Lugemisaasta 2015 on lõppenud ja aeg sellest kokkuvõtted teha. Ette võib öelda, et oli rekordaasta. Enamus aastast sai veedetud 4 lapse poolüksikemana (mees Soomes tööl), ise avaldatud 2 raamatut (Minu ilus elu maal ja Tähtajaline elu 1.osa), poolenisti valmis kirjutatud 2 järgmist noorteraamatut (Ütlemata sõnad ja Tähtajaline elu 2.osa). Seega on väga loogiline, et ka lugemises oli aasta edukas.
Loetud said sellised raamatud:
1. Hanne Ørstavik "Kirikuõpetaja"
2. Virginia Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust"
3. Ivo Rull "Populismist"
4. Sami Lotila "Kasutusjuhend: Soome"
5. Kati Saara Vatmann "Anita ja UFO"
6. Raija Siekkinen "See oli siin"
7. Joel Haahtela "Liblikakoguja"
8. Margit Peterson "Virtuaalmees"
9. Elo- Maria Roots "Vaimude jaam"
10. Hille Karm "Taevas ja maa"
11. Ketlin Priilinn "Liiseli võti"
12. Suzanne Collins "Näljamängud"
13. Suzanne Collins "Lahvatab leek"
14. Suzanne Collins "Pilapasknäär"
15. Mart Kadastik "Kevad saabub sügisel"
16. Scott Westerfeld "Inetud"
17. Ally Condie "Matched"
18. Veronica Roth "Lahkulööja"
19. Veronica Roth "Mässaja"
20. Veronica Roth "Murdmatu"
21. Ahti Kõo "Salamees"
22. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa
23. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa
24. Sigrun Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna"
25. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa
26. Maria Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"
27. Ivar Soopan "Kõik poisid ei saa suureks"
28. Epp Petrone "Minu Ameerika" 1.osa
29. Tommy Hellsten "Jõehobu töökohal"
30. Peep Vain "Kõige tähtsam küsimus"
31. Elizabeth Buchan "Hea naine teeb tagasi"
32. Ilmar Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus"
Nagu näha, siis ikka tõusvas joones:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
Loomulikult on raamatute kaal erinev ning ainult numbrites lugemust mõõta ei saa, kuid mingi mõõdupuu on see ikka! Tegelikult tahaksin jätkuvalt ikka veel ja veel rohkem raamatuteni jõuda ja järgmisel lugemisaastal annan endast parima, et aasta lõpus võiks veel paremast tulemusest rääkida!
neljapäev, detsember 31, 2015
kolmapäev, detsember 09, 2015
I. Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus" (detsember II)
159 lk
2010, Tammerraamat
Ilmar Tomuski teostest olen ainult häid sõnu kuulnud. Eriti poisteraamatute arvestuses.
Nii sattuski minu kätte lugu, mille kohta raamatu tagaküljel on kirjas nii:
Mulle see lugu väga meeldis. Tänapäevaselt eluvõõras linnarahvas romantilisse maaellu sukeldumas. Mõnus, et maaelu nii populariseerida üritatakse. Kurb on aga tunne, et niipidi lugu ongi praegu massidele arusaadavam ja selleski loos armsalt naeruvääristatud puhtatõulisi linnainimesi on üha rohkem.
Tomuski raamatu parim osa on ilus eesti keel. Meil läks küll nii, et kuigi hakkasin raamatut algul lastele ette lugema, siis jätkasin ja lõpetasin üksi. Meie lasteaiaealistele oli teos liiga keeruline. Tomuski keel on küll ilus ja mitmekesine, aga selle võrra ka keerulisem. Kooliealistele aga soovitan väga.
2010, Tammerraamat
Ilmar Tomuski teostest olen ainult häid sõnu kuulnud. Eriti poisteraamatute arvestuses.
Nii sattuski minu kätte lugu, mille kohta raamatu tagaküljel on kirjas nii:
See raamat on pühendatud kõikidele isadele, kes veedavad puhkuse koos oma perega. Ja teevad seda Eestis. Kuigi loo alguses võtab perekond vastu üksmeelse otsuse veeta perepuhkus Hispaania päikeserannikul Costa del Solis, leiavad nad end ühel päeval hoopis Lääne-Virumaalt Parakatkust. Parakatku oli aga kunagi kuulus seal elutsevate karude poolest. Esialgu kohtub perekond küll vaid hiirega, aga karud ei jää tulemata. Maaelu on lõbus, huvitav ja – ohtlik.
Mulle see lugu väga meeldis. Tänapäevaselt eluvõõras linnarahvas romantilisse maaellu sukeldumas. Mõnus, et maaelu nii populariseerida üritatakse. Kurb on aga tunne, et niipidi lugu ongi praegu massidele arusaadavam ja selleski loos armsalt naeruvääristatud puhtatõulisi linnainimesi on üha rohkem.
Tomuski raamatu parim osa on ilus eesti keel. Meil läks küll nii, et kuigi hakkasin raamatut algul lastele ette lugema, siis jätkasin ja lõpetasin üksi. Meie lasteaiaealistele oli teos liiga keeruline. Tomuski keel on küll ilus ja mitmekesine, aga selle võrra ka keerulisem. Kooliealistele aga soovitan väga.
neljapäev, detsember 03, 2015
E. Buchan "Hea naine teeb tagasi" (detsember I)
253 lk
2005, Varrak
Tuli peale tuju lugeda "naistekaid". Et nagu puhkus. Varraku ajaviiteromaane olen ennegi lugenud. Need on olnud erinevad kogemused, aga siiski peaks see olema suht kindel koht, kust naisteka-soone ajal lugemist otsida.
Raamatu tagakaanel on teost kirjeldatud nii:
Ma siis lugesin raamatu läbi. Päris ladusalt läks. Kogu aeg ootasin, et mis toimuma hakkab... nüüd... varsti... kuni oli lõpp käes ja nagu ei toimunudki midagi. Nii et päris hästi kirjutatud raamat, kui mitte millestki lugemine läks ladusalt. Tegelikult aga päris suur pettumus.
2005, Varrak
Tuli peale tuju lugeda "naistekaid". Et nagu puhkus. Varraku ajaviiteromaane olen ennegi lugenud. Need on olnud erinevad kogemused, aga siiski peaks see olema suht kindel koht, kust naisteka-soone ajal lugemist otsida.
Raamatu tagakaanel on teost kirjeldatud nii:
Fanny Savage on olnud üheksateist aastat oma auahne ja idealistliku poliitikust mehe kannatlik ja pühendunud naine. Tema ülesandeks on olnud hea välja näha ja suu kinni pidada. Seni on Fanny seda suutnud, kuid nüüd tunneb ta hinges hiilivat rahutust. Ta on pühendanud kaks aastakümmet oma elust hea naine olemisele - nüüd aga tundub, et ta tahab veel muudki. Aeg on muutusteks küps.
Ma siis lugesin raamatu läbi. Päris ladusalt läks. Kogu aeg ootasin, et mis toimuma hakkab... nüüd... varsti... kuni oli lõpp käes ja nagu ei toimunudki midagi. Nii et päris hästi kirjutatud raamat, kui mitte millestki lugemine läks ladusalt. Tegelikult aga päris suur pettumus.
pühapäev, november 29, 2015
P. Vain "Kõige tähtsam küsimus" (november II)
143 lk
2013
Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.
Raamatu tutvustuses on öeldud nii:
Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.
Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.
Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.
Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!
2013
Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.
Raamatu tutvustuses on öeldud nii:
"Paljud su unistused jäävad pelgalt unistusteks, kuna sa ei tee endale lõpuni selgeks, mida elult ootad. Võimalusi on lõputult. Paljud soovid on teineteisega vastuolus. Teisel on sulle palju ootusi. Su valikuid ja otsuseid mõjutavad reklaamid ning meedia. Nii polegi väga keeruline argipäeva tormamises ennast ja oma unistusi ära kaotada.
„Kõige tähtsam küsimus” räägib sellest, kuidas saada aru, mida sina ise tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.
Oma esimeses raamatus selgitab Peep Vain arusaadavalt ja lihtsalt, kuidas samm-sammult avastada oma tegelikke tahtmisi ning nendeni jõuda. Ta õpetab, kuidas:
1) näha võimalusi, avastada oma unistusi ning luua eluks innustav visioon;
2) tunda ja tunnetada ennast järjest paremini, selleks et teha elus häid valikuid;
3) valida ja sõnastada eemärk ning teha kindel otsus sellele täielikult pühenduda;
4) luua toimiv, sammsammuline tegevusplaan oma eesmärgi saavutamiseks;
5) teha esimene samm soovitu suunas ning tegutseda võiduka lõpuni;
6) tähistada edu, võttes aega nii rõõmustamiseks kui tehtust rahuolu tundmiseks."
Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.
Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.
Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.
Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!
kolmapäev, november 25, 2015
T. Hellsten "Jõehobu töökohal" (november I)
238 lk
2015, Kirjastus Varrak
Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.
Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.
Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.
Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!
Väga-väga hea raamat!
Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.
Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.
See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.
2015, Kirjastus Varrak
Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.
Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.
Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.
Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!
Väga-väga hea raamat!
Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.
Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.
See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.
reede, oktoober 30, 2015
E. Petrone "Minu Ameerika" 1.osa (oktoober)
238 lk
2009, Petrone Print
Selle raamatu puhul olen veidi Pahupidi Leenu, sest ma lugesin “Minu Ameerika” 2.osa juba tükk aega tagasi. Nüüd siis ka esimene loetud.
Kinnitan, nagu tagakaanel Aigi Vahingki ütleb, et “Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean.” Minu jaoks oli küll see vahe, et kuna ma elasin Ameerika peres, siis ei pidanud ma kogu selles asjaajamises nii ninapidi sees olema. Kõrvalt aga nägin ikka ning teiste kogemusi kuulsin sellegi poolest.
Tekstid on varasemalt Epu blogis ja ajalehtedes-ajakirjades ilmunud, nii et need on nö massidele kirjutatud- lihtsad, loogilised ja kiiresti loetavad. Keerulisemad teemad on aegajalt sisse toodud selles võtmes, et ta arutleb teemade üle, mida ta ameeriklastega ei saanud rääkida, sest need olid seltskonna jaoks liiga tõsised.
Sellised raamatud on mõnus eneseabi ja tuletab meelde, miks ma Ameerikas ei ela, kuigi võimalus oli ju olemas! Jah, mulle meeldivad Eestis nii paljud asjad, mis on meie jaoks iseenesest mõistetavad, et neid peab aegajalt sellise Ameerika raamatu kaudu meelde tuletama.
2009, Petrone Print
Selle raamatu puhul olen veidi Pahupidi Leenu, sest ma lugesin “Minu Ameerika” 2.osa juba tükk aega tagasi. Nüüd siis ka esimene loetud.
Kinnitan, nagu tagakaanel Aigi Vahingki ütleb, et “Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean.” Minu jaoks oli küll see vahe, et kuna ma elasin Ameerika peres, siis ei pidanud ma kogu selles asjaajamises nii ninapidi sees olema. Kõrvalt aga nägin ikka ning teiste kogemusi kuulsin sellegi poolest.
Tekstid on varasemalt Epu blogis ja ajalehtedes-ajakirjades ilmunud, nii et need on nö massidele kirjutatud- lihtsad, loogilised ja kiiresti loetavad. Keerulisemad teemad on aegajalt sisse toodud selles võtmes, et ta arutleb teemade üle, mida ta ameeriklastega ei saanud rääkida, sest need olid seltskonna jaoks liiga tõsised.
Sellised raamatud on mõnus eneseabi ja tuletab meelde, miks ma Ameerikas ei ela, kuigi võimalus oli ju olemas! Jah, mulle meeldivad Eestis nii paljud asjad, mis on meie jaoks iseenesest mõistetavad, et neid peab aegajalt sellise Ameerika raamatu kaudu meelde tuletama.
kolmapäev, september 30, 2015
I. Soopan "Kõik poisid ei saa suureks" (september I)
174 lk
2008, Hea Lugu
Soopani raamatust olen ammu kuulnud, kui ühest heast poisteraamatust. Jah, mulle ei meeldi selline sildistamine. Kui seda aga teha, siis tuleb välja, et lapsepõlves olid mu suured lemmikud samuti hoopis poisteraamatud, mille peategelasteks olid indiaanlased, poistekampade tegemised jms.
Soopani raamat oli ootuspäraselt hea ja mõnus lugemine. Esimesel leheküljel pettusin, sest lõpp öeldi ju kohe ära. Kui aga loo jooksul seda muudkui ootasin... ja ootasin... ja ootasin... siis sain aru, et tegelikult pole mulle midagi ära öeldud ja ühe tegelase surm on siiski "korraldatud" nii, nagu ma seda ei oodanud.
Saan aru, miks lapsed seda raamatut hea meelega loevad. Minu omad on selleks küll veel veidi väikesed, aga küll tuleb ka nende aeg.
2008, Hea Lugu
Soopani raamatust olen ammu kuulnud, kui ühest heast poisteraamatust. Jah, mulle ei meeldi selline sildistamine. Kui seda aga teha, siis tuleb välja, et lapsepõlves olid mu suured lemmikud samuti hoopis poisteraamatud, mille peategelasteks olid indiaanlased, poistekampade tegemised jms.
Soopani raamat oli ootuspäraselt hea ja mõnus lugemine. Esimesel leheküljel pettusin, sest lõpp öeldi ju kohe ära. Kui aga loo jooksul seda muudkui ootasin... ja ootasin... ja ootasin... siis sain aru, et tegelikult pole mulle midagi ära öeldud ja ühe tegelase surm on siiski "korraldatud" nii, nagu ma seda ei oodanud.
Saan aru, miks lapsed seda raamatut hea meelega loevad. Minu omad on selleks küll veel veidi väikesed, aga küll tuleb ka nende aeg.
esmaspäev, august 31, 2015
M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (august III)
340 lk
2013, Varrak
Vahepeal kergemat lugemist ka minu lugemislaual.
Minu jaoks oli see huvitav teos, sest sellises hüplevas stiilis teost ma vist polegi lugenud. Sain hiljuti ise komplimendi, et minu enda kirjutatud raamatud on iga teosega üha paremaks läinud. Vastasin, et see on sellepärast, et ma nüüd usaldan lugejat rohkem ja tean, et ei pea kõike ette ja taha ära nämmutama oma teoses.
"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" on ka lugejat täielikult usaldav teos. Pidevalt vahelduvad ajad, millest räägitakse, jutustaja, tegevuskoht... Nii et vahepeal võtab aega, enne kui saad aru, kuhu ja kelle juurde oled järgmises peatükis sattunud. Ja see ongi põnev.
Kuid nagu öeldud, on tegemist siiski kergema lugemisega.
GADLRATF
2013, Varrak
Vahepeal kergemat lugemist ka minu lugemislaual.
Minu jaoks oli see huvitav teos, sest sellises hüplevas stiilis teost ma vist polegi lugenud. Sain hiljuti ise komplimendi, et minu enda kirjutatud raamatud on iga teosega üha paremaks läinud. Vastasin, et see on sellepärast, et ma nüüd usaldan lugejat rohkem ja tean, et ei pea kõike ette ja taha ära nämmutama oma teoses.
"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" on ka lugejat täielikult usaldav teos. Pidevalt vahelduvad ajad, millest räägitakse, jutustaja, tegevuskoht... Nii et vahepeal võtab aega, enne kui saad aru, kuhu ja kelle juurde oled järgmises peatükis sattunud. Ja see ongi põnev.
Kuid nagu öeldud, on tegemist siiski kergema lugemisega.
GADLRATF
pühapäev, august 09, 2015
S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa (august II)
366 lk
1989, Eesti Raamat
Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....
Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.
Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.
Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.
1989, Eesti Raamat
Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....
Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.
Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.
Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.
esmaspäev, august 03, 2015
S. Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" (august I)
544 lk
2010a, Kirjastus Tänapäev
Undsetilt olin eelnevalt lugenud tema esimest ja viimast romaani ehk "Proua Marta Oulie" ja "Truu abikaasa". Nüüd aga jõudsin lõpuks "Kristiina Lauritsatütar" raamatuteni, mida mulle mitmed inimesed on läbi aastate soovitanud. Ja see oli teos, mis äratas minus suuremat huvi autori enda vastu. Nii saingi raamatukogust kaks Undseti elulugu.
Ma pole kunagi eriline elulugude lugeja olnud, seega ei saa seda teost sellest žanrist tulenevalt hinnata. "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" ei ole kindlasti mingi kuiv eluloo läbikorrutamine. Pigem hargneb faktiline elulugu laiali märkamatult.
Rohkem on märkmeid tema töödest- romaanidest, esseedest, artiklitest, kõnedest jne. Palju on kasutatud tsitaate isiklikest kirjadest sõpradele ja mõttekaaslastele. See kõik aitab väga hästi Undseti ajastusse sisse elada.
Seda raamatut on mul väga raske kuidagi hinnata, sest Undset kui kirjanik ise muutub minu jaoks iga hetkega üha huvitavamaks. Jah, selle raamatu järgi polnud ta sugugi kõige meeldivam inimene... kuid seda minu arust väga õigetes kohtades. Selle kohta, mida ma nüüd Undsetist tean, on väga raske midagi öelda, sest see lugemine oli üks kogemus, mille kommenteerimine oleks liiga isiklik. Peaksin enda kohta rääkima asju, mida õppisin ja millest aru sain, aga tegelikult peavad need lihtsalt aja käigus teistele selgeks saama (kui saavad).
Igatahes ei olnud see elulooraamat selline, nagu arvasin. Näiteks uskusin, et saan rohkem kui 500 lehekülje jooksul rohkem teada "Kristiina Lauritsatütar" teose tagamaadest, kuid tegelikult nii väga ei saanudki. Ja samas läksid leheküljed märkamatult mööda, nii et midagi üleliigset nendel ka ei olnud.
Minu isiklikus lugemisplaanis on nüüd "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa ning seda asun lugema hoopis teise tunnetusega, kui eelmisi kahte. Rääkimata sellest, et ma olen siin nüüd mitu nädalat Põhja-Soomes ringi rännanud, mis on ju samasugune põhjamaa, nagu seda on teose aluseks olev Norra (kindlasti ma selle üldistuse eest saan nüüd kriitikat...aga no tegelikult on ju nii).
2010a, Kirjastus Tänapäev
Undsetilt olin eelnevalt lugenud tema esimest ja viimast romaani ehk "Proua Marta Oulie" ja "Truu abikaasa". Nüüd aga jõudsin lõpuks "Kristiina Lauritsatütar" raamatuteni, mida mulle mitmed inimesed on läbi aastate soovitanud. Ja see oli teos, mis äratas minus suuremat huvi autori enda vastu. Nii saingi raamatukogust kaks Undseti elulugu.
Ma pole kunagi eriline elulugude lugeja olnud, seega ei saa seda teost sellest žanrist tulenevalt hinnata. "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" ei ole kindlasti mingi kuiv eluloo läbikorrutamine. Pigem hargneb faktiline elulugu laiali märkamatult.
Rohkem on märkmeid tema töödest- romaanidest, esseedest, artiklitest, kõnedest jne. Palju on kasutatud tsitaate isiklikest kirjadest sõpradele ja mõttekaaslastele. See kõik aitab väga hästi Undseti ajastusse sisse elada.
Seda raamatut on mul väga raske kuidagi hinnata, sest Undset kui kirjanik ise muutub minu jaoks iga hetkega üha huvitavamaks. Jah, selle raamatu järgi polnud ta sugugi kõige meeldivam inimene... kuid seda minu arust väga õigetes kohtades. Selle kohta, mida ma nüüd Undsetist tean, on väga raske midagi öelda, sest see lugemine oli üks kogemus, mille kommenteerimine oleks liiga isiklik. Peaksin enda kohta rääkima asju, mida õppisin ja millest aru sain, aga tegelikult peavad need lihtsalt aja käigus teistele selgeks saama (kui saavad).
Igatahes ei olnud see elulooraamat selline, nagu arvasin. Näiteks uskusin, et saan rohkem kui 500 lehekülje jooksul rohkem teada "Kristiina Lauritsatütar" teose tagamaadest, kuid tegelikult nii väga ei saanudki. Ja samas läksid leheküljed märkamatult mööda, nii et midagi üleliigset nendel ka ei olnud.
Minu isiklikus lugemisplaanis on nüüd "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa ning seda asun lugema hoopis teise tunnetusega, kui eelmisi kahte. Rääkimata sellest, et ma olen siin nüüd mitu nädalat Põhja-Soomes ringi rännanud, mis on ju samasugune põhjamaa, nagu seda on teose aluseks olev Norra (kindlasti ma selle üldistuse eest saan nüüd kriitikat...aga no tegelikult on ju nii).
reede, juuli 24, 2015
S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa (juuli III)
347 lk
1989a, Eesti Raamat
Kristiina kasvamise lugu läks teises osas loogiliselt edasi. Poliitikat oli küll rohkem ning lõpuks hakkasid need kes-kellegi-pojad segamini minema, aga üldmuljet see ei seganud.
Isiklikus mõttes oli minu jaoks omamoodi kogemus see, et teise osa lugemise vahepeal rändasin ise koos oma 4 lapsega umbes 600-700 kilomeetrit põhja poole ehk laste isa Herlendi juurde Soome. See pikk sõit on minu jaoks iga kord omamoodi mõnus palverännakulaadne kogemus, kuid seekord tuli Põhja-Soome loodust vaadates veel korduvalt meelde raamatust loetud Kristiina rännakud. Vaevalt, et ta küll autoga reisis, kuid mingi sarnasus neis kogemustes võis siiski olla.
Mõned tsitaadid:
1989a, Eesti Raamat
Kristiina kasvamise lugu läks teises osas loogiliselt edasi. Poliitikat oli küll rohkem ning lõpuks hakkasid need kes-kellegi-pojad segamini minema, aga üldmuljet see ei seganud.
Isiklikus mõttes oli minu jaoks omamoodi kogemus see, et teise osa lugemise vahepeal rändasin ise koos oma 4 lapsega umbes 600-700 kilomeetrit põhja poole ehk laste isa Herlendi juurde Soome. See pikk sõit on minu jaoks iga kord omamoodi mõnus palverännakulaadne kogemus, kuid seekord tuli Põhja-Soome loodust vaadates veel korduvalt meelde raamatust loetud Kristiina rännakud. Vaevalt, et ta küll autoga reisis, kuid mingi sarnasus neis kogemustes võis siiski olla.
Mõned tsitaadid:
"Asi on nii, Erlend, et vähesed on sündinud isandaks, aga kõik on sündinud teenima. Õigesti valitseda tähendab oma teenri teener olla..." (lk 113)
"Ära muretse enam selle pärast, Kristiina, mis sul minu pärast on kahetseda. Aga tuleta seda meelde, kui su lapsed üles kasvavad ja sulle võib-olla tundub, et nad ei ole sinu ja oma isa vastu säärased, nagu sina seda õigeks pead. Ustav on su armastus nende vastu, seda ma tean, aga sa oled kõige kangekaelsem siis, kui su armastus on kõige suurem, ja isemeelsus pesitseb nendes sinu poistes, seda olen ma märganud." (lk 215)
"Iga poja puhul, kes lastekarja suurendas, oli ta tundnud, et sellega suureneb ka tema vastutus suguvõsa heakäekäigu ja kindlustatuse eest- täna õhtul mõistis ta, et iga uue lapsega, kelle eest tal hoolt tuli kanda, oli suurenenud tema valvsus, tema võime näha kõike, mis teda ümbritseb. Nii selgelt kui sel õhtul ei olnud ta veel kunagi tundnud, mida saatus oli temalt nõudnud ja mida see oli talle seitsme poja näol kinkinud." (lk 286)
neljapäev, juuli 16, 2015
S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa (juuli II)
249 lk
1989, Eesti Raamat
Mulle on viimaste aastate jooksul seda raamatut korduvalt soovitatud. Siiani olen sellest kuidagi mööda käinud...kuni nüüdseni. Ja ma saan ka aru, miks. Sest praegu lihtsalt oli õige aeg selle teose lugemiseks. Nagu vanematel teostel ikka, algus venis. Mitte nagu tänapäevastel, kus tegevus hakkab kohe pihta, et lugeja ometigigi ära ei kaoks. See on äkki ka üks põhjus, miks "Kristiina Lauritsatütar" oli 10 aastat raamatukogus lebanud nii, et keegi seda ei laenutanud.
Umbes sajandal leheküljel aga hakkasid külmavärinad- ilma sellest loost midagi teadmata...olen ise midagi taolist oma järgmises noortekas üles kirjutanud. Nii peangi siinkohal mainima, et mu "Ütlemata sõnad" on suuremas osas praeguseks valmis ja see on kirjutatud enne "Kristiina..." lugemist. Hakka või arvama, et on olemas vaid teatud arv lugusid, mida me saame raamatutesse vormida ning aegajalt tulebki neid üle kirjutada. Nujah, ega teised ei pruugi ju neid lugusid üldse võrrelda, aga minu jaoks, kes ma ühe loo loomisega olen viimastel kuudel palju vaeva näinud, oli äratundmishirm ehmatav.
No ja Herlendi puhul sai ka selgeks, kust ta oma nime arvatavasti on saanud :)
Põhjamaised teosed on mulle alati meeldinud. Need on kuidagi äratuntavad ja omapärased. Nii oli ette teada, et tegelikult meeldib Undseti kirjutatu mulle nagunii. Küsimus oli, et kui palju. Praegu aga panen varsti lapsed magama ja asun teise osa kallale.
1989, Eesti Raamat
Mulle on viimaste aastate jooksul seda raamatut korduvalt soovitatud. Siiani olen sellest kuidagi mööda käinud...kuni nüüdseni. Ja ma saan ka aru, miks. Sest praegu lihtsalt oli õige aeg selle teose lugemiseks. Nagu vanematel teostel ikka, algus venis. Mitte nagu tänapäevastel, kus tegevus hakkab kohe pihta, et lugeja ometigigi ära ei kaoks. See on äkki ka üks põhjus, miks "Kristiina Lauritsatütar" oli 10 aastat raamatukogus lebanud nii, et keegi seda ei laenutanud.
Umbes sajandal leheküljel aga hakkasid külmavärinad- ilma sellest loost midagi teadmata...olen ise midagi taolist oma järgmises noortekas üles kirjutanud. Nii peangi siinkohal mainima, et mu "Ütlemata sõnad" on suuremas osas praeguseks valmis ja see on kirjutatud enne "Kristiina..." lugemist. Hakka või arvama, et on olemas vaid teatud arv lugusid, mida me saame raamatutesse vormida ning aegajalt tulebki neid üle kirjutada. Nujah, ega teised ei pruugi ju neid lugusid üldse võrrelda, aga minu jaoks, kes ma ühe loo loomisega olen viimastel kuudel palju vaeva näinud, oli äratundmishirm ehmatav.
No ja Herlendi puhul sai ka selgeks, kust ta oma nime arvatavasti on saanud :)
Põhjamaised teosed on mulle alati meeldinud. Need on kuidagi äratuntavad ja omapärased. Nii oli ette teada, et tegelikult meeldib Undseti kirjutatu mulle nagunii. Küsimus oli, et kui palju. Praegu aga panen varsti lapsed magama ja asun teise osa kallale.
teisipäev, juuli 14, 2015
A. Kõo "Salamees" (juuli I)
256 lk
2012, Eesti Raamat
Autori autogrammiga "Salamees" seisis juba mõnda aega mu laual ning lubasin seda järgmisena lugeda. Selle asemel aga muudkui kirjutasin enda järgmist teost. Nüüd enne laagrit olid mõtted nagunii oma raamatust eemal ja otsustasin lugemispausi teha.
Kõo "Salamees" on ühe veidi üle viiekümnese mehe otsingu lugu. Oleviku vahele on pidevalt pikitud minevik, samuti lootused tuleviku kohta. Minu jaoks oli see teos igatahes sisukam, kui Tohvri teosed ning huvitavam, kui Kadastiku omad. Just nende autoritega julgeksin üldiselt kirjutatut võrrelda.
Üheks suureks plussiks on, et osad, mis on kirjutatud naise vaatenurgast, kõlavad ka selliselt. Aegajalt tuleb mõnes raamatus pettuda, kui autor püüab mõlemast vaatenurgast kirjutada, sest pole selleks võimeline. Kõo kirjutatud naishääl aga kõlab tõesti naisena.
"Salamehe" sisu on hästi võetud tagakaanel, kus on kirjutatud nii:
2012, Eesti Raamat
Autori autogrammiga "Salamees" seisis juba mõnda aega mu laual ning lubasin seda järgmisena lugeda. Selle asemel aga muudkui kirjutasin enda järgmist teost. Nüüd enne laagrit olid mõtted nagunii oma raamatust eemal ja otsustasin lugemispausi teha.
Kõo "Salamees" on ühe veidi üle viiekümnese mehe otsingu lugu. Oleviku vahele on pidevalt pikitud minevik, samuti lootused tuleviku kohta. Minu jaoks oli see teos igatahes sisukam, kui Tohvri teosed ning huvitavam, kui Kadastiku omad. Just nende autoritega julgeksin üldiselt kirjutatut võrrelda.
Üheks suureks plussiks on, et osad, mis on kirjutatud naise vaatenurgast, kõlavad ka selliselt. Aegajalt tuleb mõnes raamatus pettuda, kui autor püüab mõlemast vaatenurgast kirjutada, sest pole selleks võimeline. Kõo kirjutatud naishääl aga kõlab tõesti naisena.
"Salamehe" sisu on hästi võetud tagakaanel, kus on kirjutatud nii:
See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest. Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes «katus sõidab».
Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust. Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.
Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks. Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.
neljapäev, juuni 04, 2015
V. Roth "Murdmatu" (juuni III)
416 lk
2014, Pegasus
Kuna pool eilsest päevast läks järgmise osa hankimisele, siis "Lahkulööja" triloogia kolmas osa sai loetud täna. Kuna tuli välja, et Pärnu-Jaagupi raamatukogus oli vaid triloogia 2 esimest osa ning üheski lähimas raamatukogus ka seda polnud (Pärnut mõtlen), siis sammusin otse hoopis raamatupoodi. Nii et kui keegi nüüd peale kahe osa lugemist avastab, et kolmandat ei saa, siis minu käest saab laenata.
Noh, lõppu ma ei taha ära rääkida. Aga millegi pärast olin kogu aeg kindel, et see on teistsugune.
Nelja päeva jooksul tuli lehekülgi siis kokku peaagu 1200 (mõni jäi puudu). Kolmas osa oli sama tiheda tegevusega, kui eelmised, kuid lugemine läks aeglasemalt. Ei tea, kas seetõttu, et nii mitu päeva järjest oli kirjaniku keelekasutusega nii ära harjutanud, et see polnud enam uudne... või oligi igavam? Palju kordamisi oli "Murdmatus" küll. Just nagu oleks autor tahtnud, et seda saaks lugeda ka eelnevate osadeta, kuid minu arust ei saa. Nii et eelmistes osades toimunu kordamist oleks vähem võinud olla- kes eelmisi luges, mäletab nagunii ja kes pole lugenud, seda need ka ei aitaks.
Kui algul rõõmustas mõte, et selles raamatus saab lugeda ka Tobiase mõtteid, siis pettusin kohe tema esimese peatüki juures. Nimelt polnud see SEE Tobias, kes minu peas ja eelmistes osades oli. Minu jaoks kõlasid Tobiase mõtted väga Trisi moodi, nii et lihtne oli peatüki jooksul ära unustada, et kes siis seekord mina-tegelane on. Erinevatest vaatenurkadest rääkides peaks minu arust suutma teha seda nii erinevalt, et lugeja aru saaks, kes räägib.
Viimases osas oli vahva mõelda ka, et tegelikult olen ju pool aastat raamatu mõttelises tegevuskohas elanud- Chicago lähedal. Ehk siis raamatu järgi ääremaal ehk Chicago ja Miwalkee vahel. Aga no sellest mõnes minu järgmises raamatus :)
Oma viimaste lugemispäevadega jäin aga väga rahule. Minu jaoks on see fantaasia maailm uus... ja samas jookseb see kõik meie igapäevase maailmaga kokku. Nii et kui keegi mõtleb, et ma olen täitsa uuele lainele üle läinud, siis ei- mina näen kõigis neis viimastes loetud raamatutes seda osa, mis meie eluga kokku puutub. Lõppude lõpuks on ju kõik üks ja sama.... iga uus on unustatud vana... jne. Nii et isegi kui ühe või teise asja üle ka viimases triloogias võiks vinguda, siis üldiselt on väga mõtlemapanevad teosed olnud ja soovitan lugeda ning filme vaadata.
2014, Pegasus
Kuna pool eilsest päevast läks järgmise osa hankimisele, siis "Lahkulööja" triloogia kolmas osa sai loetud täna. Kuna tuli välja, et Pärnu-Jaagupi raamatukogus oli vaid triloogia 2 esimest osa ning üheski lähimas raamatukogus ka seda polnud (Pärnut mõtlen), siis sammusin otse hoopis raamatupoodi. Nii et kui keegi nüüd peale kahe osa lugemist avastab, et kolmandat ei saa, siis minu käest saab laenata.
Noh, lõppu ma ei taha ära rääkida. Aga millegi pärast olin kogu aeg kindel, et see on teistsugune.
Nelja päeva jooksul tuli lehekülgi siis kokku peaagu 1200 (mõni jäi puudu). Kolmas osa oli sama tiheda tegevusega, kui eelmised, kuid lugemine läks aeglasemalt. Ei tea, kas seetõttu, et nii mitu päeva järjest oli kirjaniku keelekasutusega nii ära harjutanud, et see polnud enam uudne... või oligi igavam? Palju kordamisi oli "Murdmatus" küll. Just nagu oleks autor tahtnud, et seda saaks lugeda ka eelnevate osadeta, kuid minu arust ei saa. Nii et eelmistes osades toimunu kordamist oleks vähem võinud olla- kes eelmisi luges, mäletab nagunii ja kes pole lugenud, seda need ka ei aitaks.
Kui algul rõõmustas mõte, et selles raamatus saab lugeda ka Tobiase mõtteid, siis pettusin kohe tema esimese peatüki juures. Nimelt polnud see SEE Tobias, kes minu peas ja eelmistes osades oli. Minu jaoks kõlasid Tobiase mõtted väga Trisi moodi, nii et lihtne oli peatüki jooksul ära unustada, et kes siis seekord mina-tegelane on. Erinevatest vaatenurkadest rääkides peaks minu arust suutma teha seda nii erinevalt, et lugeja aru saaks, kes räägib.
Viimases osas oli vahva mõelda ka, et tegelikult olen ju pool aastat raamatu mõttelises tegevuskohas elanud- Chicago lähedal. Ehk siis raamatu järgi ääremaal ehk Chicago ja Miwalkee vahel. Aga no sellest mõnes minu järgmises raamatus :)
Oma viimaste lugemispäevadega jäin aga väga rahule. Minu jaoks on see fantaasia maailm uus... ja samas jookseb see kõik meie igapäevase maailmaga kokku. Nii et kui keegi mõtleb, et ma olen täitsa uuele lainele üle läinud, siis ei- mina näen kõigis neis viimastes loetud raamatutes seda osa, mis meie eluga kokku puutub. Lõppude lõpuks on ju kõik üks ja sama.... iga uus on unustatud vana... jne. Nii et isegi kui ühe või teise asja üle ka viimases triloogias võiks vinguda, siis üldiselt on väga mõtlemapanevad teosed olnud ja soovitan lugeda ning filme vaadata.
kolmapäev, juuni 03, 2015
V. Roth "Mässaja" (juuni II)
397 lk
2014, Pegasus
Eile lugesin vaid kella 1ni öösel ja jätsin viimased 80 lehekülge tänaseks hommikuks maiustada. Seega ametlikult on nüüd viimaste kolme ööpäeva jooksul läbitud 780 lehekülge. Ja ärme unusta, et eile vaatasin ka "Lahkulööjate" filmi ära.
"Mässajad" on Lahkulööjate triloogia teine osa. Jätkuvad tõeotsingud. Tegevuseks enamasti palju sõdimist ning taustaks Trisi sisevõitlused. Mõne päevaga üle 700 lehekülge ühelt autorilt tähendab seda, et lõpuks küll hakkas iga uus pööre tunduma ebavajalikuna ja oleks tahtnud kiiremini teada, kuhu kõik välja jõuab. Loomulikult mitte väga kusagile, sest üks raamat on veel. Üldmulje aga on selline, et lähen nüüd kolmandat raamatut otsima.
Hmm, mu lapsed vist kolivad varsti välja... ja praegu ma ei paneks seda vist isegi tähele.... lastekaitse? :)
2014, Pegasus
Eile lugesin vaid kella 1ni öösel ja jätsin viimased 80 lehekülge tänaseks hommikuks maiustada. Seega ametlikult on nüüd viimaste kolme ööpäeva jooksul läbitud 780 lehekülge. Ja ärme unusta, et eile vaatasin ka "Lahkulööjate" filmi ära.
"Mässajad" on Lahkulööjate triloogia teine osa. Jätkuvad tõeotsingud. Tegevuseks enamasti palju sõdimist ning taustaks Trisi sisevõitlused. Mõne päevaga üle 700 lehekülge ühelt autorilt tähendab seda, et lõpuks küll hakkas iga uus pööre tunduma ebavajalikuna ja oleks tahtnud kiiremini teada, kuhu kõik välja jõuab. Loomulikult mitte väga kusagile, sest üks raamat on veel. Üldmulje aga on selline, et lähen nüüd kolmandat raamatut otsima.
Hmm, mu lapsed vist kolivad varsti välja... ja praegu ma ei paneks seda vist isegi tähele.... lastekaitse? :)
"Olen avastanud, et inimesed on nagu saladuste kihid. Arvad, et tunned ja mõistad neid, aga nende motiivid jäävad alati varjatuks, nende endi südamesse maetuks. Sa ei saa kunagi teist inimest tunda, aga vahel otsustad teda usaldada." (lk 383)
teisipäev, juuni 02, 2015
V. Roth "Lahkulööja" (juuni I)
383 lk
2013, Pegasus
Lõpetasin täna öösel kell 4! See fakt peaks enda eest ise rääkima. Alustasin lugemist eile... seega vähem kui ööpäevaga sai see 383 lehekülge ära nauditud. Tõesti hea oli. Üldiselt on tegemist järjekordse "Kärbeste jumalaga".
"Lahkukööja" tegevus toimub ühiskonnas, kus inimesed on jagunenud viie killa vahel ning peale selle jäävad veel üle killatud. Iga kild kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu.
Ja no Nelja on võimatu mitte armastada :) Peategelaste suhte osa meeldis mulle viimasel ajal loetud raamatutest ka kõige rohkem, sest see oli reaalsemalt olemas ja pidevalt tegevuses esil.
Mõned tsitaadid:
2013, Pegasus
Lõpetasin täna öösel kell 4! See fakt peaks enda eest ise rääkima. Alustasin lugemist eile... seega vähem kui ööpäevaga sai see 383 lehekülge ära nauditud. Tõesti hea oli. Üldiselt on tegemist järjekordse "Kärbeste jumalaga".
"Lahkukööja" tegevus toimub ühiskonnas, kus inimesed on jagunenud viie killa vahel ning peale selle jäävad veel üle killatud. Iga kild kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu.
Ja no Nelja on võimatu mitte armastada :) Peategelaste suhte osa meeldis mulle viimasel ajal loetud raamatutest ka kõige rohkem, sest see oli reaalsemalt olemas ja pidevalt tegevuses esil.
Mõned tsitaadid:
"Mu isa ütleb, et inimesed, kes ihalevad võimu ja saavad selle, kardavad pidevalt sellest ilma jääda. Sellepärast peame võimu andma neile, kes seda ei taha." (lk 57)
"Mu isa tavatses öelda, et vahel on parim viis kedagi aidata lihtsalt tema kõrval olla. Mul on hea tunne teha midagi, mis paneks teda uhkust tundma, nagu korvaks see kõik need asjad, mille üle ta uhkust ei tunne." (lk 152)
"Ma ei hooli kildadest. /---/Vaata, kuhu need on meid viinud. Inimolend ei suuda lihtsalt pikka aega järjest hea olla, kui juba hiilib kurjus taas ligi ja mürgitab meid."(345)
pühapäev, mai 31, 2015
A.Condie "Matched" (mai II)
369 lk
2010, Dutton Books
Ikka veel olen müstiliste noortekate lainel. Kuna Condie "Määratud" jäi mulle silma ennne, kui see kohalikku raamatukogusse jõudis, siis lugesin seekord inglisekeelset versiooni.
Oeh, ma olen vist parimast pihta hakanud. "Näljamängudest" ikka räägin. Nii tunduvadki järgmised ühe kehvemad. "Määratud" idee oli huvitav- ühiskond vastutab kõige eest, teeb sinu eest kõik valikud, isegi selle, et kellega koos elama ja lapsi saama peaksid jne. Tegelikkuses keskendus teos ühele inimesele, pidevatele kordustele ning tegevust peaaegu ei olnudki. Kuni lõpuni välja. Punnitasin ennast lõpuni lugema, et saaks mingigi vastuse... kuid ilmselgelt tuleb triloogia 2 järgmist osa ka veel läbi lugeda. Jah, tegemist on taaskord triloogiaga, mis minust jääb edasi lugemata.
2010, Dutton Books
Ikka veel olen müstiliste noortekate lainel. Kuna Condie "Määratud" jäi mulle silma ennne, kui see kohalikku raamatukogusse jõudis, siis lugesin seekord inglisekeelset versiooni.
Oeh, ma olen vist parimast pihta hakanud. "Näljamängudest" ikka räägin. Nii tunduvadki järgmised ühe kehvemad. "Määratud" idee oli huvitav- ühiskond vastutab kõige eest, teeb sinu eest kõik valikud, isegi selle, et kellega koos elama ja lapsi saama peaksid jne. Tegelikkuses keskendus teos ühele inimesele, pidevatele kordustele ning tegevust peaaegu ei olnudki. Kuni lõpuni välja. Punnitasin ennast lõpuni lugema, et saaks mingigi vastuse... kuid ilmselgelt tuleb triloogia 2 järgmist osa ka veel läbi lugeda. Jah, tegemist on taaskord triloogiaga, mis minust jääb edasi lugemata.
laupäev, mai 16, 2015
S. Westerfeld "Inetud" (mai I)
350 lk
2011, Varrak
Populaarsete noortekatega tutvumine ahvatleb tõsiselt, et peaks hakkama oma loetud raamatute aastaaruannet pidama lehekülgede kaupa. Viimased loetud raamatud on kõik päris mitmesaja leheküljelised olnud. Nii ka seekord.
"Inetud" on taaskord triloogia osa. Seekord läks lugemiseks rohkem aega ning mitu korda oli soov raamat käest ära panna. Ikka võrreldes Näljamängudega... Jah, ma tean, et see pole õiglane. Ühe soovitaja soovitus oli, et ma ebakindlast algusest ennast ehmatada ei laseks ja edasi loeks. Ilma selle soovituseta ma oleks ammu alla andnud. Mingil hetkel aga läks jah põnevamaks ning mõnus ootusärevus kestis lõpuni. Lihtsalt kirjutamise stiil ja keel mulle üldse ei meeldinud, kuid see võib ka tõlke tulemus olla.
Triloogiale kohaselt ei tähenda lõpp lõppu, vaid seda, et võta järgmine raamat. Mina arvatavasti seda aga ei tee ja püüan mõnest kokkuvõttest teada saada, mis edasi saab. Seda tahaks küll teada.
Iseenesest teema on hea, taaskord loodud ühiskond vs erinev üksikisik, normaalne vs see, mida oleme hakanud normaalsuseks pidama tänu varjatud infole. Minu jaoks aga ei tekkinud sidet mitte ühegi tegelasega, püüeldav armastuslugu jäi lahjaks ja inetud-ilusad-inetud-ilusad kordumine muutus liiga lihtsustatuks ning must-valgeks.
p.s. ma usun, et kirjastus pole väga õnnelik, et bestselleriks kujunenud teose kaanele sai autori nimi valesti kirja :)
2011, Varrak
Populaarsete noortekatega tutvumine ahvatleb tõsiselt, et peaks hakkama oma loetud raamatute aastaaruannet pidama lehekülgede kaupa. Viimased loetud raamatud on kõik päris mitmesaja leheküljelised olnud. Nii ka seekord.
"Inetud" on taaskord triloogia osa. Seekord läks lugemiseks rohkem aega ning mitu korda oli soov raamat käest ära panna. Ikka võrreldes Näljamängudega... Jah, ma tean, et see pole õiglane. Ühe soovitaja soovitus oli, et ma ebakindlast algusest ennast ehmatada ei laseks ja edasi loeks. Ilma selle soovituseta ma oleks ammu alla andnud. Mingil hetkel aga läks jah põnevamaks ning mõnus ootusärevus kestis lõpuni. Lihtsalt kirjutamise stiil ja keel mulle üldse ei meeldinud, kuid see võib ka tõlke tulemus olla.
Triloogiale kohaselt ei tähenda lõpp lõppu, vaid seda, et võta järgmine raamat. Mina arvatavasti seda aga ei tee ja püüan mõnest kokkuvõttest teada saada, mis edasi saab. Seda tahaks küll teada.
Iseenesest teema on hea, taaskord loodud ühiskond vs erinev üksikisik, normaalne vs see, mida oleme hakanud normaalsuseks pidama tänu varjatud infole. Minu jaoks aga ei tekkinud sidet mitte ühegi tegelasega, püüeldav armastuslugu jäi lahjaks ja inetud-ilusad-inetud-ilusad kordumine muutus liiga lihtsustatuks ning must-valgeks.
p.s. ma usun, et kirjastus pole väga õnnelik, et bestselleriks kujunenud teose kaanele sai autori nimi valesti kirja :)
esmaspäev, mai 11, 2015
Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 1.osa
Taaskord annan aru, et ilmumas on minu järgmine noorsooromaan! Seekord teemaks elu lapsehoidjana Ameerikas!
158 lk
Heli Kirjastus
Kujundaja- Liis Karu
Toimetaja- Aet Karolin
Illustraator- Lisette Eriste
Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine- need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.
Heli Künnapas on varem avaldanud teosed: Lõpupidu (2011), Homme on ka päev (2013), Tristan (2014), Minu ilus elu maal (2015).
158 lk
Heli Kirjastus
Kujundaja- Liis Karu
Toimetaja- Aet Karolin
Illustraator- Lisette Eriste
Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks.
Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mu elu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada.
Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha.
Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine- need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.
Heli Künnapas on varem avaldanud teosed: Lõpupidu (2011), Homme on ka päev (2013), Tristan (2014), Minu ilus elu maal (2015).
neljapäev, aprill 30, 2015
M. Kadastik "Kevad saabub sügisel" (aprill IV)
222 lk
2013, Varrak
Raamatupoe leheküljel on järgmine tutvustus:
"Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates?
Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima."
2013, Varrak
Raamatupoe leheküljel on järgmine tutvustus:
"Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates?
Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima."
laupäev, aprill 25, 2015
S. Collins "Pilapasknäär" (aprill III)
332 lk
2011, Tänapäev
Pärast teise osa lõpetamist mõtlesin "Näljamängude" triloogiast pausi võtta ja hiljem edasi nautida, kuid ei suutnud. Soov teada saada, kuidas lugu edasi läheb, oli nii suur, et nüüd siis kõik kolm osa loetud. Kartsin, et paari nädalaga umbes 950-lehekülge samade tegelastega ja samas teemas läheb igavaks, aga mu kartus oli asjatu. Ka kolmas teos oli lennukalt kirja pandud ning selles oli palju ootamatuid pöördeid. Loomulikult jätkus armukolmnurk peategelaste vahel.
Täna lugemist lõpetades tundsin üle hulga aja nö raamatuleina ehk seda, kui oled põhjalikult mingis teemas sees ja siis saad aru, et see on otsas, kõik, lõpetatud. Kuna see on kellegi teise kirjutatud lugu, siis ei kõlba nagu ise edasi fantaseerida ka...
Nii et ehk olete nüüd juba aru saanud, et jäin loetuga väga rahule!
2011, Tänapäev
Pärast teise osa lõpetamist mõtlesin "Näljamängude" triloogiast pausi võtta ja hiljem edasi nautida, kuid ei suutnud. Soov teada saada, kuidas lugu edasi läheb, oli nii suur, et nüüd siis kõik kolm osa loetud. Kartsin, et paari nädalaga umbes 950-lehekülge samade tegelastega ja samas teemas läheb igavaks, aga mu kartus oli asjatu. Ka kolmas teos oli lennukalt kirja pandud ning selles oli palju ootamatuid pöördeid. Loomulikult jätkus armukolmnurk peategelaste vahel.
Täna lugemist lõpetades tundsin üle hulga aja nö raamatuleina ehk seda, kui oled põhjalikult mingis teemas sees ja siis saad aru, et see on otsas, kõik, lõpetatud. Kuna see on kellegi teise kirjutatud lugu, siis ei kõlba nagu ise edasi fantaseerida ka...
Nii et ehk olete nüüd juba aru saanud, et jäin loetuga väga rahule!
pühapäev, aprill 19, 2015
S. Collins "Lahvata leek" (aprill II)
320 lk
2010, Tänapäev
Esimeses osas lummanud tempo ja lennukus jätkub ka Näljamängude triloogia teises osas. Eelmisest raamatust tuttavad tegelased haarasid ka teises osas sama palju. Annab tunda, et autor on televisioonis töötanud, sest lugemise ajal on väga lihtne silme ees kujutada pilte toimuvast.
Nii et mõne aja pärast asun kolmanda osa juurde.
2010, Tänapäev
Esimeses osas lummanud tempo ja lennukus jätkub ka Näljamängude triloogia teises osas. Eelmisest raamatust tuttavad tegelased haarasid ka teises osas sama palju. Annab tunda, et autor on televisioonis töötanud, sest lugemise ajal on väga lihtne silme ees kujutada pilte toimuvast.
Nii et mõne aja pärast asun kolmanda osa juurde.
teisipäev, aprill 14, 2015
S.Collins "Näljamängud" (aprill I)
304 lk
2014, Tänapäev
Vaimustun siin jälle!
Raamatutest tehtud filmide puhul on ikka mure, et kas raamat või film on parem. Näljamängude triloogiast rääkis mulle õde-Karin juba varem, aga kuna tegemist oli fantaasiaga, siis siiani see mu lugemislauale polnud jõudnud. Siis aga juhtusin kogemata filmi nägema. Kusjuures samal ajal tegin ise arvutis tööd... aga sellegi poolest suutsin nii palju filmi näha, et vaimustusin.
Järgmisel päeval suundusin kohe raamatukogusse. Tükk aega läks, enne kui raamatud leidsin, kuna mul polnud õrna aimugi, kus fantaasia raamatud asuvad.
Raamat loetud ja vaimustus sama, kui peale raamatu lugemist. Minu jaoks olid raamat ja film mõlemad ühtlaselt head ja täiendasid teineteist. Kumbki ei rikkunud teist. Raamat on hoogsalt kirjutatud. Karmimad võitlused, romantilised stseenid ja igavikulised arutlused vaheldusid omavahel. Filmi vaadates mõtlesin, kuidas küll kogu tegevus raamatus välja näeb ja kui kaua raamatus tegelane metsas saab luusida, ilma, et see lugedes igav oleks. Aga sai. Päris mitusada lehte sai. Ja põnev oli ka.
Nii et laual on juba järgmine osa ehk "Lahvatab leek" ja ma ei tea, kes minu asemel homme lugejatega kohtuma läheb, sest mina loen kodus "Näljamängude" triloogiat :)
2014, Tänapäev
Vaimustun siin jälle!
Raamatutest tehtud filmide puhul on ikka mure, et kas raamat või film on parem. Näljamängude triloogiast rääkis mulle õde-Karin juba varem, aga kuna tegemist oli fantaasiaga, siis siiani see mu lugemislauale polnud jõudnud. Siis aga juhtusin kogemata filmi nägema. Kusjuures samal ajal tegin ise arvutis tööd... aga sellegi poolest suutsin nii palju filmi näha, et vaimustusin.
Järgmisel päeval suundusin kohe raamatukogusse. Tükk aega läks, enne kui raamatud leidsin, kuna mul polnud õrna aimugi, kus fantaasia raamatud asuvad.
Raamat loetud ja vaimustus sama, kui peale raamatu lugemist. Minu jaoks olid raamat ja film mõlemad ühtlaselt head ja täiendasid teineteist. Kumbki ei rikkunud teist. Raamat on hoogsalt kirjutatud. Karmimad võitlused, romantilised stseenid ja igavikulised arutlused vaheldusid omavahel. Filmi vaadates mõtlesin, kuidas küll kogu tegevus raamatus välja näeb ja kui kaua raamatus tegelane metsas saab luusida, ilma, et see lugedes igav oleks. Aga sai. Päris mitusada lehte sai. Ja põnev oli ka.
Nii et laual on juba järgmine osa ehk "Lahvatab leek" ja ma ei tea, kes minu asemel homme lugejatega kohtuma läheb, sest mina loen kodus "Näljamängude" triloogiat :)
esmaspäev, märts 30, 2015
K.Priilinn "Liiseli võti" (märts IV)
204 lk
2008, Tänapäev
Püüan ikka romaanikonkursi edukate teostega ka kursis olla. "Liiseli võti" on 2008.a romaanikonkursil saanud 2.koha.
Lihtne ja mõnusalt ühe õhtuga loetav lugu noorest naisest, kes oma väikeste kaksikutega põgeneb vägivaldse mehe eest ja püüab ise hakkama saada.
Priilinna puhul on mind alati hämmastanud, kui palju tema sulest igal aastal raamatuid ilmub.
2008, Tänapäev
Püüan ikka romaanikonkursi edukate teostega ka kursis olla. "Liiseli võti" on 2008.a romaanikonkursil saanud 2.koha.
Lihtne ja mõnusalt ühe õhtuga loetav lugu noorest naisest, kes oma väikeste kaksikutega põgeneb vägivaldse mehe eest ja püüab ise hakkama saada.
Priilinna puhul on mind alati hämmastanud, kui palju tema sulest igal aastal raamatuid ilmub.
pühapäev, märts 29, 2015
H. Karm "Taevas ja maa" (märts III)
240 lk
2011, Petrone Print
Raamatu sisukirjeldus:
2011, Petrone Print
Raamatu sisukirjeldus:
"See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.
Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.
Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?
Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus.
Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.
Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?"
laupäev, märts 21, 2015
E.-M. Roots "Vaimude jaam" (märts II)
478 lk
2013, kirjastus Tänapäev
Lugesin ja vaimustusin! Üle hulga aja teos, mis on midagi mu sees liigutanud, paika loksutanud...või hoopis liikuma lükanud.
Esmapilgul tundub üsna ebaloogiline ja hirmutav, et nii mahukas teos on noortekirjanduse all. Ja ega ma ei teagi, kuidas noored seda teost loeksid.
"Vaimude jaam" räägib eliitkoolis õppinud presidendi tütrest, kes algse plaani järgi läheb pooleks aastaks ühte maakooli. Seal sattub ta senisest väga erinevasse seltskonda ja hakkab asju teisiti nägema. See viib lõpuks koolisüsteemis pettumiseni ning ürituseni seda muuta. Nii algatab presidendi tütar mässu koolisüsteemi vastu.
Mind valdasid lugemisel tunded:
1) äratundmisrõõm- mina oleks võinud sellise teose kirjutada!
järgmiseks:
2)kadedus- MINA oleks võinud sellise teose kirjutada!
3)suur vaimustus- mul on hea meel, et selline teos on olemas, sest see sõnastas palju mu mõtteid, mida olen poolikult mõelnud, kuid pole suutnud siiani sõnadesse panna ehk siis arusaam, et praegu mina küll veel poleks suutnud sellit raamatut kirjutada ja mul on sellest palju õppida.
Usun, et eelmisel aastal poleks ma "Vaimude jaama" nii vaimustunult lugenud. Aga minu enda mõtted ja kahtlused paljudel teemaldel on aastatega üha kasvanud. Nelja lapse ja muude tegemiste kõrvalt pole ma aga suutnud mitmeid mõtteid lõpuni selgeks mõelda ja sõnastada. Nii ehmatasin lugedes pidevalt, et näe, täpselt see mõte, mida mina mõtlesin.. ja siis lugesin huviga, kuidas autor on teemaga edasi läinud.
"Vaimude jaam" räägib koolisüsteemi hangunud seisakust, kust tuleks välja saada. Viimased kuud (või pool aastat!) olen vabaerakondlastega arutanud paljude muude meie süsteemide kohta, mis ei toimi. Ja loomulikult varasemad vestlused kogukondlastega... Kõik see on ju lõpuks üks tervik. "Vaimude jaam" on minu jaoks lihtsalt üks särav ja kokkuvõtlik osa sellest tervikust.
Rääkimata sellest, et oma neljale lapsele mõeldes olen igapäevaselt mures- kuidas vältida sisseharjunud käitumist lastekasvatuses, mille meie oleme oma suguvõsadest kaasa saanud? Kuidas õpetada lapsi loomingulisteks ja anda neile piisavalt vabadust, kui elame kontrolli ja karistamist eeldavas ühiskonnas? Kuidas iseendanigi jõuda, kui ümbritsev töötab sellele jõudsalt vastu ja kõik-kõik-kõik tahab, et oleksid ühtse vormi järgi vormitud?
Minu viimaste aastate suureks probleemiks on olnud veel, et kuidas õpetada täiskasvanud inimestele vastutust, kui neile pole seda varem õpetatud? Kui neil pole olnud siiani vabadust vastutada? "Vaimude jaama" lugedes leidsin sel teemal endas rahu- mina ei saagi õpetada. Vabadust ja vastutust ei saa anda inimesele, kes seda ise ei võta.
Nii et minu kätte jõudis see raamat väga õigel ajal ja olin selleks vaimselt väga-väga valmis. See on üks teos, mida nüüd raamatupoodi otsima lähen, kuna teos on värvilisi kleepsupabereid täis, et olulisi kohti välja tuua.
MA olen hästi sobilik lugeja sellele teosele juba seetõttu, et gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga, kuid tegelikult oli mul viimasel aastal klassis teine koht põhjuseta puudumistes. Ja hindeid mulle niisama ei pandud, vaid tõesti, kõik olid välja teenitud. Lihtsalt ma tundsin, et ei taha teha mõttetuid asju...istuda seal lihtsalt seetõttu, et "kõik teevad ju nii". Samas ei saa nüüd, 15 aastat peale gümnaasiumi lõpetamist öelda, et mu elujärg oleks kuidagi halvem eliitkoolide tuupijatest. Pigem olen iseendale ja Oma Tee tunnetamisele lähemal, kui paljud ületreenitud noored.
No ja nii ma mõtlengi (üle?) peaaegu iga päev, et kuidas oma lapsed süsteemis ja koduses põlvkondade viisi edasi antud kasvatussüsteemis ellu jätta, nii et neist saaks inimesed, kelleks nad siia ilma sündisid???
Mõtlemine jätkub, kuid "Vaimude jaam" oli mõnus peatushetk sel teel.
Mõned tsitaadid:
2013, kirjastus Tänapäev
Lugesin ja vaimustusin! Üle hulga aja teos, mis on midagi mu sees liigutanud, paika loksutanud...või hoopis liikuma lükanud.
Esmapilgul tundub üsna ebaloogiline ja hirmutav, et nii mahukas teos on noortekirjanduse all. Ja ega ma ei teagi, kuidas noored seda teost loeksid.
"Vaimude jaam" räägib eliitkoolis õppinud presidendi tütrest, kes algse plaani järgi läheb pooleks aastaks ühte maakooli. Seal sattub ta senisest väga erinevasse seltskonda ja hakkab asju teisiti nägema. See viib lõpuks koolisüsteemis pettumiseni ning ürituseni seda muuta. Nii algatab presidendi tütar mässu koolisüsteemi vastu.
Mind valdasid lugemisel tunded:
1) äratundmisrõõm- mina oleks võinud sellise teose kirjutada!
järgmiseks:
2)kadedus- MINA oleks võinud sellise teose kirjutada!
3)suur vaimustus- mul on hea meel, et selline teos on olemas, sest see sõnastas palju mu mõtteid, mida olen poolikult mõelnud, kuid pole suutnud siiani sõnadesse panna ehk siis arusaam, et praegu mina küll veel poleks suutnud sellit raamatut kirjutada ja mul on sellest palju õppida.
Usun, et eelmisel aastal poleks ma "Vaimude jaama" nii vaimustunult lugenud. Aga minu enda mõtted ja kahtlused paljudel teemaldel on aastatega üha kasvanud. Nelja lapse ja muude tegemiste kõrvalt pole ma aga suutnud mitmeid mõtteid lõpuni selgeks mõelda ja sõnastada. Nii ehmatasin lugedes pidevalt, et näe, täpselt see mõte, mida mina mõtlesin.. ja siis lugesin huviga, kuidas autor on teemaga edasi läinud.
"Vaimude jaam" räägib koolisüsteemi hangunud seisakust, kust tuleks välja saada. Viimased kuud (või pool aastat!) olen vabaerakondlastega arutanud paljude muude meie süsteemide kohta, mis ei toimi. Ja loomulikult varasemad vestlused kogukondlastega... Kõik see on ju lõpuks üks tervik. "Vaimude jaam" on minu jaoks lihtsalt üks särav ja kokkuvõtlik osa sellest tervikust.
Rääkimata sellest, et oma neljale lapsele mõeldes olen igapäevaselt mures- kuidas vältida sisseharjunud käitumist lastekasvatuses, mille meie oleme oma suguvõsadest kaasa saanud? Kuidas õpetada lapsi loomingulisteks ja anda neile piisavalt vabadust, kui elame kontrolli ja karistamist eeldavas ühiskonnas? Kuidas iseendanigi jõuda, kui ümbritsev töötab sellele jõudsalt vastu ja kõik-kõik-kõik tahab, et oleksid ühtse vormi järgi vormitud?
Minu viimaste aastate suureks probleemiks on olnud veel, et kuidas õpetada täiskasvanud inimestele vastutust, kui neile pole seda varem õpetatud? Kui neil pole olnud siiani vabadust vastutada? "Vaimude jaama" lugedes leidsin sel teemal endas rahu- mina ei saagi õpetada. Vabadust ja vastutust ei saa anda inimesele, kes seda ise ei võta.
Nii et minu kätte jõudis see raamat väga õigel ajal ja olin selleks vaimselt väga-väga valmis. See on üks teos, mida nüüd raamatupoodi otsima lähen, kuna teos on värvilisi kleepsupabereid täis, et olulisi kohti välja tuua.
MA olen hästi sobilik lugeja sellele teosele juba seetõttu, et gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga, kuid tegelikult oli mul viimasel aastal klassis teine koht põhjuseta puudumistes. Ja hindeid mulle niisama ei pandud, vaid tõesti, kõik olid välja teenitud. Lihtsalt ma tundsin, et ei taha teha mõttetuid asju...istuda seal lihtsalt seetõttu, et "kõik teevad ju nii". Samas ei saa nüüd, 15 aastat peale gümnaasiumi lõpetamist öelda, et mu elujärg oleks kuidagi halvem eliitkoolide tuupijatest. Pigem olen iseendale ja Oma Tee tunnetamisele lähemal, kui paljud ületreenitud noored.
No ja nii ma mõtlengi (üle?) peaaegu iga päev, et kuidas oma lapsed süsteemis ja koduses põlvkondade viisi edasi antud kasvatussüsteemis ellu jätta, nii et neist saaks inimesed, kelleks nad siia ilma sündisid???
Mõtlemine jätkub, kuid "Vaimude jaam" oli mõnus peatushetk sel teel.
Mõned tsitaadid:
"Kooli kohta on kujunenud kolm uskumust- lapsed kuuluvad kooli, lapsed õpivad koolis, lapsi saab õpertada ainult koolis /---/. Tegelikult õpime me väljaspool kooli. Õpime rääkima, mõtlema, armastama, tundma, mängima, poliitikat tegema ja töötama ilma õpetaja vaehelesegamiseta." (lk 188)
"Ma pole täiesti reeglite vastu tegelt, aga reeglid ei tohiks olla nii olulised, et vabadus ära kaob! Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini!" (lk 194)
"/---/ edukuseks peetakse ainult seda, kui inimene ühiskonnaga ilusti kohaneb ja siis vana süsteemi tubliks säilitajaks hakkab. Kes midagi muuta tahab, tembeldatakse mässajaks ja praagitakse juba lapsena välja! (lk 256)
"Valikute tegemist tulebki õppida. Me kogeme koolis ainult kohustusi ja see viib vastutamatuseni. Noorte oskamatus valida on tagajärg." (lk 269)
"Kus on kontroll, sääl on ka vastupanu, kus on rõhumine, sääl tuleb lõpuks ka vastuhakk. Kuni riik kohtleb inimesi võimupositsioonilt ja karistab neid nagu paariaastaseid lapsi, ei kao kuritegevus iialgi./---/ Eks jälle sellepärast, et eeskuju õpetab kõige enam." (lk 288)
"Kui kedagi miski huvitab, õpib ta nagunii, huviga on võimalik õppida või millegiga tegelda 24/7. Andekad inimesed töötavad vabatahtlikult meeletult! Aga kui sunnitakse tegema midagi, mis huvi ei paku, muutub see loomulikult vastikuks." (lk 357)
"/---/ ühiskond peab kõigepealt oma deemonitest vabanema, et midagi sisulisemat muutuma hakkaks, aga seda ei juhtu, kui deemoneid põlvest põlve lastele edasi antakse." (lk 392)
"Oleksin tahtnud talle ütelda, et vajan teda, aga ta oleks vastanud, et ei vaja, sest saan kõigega ise hakkama. Muidugi sain! Miks inimesed alati arvavad, et asi on hakkama saamises? Oleksin lihtsalt olnud õnnelik, kui ta oleks mu kõrvale jäänud." (lk 464)
teisipäev, märts 03, 2015
M. Peterson "Virtuaalmees" (märts I)
113 lk
2015, Kentaur
Kui mitmed lubasid peale Riigikogu kampaania lõppu lugeda minu raamatut "Minu ilus elu maal", siis mina vähendan nüüd autogrammiga ja autogrammita raamatuid oma kirjutuslaual.
Alustuseks Margit Petersoni novellikogu "Virtuaalmees" ehk üks autogrammiga raamatutest. Teose kokkuvõttes on öeldud nii:
Margiti lood on lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Tegevus toimub neis kiiresti ja teeb seega lood kaasahaaravaks. Käime koos lugejatega kohtumas ning Margit luges eelmisel nädalal pool ühest novellist ette, nii et ei saanud lihtsalt lugemata jätta.
Need on lood Eestimaa elust, mida igaüks meist ei näe, ega koge. Lugeja ees rulluvad lahti väga mitmekülgsed tegelased ning erinevad eluteed.
2015, Kentaur
Kui mitmed lubasid peale Riigikogu kampaania lõppu lugeda minu raamatut "Minu ilus elu maal", siis mina vähendan nüüd autogrammiga ja autogrammita raamatuid oma kirjutuslaual.
Alustuseks Margit Petersoni novellikogu "Virtuaalmees" ehk üks autogrammiga raamatutest. Teose kokkuvõttes on öeldud nii:
"Margit Petersoni lugude naised on pärit hääbuvatest küladest ja tegusatest, kuid mõnevõrra depressiivsetest väikekohtadest. Kauni looduse ja ettevaatlike põliselanike kõrval askeldab seal nii mõnigi otsatult ohtlik inimene. Politsei satub sellistesse paikadesse harva ning pole välistatud needki juhused, kus korrakaitsjad ise kurikaeltega mestis on.
Tihti elavad Margit Petersoni loodud naised kummalises ajavaakumis – mobiiltelefonid ja suhtlusvõrgustikud on juba omaks võetud, kuid enesemääramisõiguseni läheb veel aega. Nii mõnedki neist jäävad teismelisena lapseootele, kogevad lähisuhtevägivalda ja emotsionaalset allasurumist, kuid õpivad siiski varem või hiljem enese eest seisma. Keeruliste olukordade kangelasteks on jõulised pereemad ja kohalikud koolmeistrid."
Margiti lood on lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Tegevus toimub neis kiiresti ja teeb seega lood kaasahaaravaks. Käime koos lugejatega kohtumas ning Margit luges eelmisel nädalal pool ühest novellist ette, nii et ei saanud lihtsalt lugemata jätta.
Need on lood Eestimaa elust, mida igaüks meist ei näe, ega koge. Lugeja ees rulluvad lahti väga mitmekülgsed tegelased ning erinevad eluteed.
kolmapäev, veebruar 25, 2015
J. Haahtela "Liblikakoguja" (veebruar IV)
165 lk
2012, OÜ Hea Lugu
Raamatu tagakaanel on kirjas nii:
See rändamise teel millegi jälgede ajamise motiiv oli tuttav Haahtela eelmisest teosest "Kadumispunkt". Taaskord põhjamaiselt väheste sõnadega teos, millega tegelikult öeldi palju. Tegelasi oli vähe, palju tagasipõikeid minevikku, laienemist kusagile "kõljele". Ja sellegi poolest ühtne teos.
2012, OÜ Hea Lugu
Raamatu tagakaanel on kirjas nii:
Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.
See rändamise teel millegi jälgede ajamise motiiv oli tuttav Haahtela eelmisest teosest "Kadumispunkt". Taaskord põhjamaiselt väheste sõnadega teos, millega tegelikult öeldi palju. Tegelasi oli vähe, palju tagasipõikeid minevikku, laienemist kusagile "kõljele". Ja sellegi poolest ühtne teos.
pühapäev, veebruar 22, 2015
R. Siekkinen "See oli siin" (veebruar III)
85 lk
Loomingu Raamatukogu, 2007/3-4
Nagu ühest varasemast postitusest näha, lugesin Haahtelat. Tema teos viis aga Siekkinenini.
"See oli siin" on põhjamaiselt karge teos üksildusest. Samas ei ole selle tegelased ülemäära õnnetud, ega mures, vaid... lihtsalt üksikud omal talutaval moel. See on üksildus, mis ei jää pärast lugemist kammitsema, vaid on hoopis kuidagi vaba.
Teos on Soome kirjaniku lüüriline romaan, mis räägib "ajast kahe armastuse vahel", naisest ja mehest, hüljatud ja taas elustatud majast.
Loomingu Raamatukogu, 2007/3-4
Nagu ühest varasemast postitusest näha, lugesin Haahtelat. Tema teos viis aga Siekkinenini.
"See oli siin" on põhjamaiselt karge teos üksildusest. Samas ei ole selle tegelased ülemäära õnnetud, ega mures, vaid... lihtsalt üksikud omal talutaval moel. See on üksildus, mis ei jää pärast lugemist kammitsema, vaid on hoopis kuidagi vaba.
Teos on Soome kirjaniku lüüriline romaan, mis räägib "ajast kahe armastuse vahel", naisest ja mehest, hüljatud ja taas elustatud majast.
pühapäev, veebruar 08, 2015
K. S. Vatmann "Anita ja UFO" (veebruar II)
225 lk
2014, Kirjastus Hea Tegu
Kati sibula-koorimise-triloogia teine raamat! Või kahekümne teine?
