Tänapäev, 2012
"Appassionata" on 2.koha võitnud raamat Tänapäeva romaanikonkursilt, kus minu "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka.
Teose põhilisteks tegelasteks on loomekriisis muusikaõpetaja Pietro Salvari ning teiselt poolt Silvia Manzo, kes lapsena koos perega Ameerikasse paremat elu otsima läheb, kuid täiskasvanuna Itaaliasse tagasi tuleb. Suur osa teosest ongi Silvia perelugu selleni, kuni see Pietro omaga ristub.
Autor on teinud korralikku eeltööd (või valdab teemat). Nii ajastu, kui ka muusika kohta. Samas tundsin aegajalt, et olen liiga loll selle teose lugemiseks. Jah, itaaliakeelsed muusikaalased terminid on suures osas tuttavad tänu õpingutele lastemuusikakoolis. Aga tihti tuli esile ka itaaliakeelset teksti, mille kohta tõlge puudus. Järelikult raamatust arusaamist see ei oleks tohtinud muuta, et ma neist sõnadest ja lausetest aru ei saanud.
Üldiselt oli huvitav lugeda. Autor oskas väga erinevad ja laiahaardelised liinid kokku põimida. Aegajalt aga läks liiga detailiderohkeks ning kuidagi koormavaks. Samas muusika osas puudus minu jaoks igasugune sügavam tunne, nagu seda näiteks leiab Cooper´i samanimelises teoses "Appassionata" või Vikram Seth´i romaanis "Tasavägine muusika". Palju oli küll detaile ja erinevaid autoreid ja teosed nimetatud, kuid palavat suhet muusikaga teosest ei õhkunud.
Ootasin huviga lõppu ja pinge muudkui tõusis... kuid siis ei saanud ma aru, kas tõesti pidi nii palju erinevaid teemasid ristuma selleks, et jõuda sellisesse kohta? Kummitama jäid mitmed küsimused, sest autor läks otseselt tegevusse mittepuutuvatest teemadest aegajalt kiirelt üle (nt Silvia venna surm, mille tulekule vihjati ja siis tükk aega edasi oli jutt sellest, milline ta surma eel välja nägi... aga nii kaua ma ikka aegajalt mõtlesin, et mis temast ikka sai). Üks minu jaoks õhku jäänud mõte oli, et kas Itaalias on turvast? Et kui itaallane räägib laastu- ja turvaarmastusest (vastavalt sellele, kuidas nad põlevad), siis kas nad ikka teavad, kuidas turvas ja tuli omavahel reageerivad? :)
Üldiselt oli teos aga kaasahaarav, nii et lugemine läks kiiresti.
Hea ja asjatundlik arvustus. Märt Lauri (ta ongi muusik)kirjutamisstiil on ladus ja elegantne ning minu arust on tema puhul tegemist ühe Eesti suurima andega, kellelt võiks mitmed me kiidetud kirjanikud paljutki õppida. Samas tehakse ta Ekspressi arvustuses maatasa, rebitakse tükkideks ja tallatakse jalge alla. Muidugi on tal vead, mida märkasite ja oma arvustuses mainisite, aga selle asemel, et ajakirjanduses teda tümitada, võiks keegi anda talle lihtsa soovituse, et õpi veidike fabuleerimist, karakterite avamist ja pingestamast ning tee selgeks mõned hea romaani kirjutamise reeglid, meil vaid sõimatakse. Tänan hea arvustuse eest.
VastaKustutaMärt Laur pole muusik, vaid IT-mees. Erudeeritus on sel juhul veelgi hämmastavam, ka kirjutamise kypsus nii noore (s1980) inimese kohta. (Ei leidnud EE arhiivist kyll yhtegi mahategevat artiklit. Alati peaks sel juhul lingi andma, muidu kölab laimuna - see oli eelmise kommentaari autorile).
VastaKustutaKysimus miks (see teema, see ajastu) on töesti kusagil tagaplaanil, aga kus meie teame, millised seosed autoril vöisid olla? Pole ka vöimatu, et sugulased - eestlased on ju maailmas alati laiali olnud.