2013, kirjastus Varrak
Järjekordne raamat, mis pealkirja järgi ennustab tohutute maailmamuutvate saladuste avaldumist ja katete langemist. Ja osaliselt ka õigustatult.
Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad? Selles, et vastav väide tõele vastab, ei kahtle vist keegi. Reinert on läbi aja analüüsinud erinevaid majanduspoliitikaid ja erinevaid riike. Tulemusena leidis, et majandusajalugu näitab, et pigem on edukad need riigid, mis oma majanduspoliitikas pole järginud majandusteadlaste või filosoofide nõuandeid, vaid rikaste riikide praktikaid.
Silmiavav oli käesolevas raamatus see meeldetuletus, et kui me oma konnatiigis muretseme lahkunud inimeste pärast, siis maailmamajandust silmas pidades on praegu Eestis toimuvad rahvaste rändamised täiesti loogilised ja tulenevad majandusstruktuuri muutumisest. Loomulikult on asju, mida valitsus, ettevõtjad jt oleks saanud (ja siiani saavad) teha, kuid hea oli lugeda, et mitte midagi üllatavat ju meil siin hetkel ei toimugi. Juuksur teeb ühesuguse efektiivsusega tööd nii Eestis, Hiinas kui Norras, kuid sama töö eest saadav palk on neis riikides täiesti erinev. Juuksur ise ei saa seda aga üksi muuta, kui kogu riigi majandus tema ümber ei muutu. Arstide-õdede rände puhul oli näiteks toodud aga hoopis Trinidad- Põhja-Ameerika- Kuuba, nii et ka selles valdkonnas pole Eesti-Soome liinil liikuv tööjõud mingi erand.
Nii et riigi põhiliseks tulevikumäärajaks on ikka see, mida ühiskonnas toodetakse, millise taseme tööd tehakse. Reinert toob näite, et kehv jurist teenib ikkagi rohkem kui maailma parim nõudepesija. Väga loogiline tõde, kuid millegi pärast kipume oma igapäevastes majandusvestluste (riigi, ettevõtjate ja kõigi muude orjapidajate siunamise!) käigus selle unustama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar