Kirjastus Tänapäev, 2012
Nagu eelnevalt loetud "Vihmasaatjad", oli ka see minu jaoks väga reaalne olustikuromaan. "Luule, ametnik" räägib kunstiõpetajast Luulest, kes mitte kõige vabatahtlikumalt on sattunud Brüsselisse Euroopa Komisjoni tööle. Tema harjumisraskused ja oma koha leidmine, igapäevased kõhklused ja kahtlused ning ka Brüsselis elamise võimaluste kasutamine.
2012.aasta maikuus koos IRLi naistega Tunne Kelami kutsel Brüsselis käies ja sealsete ametnike ning elu-oluga tutvudes jõudis minuni hoopis teine pilt sealsest, kui Eestis olles tundub. Selle reisi ja Brüsselis töötanud inimeste jutte arvestades tunnen, et käesolev romaan on realistlik ja usutav. Minu jaoks kinnitas Tunne Kelamiga kohtumise reis, et mina Brüsselis töötada ei tahaks, kuigi kunagi on ka sellele mõeldud. Esmakohal need samad kahtlused, mis ka käesoleva teose peategelast kimbutasid- need jubedad monsterhooned, milles tööd tehakse... metsik töötempo, mille tulemust sa tegelikult ei pruugigi kunagi näha, sest protsessid on väga pikaajalised... hoomamatus.
Teos on minimalistlikult kirjutatud, seega kohati jäi side tegelastega puudulikuks. Samas ei tundnud lõpuks sellest ka puudust, nii et ehk oli siiski valitud õige stiil.
Kummaline aga jah, et see naisametnike teema selle aasta romaanikonkursil nii kõvasti välja tuli. Ja olles nüüd päris mitut konkursitööd lugenud, oleksin enda jaoks teinud teistsuguse pingerea, kui oli žürii oma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar