1989, Eesti Raamat
Mulle on viimaste aastate jooksul seda raamatut korduvalt soovitatud. Siiani olen sellest kuidagi mööda käinud...kuni nüüdseni. Ja ma saan ka aru, miks. Sest praegu lihtsalt oli õige aeg selle teose lugemiseks. Nagu vanematel teostel ikka, algus venis. Mitte nagu tänapäevastel, kus tegevus hakkab kohe pihta, et lugeja ometigigi ära ei kaoks. See on äkki ka üks põhjus, miks "Kristiina Lauritsatütar" oli 10 aastat raamatukogus lebanud nii, et keegi seda ei laenutanud.
Umbes sajandal leheküljel aga hakkasid külmavärinad- ilma sellest loost midagi teadmata...olen ise midagi taolist oma järgmises noortekas üles kirjutanud. Nii peangi siinkohal mainima, et mu "Ütlemata sõnad" on suuremas osas praeguseks valmis ja see on kirjutatud enne "Kristiina..." lugemist. Hakka või arvama, et on olemas vaid teatud arv lugusid, mida me saame raamatutesse vormida ning aegajalt tulebki neid üle kirjutada. Nujah, ega teised ei pruugi ju neid lugusid üldse võrrelda, aga minu jaoks, kes ma ühe loo loomisega olen viimastel kuudel palju vaeva näinud, oli äratundmishirm ehmatav.
No ja Herlendi puhul sai ka selgeks, kust ta oma nime arvatavasti on saanud :)
Põhjamaised teosed on mulle alati meeldinud. Need on kuidagi äratuntavad ja omapärased. Nii oli ette teada, et tegelikult meeldib Undseti kirjutatu mulle nagunii. Küsimus oli, et kui palju. Praegu aga panen varsti lapsed magama ja asun teise osa kallale.
Väga hea toes ;)
VastaKustuta