Mitch Albom´i raamat "Viis inimest, keda kohtad taevas" on mu raamaturiiulis seisnud juba päris kaua.
Kirjastuse Pilgrim kodulehel on raamatu tutvuseks kirjutatud järgnevat:
"Mitch Albomi uus romaan „Viis inimest, keda kohtad taevas” kõneleb elust ja surmast. Kirjanik jutustab helge alatooniga loo siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta, nagu pealkirigi ütleb, viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta.
Iga inimene on elu jooksul kindlasti surmale mõelnud. Elu ei ole iseenesestmõistetav nähtus, nagu seda pole ka lähedased, tervis või kodu. Surm aga tundub loomuliku, kuigi valuliku paratamatusena kõige elava jaoks. Iseäranis tekitab see kurvastust ja küsimusi juhul, kui kaotame lähedase, keda armastasime ja kellest hoolisime. See raamat paneb mõtlema kõigi lähedaste hingede peale, kes siit maisest maailmast on lahkunud, ja annab mõtteainet, mis hakkab juhtuma edasi ... "
Mõned tsitaadid:
- "Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud. Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kelleski mööda."
- "Ja enne meid elanud inimesed mõjutavad meid ka. Me liigume iga päev kohtades, mida poleks olnud ilma nendeta, kes elasid enne meid. Meie töökohad, kus me veedame nii palju aega- usume sageli, et need said alguse meie tulekuga. See pole nii."
- " Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seestpoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar