Alexandra Campbell on oma raamatus "Paadimaja" kirjeldanud põhiliselt ühe naise elu tema elu raskel hetkel, kui tuleb otsustada, kas hakata uuesti koos elama mehega, kellega ta on peaaegu 
lahutatud ja mitu aastat eraldi elanud? kas võtta töökohast vastu koondamispakkumine või halvem töökoht ? võtnud vastu koondamise- mis saab edasi? millega ta suudaks tegeleda? kuidas hakkama saada (eriti ilma meheta) üle pea kasvava poja kasvatamisega? jne
Samuti on püütud näidata kolme erineva põlvkonna inimeste elu ja seda, kuidas esimese põlvkonna teod ja tegematajätmised kolmanda põlvkonnani välja inimesi mõjutavad, kuigi me tihti seda ei näe (või ei tea, kuna ei tea oma vanavanemate elust piisavalt palju).
Üldiselt oli päris huvitav lugemine, kuigi mul läks ikka üle nädala aja, et see raamat läbi lugeda. Lõppkokkuvõttes järgi mõeldes, olid seal palju sündmusi ja erinevaid tegevusliine, mis olid päris hästi kokku "liimitud", aga mitte piisavalt hästi, sest "õmbluskohad olid näha", kohati tundus pingutatud seoste toomine ning mõne detaili väljatoomine, kuna mõne lehekülje pärast oli oluline, et lugeja varem mingit detaili märkaks. Raamatut polnud eriti keeruline käest ära panna ning... kahjuks juhtus sedagi, et kui järgmisel päeval edasi lugema hakkasin, ei mäletanudki enam, millega tegevus eelmisel korral lõppes. Seega väga meeldejääv ei olnud, kuid seda lugemist kindlasti ei kahtse.
Kuna olen lugenud ka Campbelli "Firmapidu" (mis tuli mulle meelde alles "Paadimaja" lugemise keskel, kui stiil hakkas kuidagi tuttav ette tulema), siis "Paadimaja" oli minu jaoks selle kirjaniku teostest kindlasti parem ja sisukam.
Mõned tsitaadid:
- Naisele meenus liiga hilja ema lemmikväide, et meestele ei meeldi, kui neid kritiseeritakse. Loomulikult hetkeni, mil nad su abikaasaks saavad, sest vähemalt oma vanemate abielust oli Dora järeldanud, et pärast abiellumist võisid naised õelutseda nii palju kui tahtsid.
- Ta mõtles sellele, kui kõvasti nähakse vaeva kõikvõimalike asjade- ka tarkuse- omandamise nimel ning taibatakse alles elu lõpus, et ei asju ega elutarkust pole kellelegi pärandada.
- "Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma nina heina sees ning vaatasin, kuidas rohi kasvab. Või pikutasin selili ja imetlesin pilvi. Kui seda piisavalt pikka aega teha, hakkad märkama uut, vaoshoitud elu. Hakkad mõistma, et sinu ümber toimub kogu aeg midagi huvitavat, ainult sina oled selle märkamiseks üldjuhul liiga hõivatud."
- "Muide, sina mõistad tema üle samuti kohut. Kõigile meeldib teiste üle kohut mõista. Tavaliselt pole aga kohtumõistjatel aimugi, miks keegi selliseks on muutunud. "
lahutatud ja mitu aastat eraldi elanud? kas võtta töökohast vastu koondamispakkumine või halvem töökoht ? võtnud vastu koondamise- mis saab edasi? millega ta suudaks tegeleda? kuidas hakkama saada (eriti ilma meheta) üle pea kasvava poja kasvatamisega? jneSamuti on püütud näidata kolme erineva põlvkonna inimeste elu ja seda, kuidas esimese põlvkonna teod ja tegematajätmised kolmanda põlvkonnani välja inimesi mõjutavad, kuigi me tihti seda ei näe (või ei tea, kuna ei tea oma vanavanemate elust piisavalt palju).
Üldiselt oli päris huvitav lugemine, kuigi mul läks ikka üle nädala aja, et see raamat läbi lugeda. Lõppkokkuvõttes järgi mõeldes, olid seal palju sündmusi ja erinevaid tegevusliine, mis olid päris hästi kokku "liimitud", aga mitte piisavalt hästi, sest "õmbluskohad olid näha", kohati tundus pingutatud seoste toomine ning mõne detaili väljatoomine, kuna mõne lehekülje pärast oli oluline, et lugeja varem mingit detaili märkaks. Raamatut polnud eriti keeruline käest ära panna ning... kahjuks juhtus sedagi, et kui järgmisel päeval edasi lugema hakkasin, ei mäletanudki enam, millega tegevus eelmisel korral lõppes. Seega väga meeldejääv ei olnud, kuid seda lugemist kindlasti ei kahtse.
Kuna olen lugenud ka Campbelli "Firmapidu" (mis tuli mulle meelde alles "Paadimaja" lugemise keskel, kui stiil hakkas kuidagi tuttav ette tulema), siis "Paadimaja" oli minu jaoks selle kirjaniku teostest kindlasti parem ja sisukam.
Mõned tsitaadid:
- Naisele meenus liiga hilja ema lemmikväide, et meestele ei meeldi, kui neid kritiseeritakse. Loomulikult hetkeni, mil nad su abikaasaks saavad, sest vähemalt oma vanemate abielust oli Dora järeldanud, et pärast abiellumist võisid naised õelutseda nii palju kui tahtsid.
- Ta mõtles sellele, kui kõvasti nähakse vaeva kõikvõimalike asjade- ka tarkuse- omandamise nimel ning taibatakse alles elu lõpus, et ei asju ega elutarkust pole kellelegi pärandada.
- "Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma nina heina sees ning vaatasin, kuidas rohi kasvab. Või pikutasin selili ja imetlesin pilvi. Kui seda piisavalt pikka aega teha, hakkad märkama uut, vaoshoitud elu. Hakkad mõistma, et sinu ümber toimub kogu aeg midagi huvitavat, ainult sina oled selle märkamiseks üldjuhul liiga hõivatud."
- "Muide, sina mõistad tema üle samuti kohut. Kõigile meeldib teiste üle kohut mõista. Tavaliselt pole aga kohtumõistjatel aimugi, miks keegi selliseks on muutunud. "
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar