R. Raud "Rekonstruktsioon" (märts III)

264 lk
2012, Mustvalge kirjastus

Müstiline ja lummav teos!
Üks järjekordne raamat, mille suhtes olin ammu kindel, et pean seda lugema. Kuid väliselt tundus mingil põhjusel, et see on kindlasti liiga keeruline ja kõrgelennuline minu jaoks. Ei olnud. Täiesti tavalisele inimesele kirjutatud. Kuigi autori harituse tase ei jäänud saladuseks, sest erinevaid näiteid kirjandusest, kunstist, erinevatest riikidest, keeltest jne lendas läbi teose pingutamata. See aga ei jätnud moraalilugemise muljet, vaid kõik sobis ilusti tervikusse.

Lühidalt on tegemist looga, mille peategelane Enn Padrik saab vähi diagnoosi. Sellest saab ta jõudu, et hakata uurima 5 aastat tagasi koos mõne sõbraga enesetapu teinud tütre lugu. Ja raamatus räägivadki erinevad tegelased suuremast ringist üha väiksemani lugusid Ennu tütrest Annist ja tema teekonnast viimase otsuseni.

Kuna tegemist on pigem monoloogidega, on käsitletud väga laiaulatuslikku teemade ringi. Mõnikord ununeb isegi, et millest üldse jutt, kuid kokkuvõttes täiendavad kõik lood teineteist. Üks väheusutav koht minu jaoks oli see, et kõikjal sattusid omavahel kokku kahtlaselt sarnased inimesed, kes olid võimelised samadel teemadel diskuteerima. Aga see võib olla minu isiklik kiiks, et ma pole selliseid olukordi väga tihti näinud.

Tekst oli kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Lummavaks teebki "Rekonstruktsiooni" see, et tegemist on intelligentse teosega, kuid see ei karju igalt leheküljelt rõhutatult vastu. Nii saad süveneda teosele, mitte sellele, et kuidas ennast raamatust läbi närida.

A. Kivirähk "Jumala lood" (märts II)

199 lk
2009, Eesti Päevaleht

No tegelikult ka- keegi ei saa öelda, et ma pole üritanud! Rehepapp jäi kunagi pooleli. Polnud minu maitse. Aga no "kõigile ju meeldib Kivirähk", seega ma ka ikka üritan.
"Jumala lood" polnud ka minu maitse. Ei olnud naljakas. Pigem labane. Mul ei ole midagi põhimõttelist mõtte vastu, et tekstide stiiliks on Jumala kõne inimestele. Kui Kivirähk saab paljude käest kiita oma laiade piiride poolest, siis ju ma olen konservatiivsem- mingid piirid võiks ikka olla! Võib-olla lehesabast lugedes oleks midagi muud... aga nii jah polnud naljakas.

Siia kokkuvõtteid kirjutades uurin alati ka teiste lugemisblogijate arvamusi ja hea on teada, et päris kõik ikka ka Kivirähku ei armasta. Nii et ma polegi ainuke loll. Samas üks blogija kirjutas, et Kivirähk on romaani kirjutades parem ja põhjalikum. Seega ei anna veel alla ja kindlasti proovin midagi temalt veel lugeda.

p.s. nägite, kui edukalt ma suutsin kogu tekstis vältida nime Kivirähk keeramist-pööramist misiganes käänetesse ;)

Erik S. Reinert "Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad" (märts I)

173 lk
2013, kirjastus Varrak

Järjekordne raamat, mis pealkirja järgi ennustab tohutute maailmamuutvate saladuste avaldumist ja katete langemist. Ja osaliselt ka õigustatult.
Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad? Selles, et vastav väide tõele vastab, ei kahtle vist keegi. Reinert on läbi aja analüüsinud erinevaid majanduspoliitikaid ja erinevaid riike. Tulemusena leidis, et majandusajalugu näitab, et pigem on edukad need riigid, mis oma majanduspoliitikas pole järginud majandusteadlaste või filosoofide nõuandeid, vaid rikaste riikide praktikaid.

Silmiavav oli käesolevas raamatus see meeldetuletus, et kui me oma konnatiigis muretseme lahkunud inimeste pärast, siis maailmamajandust silmas pidades on praegu Eestis toimuvad rahvaste rändamised täiesti loogilised ja tulenevad majandusstruktuuri muutumisest. Loomulikult on asju, mida valitsus, ettevõtjad jt oleks saanud (ja siiani saavad) teha, kuid hea oli lugeda, et mitte midagi üllatavat ju meil siin hetkel ei toimugi. Juuksur teeb ühesuguse efektiivsusega tööd nii Eestis, Hiinas kui Norras, kuid sama töö eest saadav palk on neis riikides täiesti erinev. Juuksur ise ei saa seda aga üksi muuta, kui kogu riigi majandus tema ümber ei muutu. Arstide-õdede rände puhul oli näiteks toodud aga hoopis Trinidad- Põhja-Ameerika- Kuuba, nii et ka selles valdkonnas pole Eesti-Soome liinil liikuv tööjõud mingi erand.

Nii et riigi põhiliseks tulevikumäärajaks on ikka see, mida ühiskonnas toodetakse, millise taseme tööd tehakse. Reinert toob näite, et kehv jurist teenib ikkagi rohkem kui maailma parim nõudepesija. Väga loogiline tõde, kuid millegi pärast kipume oma igapäevastes majandusvestluste (riigi, ettevõtjate ja kõigi muude orjapidajate siunamise!) käigus selle unustama.