Kirjastus Eesti Raamat, 1980
Häbi tunnistada, aga Turgenev oli üks väheseid Vene kirjanikke, keda gümnaasiumi ajal lugesin ja oi, kuidas mulle meeldis. See on kõik, mida mäletan. Ma isegi ei mäleta, mida ma lugesin (vist "Rudin"?). Kindlasti polnud see "Isad ja pojad". Nii et kui paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi raamatukogus mahakantud raamatuid tasuta jagati, tõin Turgenevi "Jutustused. Proosaluulet" endale koju. Nüüd jõudsin lugemiseni.
Kinnitust sai, et Turgenev meeldib mulle ikka. Mul pole võimalik teda teiste Vene autoritega võrrelda, sest nagu mainisin, pole teisi lugenud. Kogu see venepärasus on aga midagi täitsa erinevat. Ja see magusvalus lõpp, mida juba gümnaasiumis loetud teosest mäletasin. Ehk et igal juhul võid kindel olla, et loo lõpp on kurb... või siis mitte? See, mida teiste autorite puhul oleksin lugenud lõpu puudumiseks, on Turgenevi teoste pluss. Ja nii ütlen mina, kes ei salli lõpetamata teoseid.
Kindlasti loen Turgenevit ja teisi Vene kirjanikke edaspidigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar