M. Lepmaa "Saladuse jõud" (jaanuar III)

190 lk
2015, Kentaur

Tutvun siin järjest Eesti autorite naistekatega. Täpselt nii ma Maria Lepmaa raamatut julgeks sildistada. Mõnus, tempokas ja haarav naistekas.

Raamatupoe lehel kirjutatakse teose kohta nii:

Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu.
Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku.
Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...

Lisaks Geale on raamatus hulgaliselt tegelasi, kellel kõigil rõõme ja muresid seoses suhete ning enese koha leidmisega. Võibki öelda, et kogu raamatu jooksul toimuvad suhetes mitmed ümberpaigutused. Suur rõhk on eneseleidmisel. Autor on sisse toonud menuka raamatu "Saladus".

Kui raamatu tutvustuse järgi võiks arvata, et teos on "Saladuse" ümberjutustus, siis seda see kindlasti pole. Peategelane Gea küll seda raamatut loeb ja praktiseerib, kuid ülejäänud tegelastel tuleb ise elutarkusteni jõuda. Ja jõuavad ka.

"Saladuse jõud" sisaldab palju filosofeerivaid mõtisklusi erinevate tegelaste suust elu erinevate tahkude üle. Kuna raamat on kirjutatud tempokalt ning kirjeldustele pole väga aega raisatud, siis aegajalt jääb nõrgaks suhe tegelastega, sest neid on nii palju. Mõned nimed kippusid vahepeal lugedes segamini minema, sest mõnegi tegelase jaoks ei tekkinud lugedes pilti. Kuid kuna teemad ja mõtisklused olid universaalsed, siis see väga ei seganudki. Vahepeal aga tundus jah, et pigem võiks mõni tegelane vähem olla, kuid tahaks olemasolevate kohta rohkem teada.

Toimetamise poolelt jäi silma, et laused oleksid võinud aegajalt lühemad olla. Mulle endale meeldib ka väga pikki ja põimitud lauseid teha, kuid nüüd olen õppinud lühimalt hakkama saama. Väga tihti teeb lugemise lihtsamaks, kui lause erinevad osad omaette lauseteks eraldada. 

Kuna tegemist on Maria ühe esimese raamatuga, siis ootan huviga, kuidas ja kuhu tema järgmised teosed arenevad. Seda raamatut oli aga lust lugeda, nii et paari õhtuga oli teos läbi. Soovitan!

Mõned tsitaadid:

"Ja sealt need kibestunud vanainimesed tulevadki. Varem ma mõtlesin, et need tigedad vanainimesed on vihased teiste inimeste peale, kuid nüüd mõistan ma, et nad on iseenda peale vihased oma elamata elu pärast." (lk 50)

"Inimene on tööori. Peab olema. Mõelda vaid, mis saaks, kui talle jääks kasvõi kõva pooltund, et iseendaga olla- ta rumal võib siis ju mõtlema hakata. Ja mõtlev inimene on halb, seda tuleb juba eos vältida. Sestmis siis saaks, kui kõik äkki mõtlema hakkaksid? Kes siis orjatöö ära teeks?" (lk 86)

"Imelik, et alles lähedase surm paneb inimese tõsiselt mõtlema kõige üle siin elus, mis on tähtis ja mis nii väga tähtis pole." (lk 142) 

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

K.-L. Puht "Võidetud tüdruk" (jaanuar II)

164 lk
2016, Heli Kirjastus

Karina-Louisa Puhti raamat "Võidetud tüdruk" oli minu jaoks esimene teise autori kirjastatud raamat minu kirjastuses. See ilmus juba eelmise aasta kevadel, kuid tunnistan, et alles nüüd lugesin selle otsast lõpuni läbi. Enne avaldamist lugesin esimesi peatükke ning mõnda osa keskelt. Sellest piisas, et avaldamise soov kindlaks saaks.

Nüüd, pärast kogu raamatu lugemist, olen selle otsuse üle õnnelik. Karina-Louisa kirjutatud lugu on tõesti haarav. Eile õhtul ei jõudnud enam üleval olla, seega jäid lugemise vahele mõned unetunnid, kuid muidu lugesin ühe jutiga läbi.

Kohe algul pean endale tuhka pähe raputama, sest raamatu on toimetanud kirjastuse väline isik, seega selle töö oleks pidanud üle tegema. Jättes kirjavead märkamata ning arvestades, et Karina-Louisa pani selle loo kirja üheteistkümnenda klassi aastatööna, sai nautima hakata.

Lugu "Võidetud tüdruk" on kirja pandud hoogsalt. Tegevus on haarav. Kui raamatu tutvustuses on välja toodud kiirenduste teema, siis minu jaoks hulga haaravam olid inimsuhted. Eriti kooselu vägivaldse boyfriendiga. Õigmini bipolaarse inimesega, kes saab mingil hetkel küll aru, et ta on haige, aga ei oska ise midagi teha ning ka inimesed tema ümber ei oska teda aidata. Ootasin huviga, kuhu see teema ennast kerib ja kuidas on lahendatud.

