lugeda. Teos on poolenisti kokku pandud Kate ja Williami esi-esi-esi... vanematest- hulk korduvaid nimesid. Teise poole moodustas arvatavasti meediaväljaannetest kokkuklopsitud ajajada Kate teest printsessiks... mis lõppes kihlumisega. Ju siis oli raamatu väljaandmisega nii kiire, et isegi kuninglikke pulmi ei suudetud ära oodata.
Kuna ma aga kollast meediat väga ei jälgi (ning seega leidsin raamatust palju uut) ja Kate on minu arust lihtsalt väga ilus tüdruk, siis oligi mõnus lihtne lugemine :)

P. Coelho "Viies mägi" (jaanuar II)

228 lk
2006, Pilgrim

Mulle on Coelho alati meeldinud... või noh- ma vähemalt mõtlesin nii nende paari raamatu järgi, mida olin lugenud. Viimati loetud "Võitja on üksi" oli minu jaoks aga pettumus... ja nii jäi kesiseks ka "Viies mägi". Vähemalt kuni jõudsin lõpuni. Minu jaoks selgus raamatu mõte alles viimase paarikümne lehekülje jooksul.

Tegemist on müütilise Piibli-ainelise looga prohvet Eelijast, tema põgenemisest kogumaalt, elust Akbari linnas, selle hävimisest ja ülesehitamisest. Enamus aega tunduski mulle, et loen lihtsalt Piibili rahvakeelset ümberkirjutust, mida on täiendatud. Näiliselt on loos tegemist pidevate ebaõnnestumiste reaga- nii kui Eelijal miski hakkab õnnestuma, muutub see taas ebaõnneks.

Kuni lõpu eel Eelija mõistab Akbari linna hävimise kohta:

"Akbar pidi hävima, et igaüks enda sees uinunud võimed üles ärataks."

Ehk siis minugi jaoks viimase poolaasta jooksul tuttavaks saanud mõte, et algul õnnetusena tunduvad juhtumid tulevad meie ellu seetõttu, et õhk liikuma lüüa, inimesi äratada igapäevasest mugavusest ja niisama olemisest, lükata nad oma potentsiaale kasutama ning enamasti ka teises (hirmsa ja võõrana) tunduvas suunas liikuma lükata.

Eelija selgitab raamatu lõpus poisile, kes arvab, et Jumal oli liiga karm ja oleks võinud ka lihtsamalt inimesi õpetada ja neile sõnumeid saata:

"Ta proovis kindlasti teistmoodi ka, enne kui aru sai, et me ei kuula Teda. ME olime oma eluga nii harjunud ega lugenud enam Ta sõnu."

Sellegi poolest tundub, et Coelho raamatud (vähemalt need 5, mida mina olen lugenud), on pigem suunatud noortele eneseotsijatele. Mäletan, et aastaid tagasi mõjus see autor mulle rohkem. Enam ta teosed nii sügavad ja mõjutavad ei tundu. Uusi ja võõraid ideid on raske leida, kuigi meeldetuletusi leiab ikka. Sellegi poolest kavatsen tulevikus veel teisedki ta lugemata teosed ette võtta.

Praegu loetud Coelho teosed pingereastan enda jaoks järgnevalt:
1) Üksteist minutit
2) Alkeemik
3) Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin
4) Viies mägi
5) Võitja on üksi
Kuna need raamatud on kõik väga erinevatel aegadel loetud, siis kindlasti hetkel järjest loetuna oleks järjestus teine.

T. Õnnepalu "Paradiis" (jaanuar I)

193 lk
2009, Varrak

Mingil põhjusel teadsin "Paradiisi" ilmumisest alates, et ma pean seda lugema. Aga kas polnud raamatukogus... või läks vahepeal juba meelest- ja hea oligi! Selle raamatu õige lugemise aeg minu jaoks oli PRAEGU! Mul on raske väga midagi rääkida selle teose kohta, sest selleks peaks liiga isiklikuks minema.

Nii, nagu eelmist lugemisaastat alustanud Hamsuni teos "Maa õnnistus" rääkis maaelu ja mingi koha armastamisest, siis tegi seda ka Õnnepalu "Paradiis". Aga hoopis teisiti. Ja teisiti ka sellest armastamisest, nagu meie oma sõpruskonna maaelu elajatega teeme. Õnnepalu teosest puudus igasugune rabelemine ja võitlemine, pigem hoopis leplik maaelule allumine.

Minu jaoks oli tegemist kuidagi nukra teosega. Kõik oli kuidagi korras ja nagu positiivne, aga samas jäi kogu aeg kõlama see, et kõik hea on varem ära olnud ja ei tule enam kunagi. Sellegi poolest õhkas igast lausest suurt armastust Paradiisi vastu.

Hoolimata sellest, et meie hetke reaalne maaelu on midagi muud, kui rahulik kooskulgemine Oma Kohaga, oli Õnnepalu teoses väga palju mõtteid, mille kehtivust oma elus olen ammu tundnud, aga mõne puhul pole osanud sõnastada. Mõnegi mõtte olen aga endagi jaoks ammu sõnastanud ja oli hea näha, et keegi veel nii tunneb. Ainult, et minu tunded ja igatsemised jagunevad mitme koha vahel... ning äkki suudan minagi kunagi neist nii kirjutada.

Ühe teise lugeja blogist lugesin, et mõne arvates Õnnepalul ei olegi midagi öelda, aga ta teeb seda väga hästi! Ja nii ongi- kokkuvõttes ei toimunud teoses midagi, kogu kohas ja kirjeldatus polnud midagi erilist... aga kuidas Õnnepalu seda kõike kirjeldas- lihtsalt lummav!

Heli lugemisaasta 2013

Järjekordse aastavahetusega sai läbi ka minu lugemisaasta. Ise tunnen ikka, et liiga vähe jõuan lugeda, ikka tahaks rohkem.

2013a jääb meelde muidugi ka selle poolest, et ilmus minu esimene romaan "Homme on ka päev".

2013.aastal said läbi loetud aga järgmised raamatud:
1. K. Hamsun "Maa õnnistus"- üks parimaid avastusi sel aastal
2. M. Keränen "Salapärane lillenäppaja"
3. K. Priilinn "Evelini lood"
4. T. Vint "Avalikult abielust"
5. K. Murutar "Talv Eedenis"
6. I. Leps "Perihveerija päev"
7. E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"
8. E. Petrone "Minu Ameerika 2"
9. K. Kõusaar "Alfa"
10. S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga"
11. Kogumik "Ühe küla elu. Prandi küla lood"
12. K. Murutar "Projektilaps Pärnust"
13. S. Undset "Proua Marta Oulie"
14. S. Undset "Truu abikaasa"
15. S. Lagerlöf "Charlotte Löwensköld"
16. L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta"
17. K. Ristikivi "Rohtaed"
18. R. Toomla "Eesti erakonnad 2000-2010"
19. D. Hill "Näeme veel, Simon!"
20. Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad..."
21. K. Brooks "Lucas"
22. T. Gordon "Millist last tahate teie?"
23. I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet"
24. Kogumik "Mullast oled sa võetud"
25. M. Laur "Appassionata"
26. M. Ernits "Õpetaja, õpetaja!"

Nii, et tegelikult jõudsin sel aastal siiski lugeda rohkem, kui viimase 6 aasta jooksul ühelgi aastal. Sest eelmiste aastate lugemisarvud on sellised:

2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
Ja ega lõppkokkuvõttes ei saa lugemust arvudes mõõta, sest raamatud on erinevad ja samas oleneb lugemine sellest, kui palju ise samal ajal kirjutan. Kuid kunagi eesmärgiks seatud lugeda vähemalt ÜKS raamat kuus ja sellest veidi ka siia kirjutada, töötab aegajalt motivaatorina küll.