kolmapäev, august 05, 2009

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)



Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et:
"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."

1 kommentaar: