M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (august III)

340 lk
2013, Varrak

Vahepeal kergemat lugemist ka minu lugemislaual.

Minu jaoks oli see huvitav teos, sest sellises hüplevas stiilis teost ma vist polegi lugenud. Sain hiljuti ise komplimendi, et minu enda kirjutatud raamatud on iga teosega üha paremaks läinud. Vastasin, et see on sellepärast, et ma nüüd usaldan lugejat rohkem ja tean, et ei pea kõike ette ja taha ära nämmutama oma teoses.

"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" on ka lugejat täielikult usaldav teos. Pidevalt vahelduvad ajad, millest räägitakse, jutustaja, tegevuskoht... Nii et vahepeal võtab aega, enne kui saad aru, kuhu ja kelle juurde oled järgmises peatükis sattunud. Ja see ongi põnev.

Kuid nagu öeldud, on tegemist siiski kergema lugemisega.

GADLRATF

S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa (august II)

366 lk
1989, Eesti Raamat

Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....

Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.

Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.

Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.

S. Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" (august I)

544 lk
2010a, Kirjastus Tänapäev

Undsetilt olin eelnevalt lugenud tema esimest ja viimast romaani ehk "Proua Marta Oulie" ja "Truu abikaasa". Nüüd aga jõudsin lõpuks "Kristiina Lauritsatütar" raamatuteni, mida mulle mitmed inimesed on läbi aastate soovitanud. Ja see oli teos, mis äratas minus suuremat huvi autori enda vastu. Nii saingi raamatukogust kaks Undseti elulugu.

Ma pole kunagi eriline elulugude lugeja olnud, seega ei saa seda teost sellest žanrist tulenevalt hinnata. "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" ei ole kindlasti mingi kuiv eluloo läbikorrutamine. Pigem hargneb faktiline elulugu laiali märkamatult.

Rohkem on märkmeid tema töödest- romaanidest, esseedest, artiklitest, kõnedest jne. Palju on kasutatud tsitaate isiklikest kirjadest sõpradele ja mõttekaaslastele. See kõik aitab väga hästi Undseti ajastusse sisse elada.

Seda raamatut on mul väga raske kuidagi hinnata, sest Undset kui kirjanik ise muutub minu jaoks iga hetkega üha huvitavamaks. Jah, selle raamatu järgi polnud ta sugugi kõige meeldivam inimene... kuid seda minu arust väga õigetes kohtades. Selle kohta, mida ma nüüd Undsetist tean, on väga raske midagi öelda, sest see lugemine oli üks kogemus, mille kommenteerimine oleks liiga isiklik. Peaksin enda kohta rääkima asju, mida õppisin ja millest aru sain, aga tegelikult peavad need lihtsalt aja käigus teistele selgeks saama (kui saavad).

Igatahes ei olnud see elulooraamat selline, nagu arvasin. Näiteks uskusin, et saan rohkem kui 500 lehekülje jooksul rohkem teada "Kristiina Lauritsatütar" teose tagamaadest, kuid tegelikult nii väga ei saanudki. Ja samas läksid leheküljed märkamatult mööda, nii et midagi üleliigset nendel ka ei olnud.

Minu isiklikus lugemisplaanis on nüüd "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa ning seda asun lugema hoopis teise tunnetusega, kui eelmisi kahte. Rääkimata sellest, et ma olen siin nüüd mitu nädalat Põhja-Soomes ringi rännanud, mis on ju samasugune põhjamaa, nagu seda on teose aluseks olev Norra (kindlasti ma selle üldistuse eest saan nüüd kriitikat...aga no tegelikult on ju nii).