V. Roth "Murdmatu" (juuni III)

416 lk
2014, Pegasus

Kuna pool eilsest päevast läks järgmise osa hankimisele, siis "Lahkulööja" triloogia kolmas osa sai loetud täna. Kuna tuli välja, et Pärnu-Jaagupi raamatukogus oli vaid triloogia 2 esimest osa ning üheski lähimas raamatukogus ka seda polnud (Pärnut mõtlen), siis sammusin otse hoopis raamatupoodi. Nii et kui keegi nüüd peale kahe osa lugemist avastab, et kolmandat ei saa, siis minu käest saab laenata.

Noh, lõppu ma ei taha ära rääkida. Aga millegi pärast olin kogu aeg kindel, et see on teistsugune.

Nelja päeva jooksul tuli lehekülgi siis kokku peaagu 1200 (mõni jäi puudu). Kolmas osa oli sama tiheda tegevusega, kui eelmised, kuid lugemine läks aeglasemalt. Ei tea, kas seetõttu, et nii mitu päeva järjest oli kirjaniku keelekasutusega nii ära harjutanud, et see polnud enam uudne... või oligi igavam? Palju kordamisi oli "Murdmatus" küll. Just nagu oleks autor tahtnud, et seda saaks lugeda ka eelnevate osadeta, kuid minu arust ei saa. Nii et eelmistes osades toimunu kordamist oleks vähem võinud olla- kes eelmisi luges, mäletab nagunii ja kes pole lugenud, seda need ka ei aitaks.

Kui algul rõõmustas mõte, et selles raamatus saab lugeda ka Tobiase mõtteid, siis pettusin kohe tema esimese peatüki juures. Nimelt polnud see SEE Tobias, kes minu peas ja eelmistes osades oli. Minu jaoks kõlasid Tobiase mõtted väga Trisi moodi, nii et lihtne oli peatüki jooksul ära unustada, et kes siis seekord mina-tegelane on. Erinevatest vaatenurkadest rääkides peaks minu arust suutma teha seda nii erinevalt, et lugeja aru saaks, kes räägib.

Viimases osas oli vahva mõelda ka, et tegelikult olen ju pool aastat raamatu mõttelises tegevuskohas elanud- Chicago lähedal. Ehk siis raamatu järgi ääremaal ehk Chicago ja Miwalkee vahel. Aga no sellest mõnes minu järgmises raamatus :)

Oma viimaste lugemispäevadega jäin aga väga rahule. Minu jaoks on see fantaasia maailm uus... ja samas jookseb see kõik meie igapäevase maailmaga kokku. Nii et kui keegi mõtleb, et ma olen täitsa uuele lainele üle läinud, siis ei- mina näen kõigis neis viimastes loetud raamatutes seda osa, mis meie eluga kokku puutub. Lõppude lõpuks on ju kõik üks ja sama.... iga uus on unustatud vana... jne. Nii et isegi kui ühe või teise asja üle ka viimases triloogias võiks vinguda, siis üldiselt on väga mõtlemapanevad teosed olnud ja soovitan lugeda ning filme vaadata.

V. Roth "Mässaja" (juuni II)

397 lk
2014, Pegasus

Eile lugesin vaid kella 1ni öösel ja jätsin viimased 80 lehekülge tänaseks hommikuks maiustada. Seega ametlikult on nüüd viimaste kolme ööpäeva jooksul läbitud 780 lehekülge. Ja ärme unusta, et eile vaatasin ka "Lahkulööjate" filmi ära.

"Mässajad" on Lahkulööjate triloogia teine osa. Jätkuvad tõeotsingud. Tegevuseks enamasti palju sõdimist ning taustaks Trisi sisevõitlused. Mõne päevaga üle 700 lehekülge ühelt autorilt tähendab seda, et lõpuks küll hakkas iga uus pööre tunduma ebavajalikuna ja oleks tahtnud kiiremini teada, kuhu kõik välja jõuab. Loomulikult mitte väga kusagile, sest üks raamat on veel. Üldmulje aga on selline, et lähen nüüd kolmandat raamatut otsima.

Hmm, mu lapsed vist kolivad varsti välja... ja praegu ma ei paneks seda vist isegi tähele.... lastekaitse? :)

"Olen avastanud, et inimesed on nagu saladuste kihid. Arvad, et tunned ja mõistad neid, aga nende motiivid jäävad alati varjatuks, nende endi südamesse maetuks. Sa ei saa kunagi teist inimest tunda, aga vahel otsustad teda usaldada." (lk 383)

V. Roth "Lahkulööja" (juuni I)

383 lk
2013, Pegasus

Lõpetasin täna öösel kell 4! See fakt peaks enda eest ise rääkima. Alustasin lugemist eile... seega vähem kui ööpäevaga sai see 383 lehekülge ära nauditud. Tõesti hea oli. Üldiselt on tegemist järjekordse "Kärbeste jumalaga".

"Lahkukööja" tegevus toimub ühiskonnas, kus inimesed on jagunenud viie killa vahel ning peale selle jäävad veel üle killatud. Iga kild kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu.

Ja no Nelja on võimatu mitte armastada :) Peategelaste suhte osa meeldis mulle viimasel ajal loetud raamatutest ka kõige rohkem, sest see oli reaalsemalt olemas ja pidevalt tegevuses esil.

Mõned tsitaadid:

"Mu isa ütleb, et inimesed, kes ihalevad võimu ja saavad selle, kardavad pidevalt sellest ilma jääda. Sellepärast peame võimu andma neile, kes seda ei taha." (lk 57)

"Mu isa tavatses öelda, et vahel on parim viis kedagi aidata lihtsalt tema kõrval olla. Mul on hea tunne teha midagi, mis paneks teda uhkust tundma, nagu korvaks see kõik need asjad, mille üle ta uhkust ei tunne." (lk 152)

"Ma ei hooli kildadest. /---/Vaata, kuhu need on meid viinud. Inimolend ei suuda lihtsalt pikka aega järjest hea olla, kui juba hiilib kurjus taas ligi ja mürgitab meid."(345)