Kui mingil hetkel tundus, et tegemist on klassikalise noortekaga, siis korduvalt tabasin ennast mõttelt, et ei tea enam, mis mind järgmise nurga taga ootab. Karina-Louisa tegevuskäigud ülatasid mind korduvalt.

Jah, juhused olid korduvalt muinasjutuliselt uskumatud ning läbinähtavad, kuid üldiselt see loo nautimist ei seganud. Pigem andis juurde mingi kindlustunde. Teadmise, et maailm toimib. Ma ei tea, aga just selline mõte mul neile kokkusattumustele mõeldes tuli.

Suhtevägivalla teema on selline, millest aegajalt (eriti pühade ajal) räägitakse, kuid samas need, kes seda kogevad, ei saa ikka tihti abi. Karina-Louisa on väga eredalt kirjeldanud olukorda, kus naine kogeb korduvalt ja korduvalt suhtes vägivalda, kuid esiteks pole tal endal kuhugi minna ja teiseks on mehest kahju. Need hood lähevad üle. Koos on ju ka ilusaid hetki. Klassika. Jah, kõik need lood on klassikalised, kuid samas nii erilised. Inimesed, kes neis lugudes päris elus elavad, on ikkagi päris inimesed.

Lugedes on vastik tunne, sest tahaks vägivallaga leppiva tegelase raamatust välja kiskuda ja öelda, et: "Tee midagi! Ära mine tagasi!", aga reaalselt ongi ju paljud inimesed samas olukorras ja... raamatulehtedel nõmedana tunduvad selgitused, et "ta pole ju alati selline", "ma ise olin süüdi", toimivadki. Seega Karina-Louisa oskus tekitada lugejas soov peategelasele appi tõtata, toimis. Järelikult oli teema usutavalt lahti kirjutatud.

Nii et kuigi "Võidetud tüdruku" tegevus toimub kusagil määramatus Ameerika paigas, on see minu jaoks pigem eluline lugu tunnetest ja inimloomusest.

Lugemisel tasub juurde võtta veidi muinasjutulist naiivsust ning kirjavigade kallal närimise asemel toimuvale keskenduda. Nii avaneb läbi Karina-Louisa sule lugeja ees haarav maailm valusate otsuste, kiiruse, tunnete, keeruliste otsuste ning õnnega.

Mõnus lugemine üheks õhtuks.

Mõned tsitaadid:
""Sa oled üks kuradima haige inimene," oli ta jälle hullumise äärel.
Mulle aitas sellest, kuidas ta minuga rääkis. Mul oli täna seljas see väga liibuv kleit, näol vähemalt kolm kilo meiki ning see õhtu pidi tulema üks parimatest. Ja mida tema teeb? Rikub kõik ära." (lk 44)

"Raske on mõelda, et jätan kõik selja taha. Victoriale ja Brianile jään kindlalt selgituse võlgu, aga parem oleks, kui ma kedagi ei kohtaks. Nad võivad proovida mu otsust muuta, aga ma ei soovi enam siia jääda. Siia maailma, mis tapab mind vaikselt ja veab aina rohkem põhja. Must süvik, millest proovisin välja ronida, tundus lõputu, sest iga abikäsi vedas mind alt ja ma kukkusin kolm korda sügavamale." (lk 147)

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

D. Lessing "Kui vanad suudaksid..." (jaanuar I)

264 lk
2016, Varrak

Ma lugesin seda raamatut kaua. Väga kaua!

Raamatu sisu ei hakka ümber jutustama. Teos kuulub sarja Aegumatud armastuslood, nii et sellelt lehelt saab raamatukohta rohkem infot.

Tegemist on armastuslooga... ilma Loota! Tõesti - peategelase Jane ja Richardi vahel on lõõmav armastus, kuid mineviku varjude ja elavate kaaslaste tõttu ei saa nad segamatult koos olla. Suurest armastusest hoolimata suudlesid nad kogu raamatu jooksul vist kaks korda ja voodisse ei jõudnud kordagi. Armastusloo juures tavaliselt eeldatakse siiski ka selliseid füüsilise armastuse märke.

Peale selle veel tõsiselt masendav õetütar Kate. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma lugemise jooksul oleks tahtnud ta sealt korterist välja tõsta. Ja nii kestis see 200 lehekülge, kuni ... käis mingi klõps! Äkitselt hakkas kogu lugu kokku kõlama. Viimaseid lehekülgi neelasin nii, et kõik muu ununes. Viimase umbes 60 lehekülje jooksul oli lugemine väga mõnus, sest sai selgeks, et teisiti polekski saanud olla- füüsiline armastus oleks sellest hoopis teise loo teinud, "elluärganud" Kate oleks kõike muutnud... Nii et kõik oli väga loogiline ja ootamatult sain aru mitmestki inimesest enda ümber.

Alles teisi arvutusi otsides sain aru, et sellel raamatul on ka esimene osa. Lugedes ma sellest puudust ei tundnud ja ei saanud aru, et ma millestki ilma oleks jäänud (aga võib ka olla see, et me ei saa igatseda seda, mida ei tunne ja kogenud pole).