Raamatu tagakaanel on öeldud:
"Jennifer Johnston on üks Iirimaa stiilitundlikumaid ja peenemaid inimeste hingeelu kujundajaod. Tema romaane on sageli nimetatud impressionistlikeks, sest olukorrad, inimeste suhtumised ja tunded on seal edasi andtud nappide, kuid väga täpsete ja mõjuvate vahenditega."
See kirjeldus oligi põhjus, miks ma seda raamatut lugesin- huvi selle kirjaniku stiili vastu. Ma ei pidanud pettuma.
Algul oli natuke segadus, kuna tundus, et kirjanik on hakkama saanud liiga väheste sõnadega ehk et ma ei saagi sellest raamatust midagi. Sellegi poolest oli seda lihtne lugeda algusest saadik. Kui ma aga raamatu keskpaigas hakkasin aru saama, et mis toimub, oli juba raske raamatut käest panna. Lõpuosas tuli võtta tihedaid mõttepause, sest loetu käis sügavalt minust läbi ja napid sõnad andsid toimuvale jõudu juurde. See oli jällegi raamat, mille puhul ma ei oska öelda, kellele ma seda lugeda soovitaksin, kuid mulle andis see väga palju ja puudutas mind väga sügavalt.
Mõned tsitaadid:
- Sõnad võivad olla nagu raketid, või roosid või teise maailma poole rändajad. Võid mängida nendega toredaid mänge, mis toovad sulle ja teistele naeratuse näole, teevad muretuks, või võivad tappa; võid varjata tõtt või seda kuulutada.
- Mulle ei meeldi eriti, kui mind tihenevasse õhtusse sõidutatakse, kui ma ei tea, kas mul peaks olema kaasas ujumisriided või ballikleit. Mulle ei meeldi eriti üllatused. Ma tahan olla armastatud. Ma tahan, et õhk mu ümber oleks puhas. Ma olen üks igav kuju.
- "Olen ma sulle kunagi valetanud?"
"Sa oled varjanud minu eest saladusi."
"See pole valetamine. Igaühel on peas hulle mõtteid, mis kuuluvad ainult talle."
"Jennifer Johnston on üks Iirimaa stiilitundlikumaid ja peenemaid inimeste hingeelu kujundajaod. Tema romaane on sageli nimetatud impressionistlikeks, sest olukorrad, inimeste suhtumised ja tunded on seal edasi andtud nappide, kuid väga täpsete ja mõjuvate vahenditega."
See kirjeldus oligi põhjus, miks ma seda raamatut lugesin- huvi selle kirjaniku stiili vastu. Ma ei pidanud pettuma.
Algul oli natuke segadus, kuna tundus, et kirjanik on hakkama saanud liiga väheste sõnadega ehk et ma ei saagi sellest raamatust midagi. Sellegi poolest oli seda lihtne lugeda algusest saadik. Kui ma aga raamatu keskpaigas hakkasin aru saama, et mis toimub, oli juba raske raamatut käest panna. Lõpuosas tuli võtta tihedaid mõttepause, sest loetu käis sügavalt minust läbi ja napid sõnad andsid toimuvale jõudu juurde. See oli jällegi raamat, mille puhul ma ei oska öelda, kellele ma seda lugeda soovitaksin, kuid mulle andis see väga palju ja puudutas mind väga sügavalt.
Mõned tsitaadid:
- Sõnad võivad olla nagu raketid, või roosid või teise maailma poole rändajad. Võid mängida nendega toredaid mänge, mis toovad sulle ja teistele naeratuse näole, teevad muretuks, või võivad tappa; võid varjata tõtt või seda kuulutada.
- Mulle ei meeldi eriti, kui mind tihenevasse õhtusse sõidutatakse, kui ma ei tea, kas mul peaks olema kaasas ujumisriided või ballikleit. Mulle ei meeldi eriti üllatused. Ma tahan olla armastatud. Ma tahan, et õhk mu ümber oleks puhas. Ma olen üks igav kuju.
- "Olen ma sulle kunagi valetanud?"
"Sa oled varjanud minu eest saladusi."
"See pole valetamine. Igaühel on peas hulle mõtteid, mis kuuluvad ainult talle."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar