Kuna viimasel ajal sai rasedusega "vähe" kokku puututud, siis hakkasin enne Joosepi sündi Murutari "Viimnekuu" lugema. Enamus sellest sai siiski loetud juba haiglas, kui endal pisipoja oli sündinud.
Põhimõtteliselt võiks öelda, et see raamat/päevik oli kirjutatud enamuses Kati abikaasale. Mul oli küll pidevalt tunne, et olen ninapidi nende isiklikus elus... aga no seda ju päevik tähendabki :) Seega teistpidi oli tõesti huvitav reaalselt näha teise inimese ellu- ja nagu Murutar isegi kirjutas- siinkohal pole midagi analüüsida, ega kritiseerida, sest see on kellegi elu, mitte väljamõeldis.
Mind häiris see, et kogu selle suhtumise ja kõige toimunud juures ei saanud ma aru, miks see paar ikka veel koos elab. Nüüdseks on muidugi teada, et ära see liit ka lõppes... aga kõik see kirjeldatu tundus kohati väga masohhistlik. Kusagil lõpupoole tuli välja lause, milles nägin enda jaoks põhjendust mehe suhtumise talumiseks: arvamus, et naise kõik lapsed võiksid olla ühe mehega.
Mõned tsitaadid:- "Paljud neuroosid ja katkenud närvid on tingitud illusioonist, et kogu maailm jälgib just konkreetselt mind. Kõik näevad ja epavad meeles, mida mina teen. Tühjagi! Kogu maailm on täis samasuguseid maailmanabasid. Ja ülemääraselt suurt tähelepanu eeldatakse sellepärast, et meie peredes on ebanormaalselt vähe lapsi. /---/ Alates kolmelapselisest perest ei hakka noored inimesed end enam arvama ületähtsustatud miraakliks- lasterikkus kingib lapsele lisaks arvukale omade jõugule ka adekvaatse minapildi. Jätab psühhiaatrid ilma lisatööst ja keemiavabrikud antidepressantide kohutava ja kasumliku kuhja tootmise põhjustest."
- "Arutasime Anuga, kuidas riik ja mehed harjuvad, et naised suudavad kõike, ning hakkavad eeldama, et nii peabki olema. ja kui naine väsib, nõuab tuge ja osadust, tänu ja tunnustust ja teab, mis luksusi veel, on nii riik kui mehed üllatunud- sa saad ju ise ja kõigega toime, mis sa nüüd pipardad ja tujutsed, rikki läksid või? Ise oleme selle jama endale selga kasvatanud. Aga enese ülekoormamise süüd tunnistada o nraskem ku iseda koormat üleinimlikult suutlikuna üha edasi kangutada."
Inimene pole avameelne mitte sellepärast, et talle on vaja kadedate, hoolimatute, mõistmatute kriitikat, vaid steatud inimtüübile on selgeks rääkimist kirjutamise kaudu vaja nagu õhku. Samasugused lugejad (kui nad on arukad)saavad aga portsu elutarkusi, mida ise läbi tegema ei pea.Oma lastele tean ma praegu rääkida, mida tuleb nooruses suhetes jälgida, mulle ei jaganud keegi selliseid õpetusi ja pidin ise oma vead läbi tegema. Suur tänu Kati-taolistele, kes julgevad olla avatud. Sest mis on avatus? Informaatsioon. Suletus on aga info puudumine. Kuna maailmas on kõik omavahel seotud (kui ühelgi inimesel on halb, ei saa teisedki lõppkokkuvõttes olla õnnelikud), siis avameelsus on varjamisest etem. Gunnar Aarma kirjutas ühes oma raamatus, et on elutõdesid, mida ei saa inimestele veel välja rääkida. Nüüd saan ma sellest lausest ka aru. Nooremana olin Aarmale selle lause pärast pahane.
VastaKustuta