"Anita ja UFO" tutvustus raamatupoodide lehel on selline:
Katit teadvate või tema päevaraamatut lugevate inimeste jaoks on Kati raamatute tegelased tihti tuttavad ja reaalsest elust aimatavad. Loodki on tuttavad. Ja samas nii erinevad.
Käesolevaski teoses on lood ja tegelased tuntavad... ja samas nii võõrad. Nii "Tuusik teisele kaldale" (mis on ametlikult käesoleva raamatuga samasse triloogiasse kuuluv), kui Kati eelnevad raamatud on mõnda käesoleva teose juhtumit kirjeldanud, kuid mitte nii sügavalt. "Anita ja UFO" raamatuga läheb Kati taaskord mitme kraadi võrra sügavamale sibula sisemusse, mis ajab küll nutma, kuid pärast on parem ja puhastatum tunne.
Eks see ju selliste eneseteraapiliste teoste mõte ongi. Taaskord võib suur hulk inimesi ennast siit leida ja mõelda, et "see on minu elult maha kirjutatud", sest teema on paljusid puudutavad. See kinnitabki taaskord Kati võimet inimhingedesse tungida ja silmade taha näha.
Minu jaoks mõjus see raamat nii, et täna tegime koos muffini tainast ja kooke... mis küll ebaõnnestusid, sest ma ei osanud poes õigesti soome keeles lugeda, et pärmi on ka selle jahu jaoks vaja, kuid igaks juhuks tegime ülejäänud taignast koos lisanditega pannkooke... need õnnestusid. Kuidas see teosega seotud on? Lugege ja saate teada.
Jään huvi ja hirmuga ootama "Ingli puudutust". Kes teab, kui sügavale endasse veel selle teose lugemisel peab süüvima? Kati teab. Varsti ehk meie ka.
Keks-keks: vahva üllatusena leidsin, et raamatu esikaantel ka mina avaldan arvamust Kati ja tema loomingu kohta, koos teiste toredate inimestega.
Mõned tsitaadid:
2014, Kirjastus Hea Tegu
Kati sibula-koorimise-triloogia teine raamat! Või kahekümne teine?
"Anita ja UFO" tutvustus raamatupoodide lehel on selline:
"Kui sinu kõige kallim viskab su ära, tahad teada, miks. Kindlaim moodus sellest aimu saada on läbi südame tema mõtteilma sisenemine ning iseenda nägemine läbi tema silmade. See on valus ja kohutav - ent nüüd vähemasti tead, miks ta su ära viskad. Ja kui sellest raamatu lood, saab kergem - ka paljudel teistel, kes on kogenud sama. Ära visatud ema ja tiibu sirutava tütre lugu teebki kõigepealt haiget - ja seejärel saab kõigil kergem. Elame edasi."
Katit teadvate või tema päevaraamatut lugevate inimeste jaoks on Kati raamatute tegelased tihti tuttavad ja reaalsest elust aimatavad. Loodki on tuttavad. Ja samas nii erinevad.
Käesolevaski teoses on lood ja tegelased tuntavad... ja samas nii võõrad. Nii "Tuusik teisele kaldale" (mis on ametlikult käesoleva raamatuga samasse triloogiasse kuuluv), kui Kati eelnevad raamatud on mõnda käesoleva teose juhtumit kirjeldanud, kuid mitte nii sügavalt. "Anita ja UFO" raamatuga läheb Kati taaskord mitme kraadi võrra sügavamale sibula sisemusse, mis ajab küll nutma, kuid pärast on parem ja puhastatum tunne.
Eks see ju selliste eneseteraapiliste teoste mõte ongi. Taaskord võib suur hulk inimesi ennast siit leida ja mõelda, et "see on minu elult maha kirjutatud", sest teema on paljusid puudutavad. See kinnitabki taaskord Kati võimet inimhingedesse tungida ja silmade taha näha.
Minu jaoks mõjus see raamat nii, et täna tegime koos muffini tainast ja kooke... mis küll ebaõnnestusid, sest ma ei osanud poes õigesti soome keeles lugeda, et pärmi on ka selle jahu jaoks vaja, kuid igaks juhuks tegime ülejäänud taignast koos lisanditega pannkooke... need õnnestusid. Kuidas see teosega seotud on? Lugege ja saate teada.
Jään huvi ja hirmuga ootama "Ingli puudutust". Kes teab, kui sügavale endasse veel selle teose lugemisel peab süüvima? Kati teab. Varsti ehk meie ka.
Keks-keks: vahva üllatusena leidsin, et raamatu esikaantel ka mina avaldan arvamust Kati ja tema loomingu kohta, koos teiste toredate inimestega.
Mõned tsitaadid:
"/---/ Ufo ragistas arvutis ajusid. Toru oli kah arvutis. Valis traktorit ja autot. Kui naine oli arvutis, võis järelikult ka tema päevad virtuaalias veeta. Ta ei saanud aru, et emps teenib arvutis raha." (lk 80)
"/---/ kui ma poleks naistearsti silma alla sattunud, poleks õigel ajal avastatud," kinnitas ema. "Eks ma selle vapustuse ajal ikka ühtteist jõudsin süüdistada küll. Naiselikkusega seotud kasvaja tähendas solvatud naiselikkust- kes teine kui oma mees seda ikka kõige osavamalt ja põhjalikumalt teeb?" (lk 97)
"Head tüdrukud ei tee üksteisele kogu aeg meelega haiget." (lk 224)
teisipäev, veebruar 03, 2015
S. Lotila "Kasutusjuhend: Soome" (veebruar I)
112 lk
2012, Massimeedia
Teist nädalat Soomes olles jõudsin lõpuks selle lugemiseni, mida tahtsin enne siia tulekut jõuda.
Väga asjalik ja kasulik raamat Soomes elamise praktiliste teemadega. Kuna meie siin siiski päriselt ju ei ela, siis minu jaoks oli see hetkel soomlaste mõtteviisi ja süsteemi toimimist avav teos.
Esmaseks kiireks ülevaateks väga hea. Ülesehituselt ja sisult Merike Mikk´u raamatuga sarnane (mis on loogiline, sest mõlemad on samast Soomest kirjutatud).
2012, Massimeedia
Teist nädalat Soomes olles jõudsin lõpuks selle lugemiseni, mida tahtsin enne siia tulekut jõuda.
Väga asjalik ja kasulik raamat Soomes elamise praktiliste teemadega. Kuna meie siin siiski päriselt ju ei ela, siis minu jaoks oli see hetkel soomlaste mõtteviisi ja süsteemi toimimist avav teos.
Esmaseks kiireks ülevaateks väga hea. Ülesehituselt ja sisult Merike Mikk´u raamatuga sarnane (mis on loogiline, sest mõlemad on samast Soomest kirjutatud).
laupäev, jaanuar 31, 2015
I. Rull "Populismist" (jaanuar III)
204 lk
Rull& Rumm 2014
Juba enne lugemist oli selge, et see on praegusel ajal kohustuslik lugemisvara kõigile- nii kandidaatidele, kui valijatele (kes me kõik oleme). Peale lugemist jäi arvamus samaks.
Kõige tabavamalt võib raamatu sisu kokku võtta lõppsõnas kirjanik Toomas Kall´i poolt kirjutatuga:
Eessõnas tõdeb autor Ivo Rull, et:
Nii et teema on meie jaoks vältimatu. Teoses toodud näited poliitilistest tegudest või tegematajätmistest on meist enamusele tuttavad, aga see, et neid võiks liigitada, sildistada, grupeerida, tuli mulle kohati üllatusena. Ja ometi pole ma päris poliitikakauge inimene. Nii et kindlasti tasub lugeda ja ennast kurssi viia, kuidas meid mõjutatakse.
Poliitikute jaoks ei saa sellest raamatust niivõrd juhiseid, mida teha, et viisakalt inimesteni jõuda, vaid pigem et mida MITTE TEHA, et poliitikuna väärikaks jääda.
Stiililt on ka väga mõnus teos. Peatükid on lühikesed, "normaalse inimese" keeles, mitte targutavat teadust ja uuringuid täis. Nii et tõesti igaühele arusaadavad. Oleme ju kõik aegajalt kogenud, kuidas keeruliste võõrsõnade ja kontrollimatute faktidega püütakse tekitada tunne, kuidas teine rääkija on mingil kõrgemal tasandil. Rull sellist väljalükkamist ei harrasta ning teos on tõesti mõeldud kõigile. Lisaväärtusena antakse iga peatüki lõpus käitumisjuhised käsitletud populistlikust lõksust pääsemiseks ning teemat puudutav mõtteKARK (tsitaat mõnest teisest teosest).
Minu suurim kiuviu raamatu juures on selle materjal- väga paksud leheküljed on ebamugavad lugeda ja teost peab jõuga lugemise ajal lahti hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda, mis võiks olla mõistlik seletus sellise paberi valimiseks. Samas tean, et oma esimese ise kirjastatud teose "Minu ilus elu maal" puhul panin teadmatusest ise mööda ja sain liiga läikiva paberi. Järgmisel korral olen targem.
Kes nüüd kohe tahab populismi õppetundidega tutvuma hakata, siis raamatut saab tellida siit: "Populismist" tellimine Nii saab ka autori pühenduse, nagu minagi sain.
Rull& Rumm 2014
Juba enne lugemist oli selge, et see on praegusel ajal kohustuslik lugemisvara kõigile- nii kandidaatidele, kui valijatele (kes me kõik oleme). Peale lugemist jäi arvamus samaks.
Kõige tabavamalt võib raamatu sisu kokku võtta lõppsõnas kirjanik Toomas Kall´i poolt kirjutatuga:
„Igatahes ei saa keegi pärast raamatu lugemist valima minnes enam öelda: „Oi, kas tõesti on minu ajusid vahepeal pestud? Ma ei märganudki!“ Keskmine poliitik, keda samuti pole olemas, vaatab seda raamatut aga õudusega nagu mustkunstnik, kes avastab enne etendust kassa juures mehe, kes publikule kõik tema trikid ära seletab.“
Eessõnas tõdeb autor Ivo Rull, et:
"Ühelt poolt on selge, et ilma meelepäraste lubadusteta pole valimistel edu loota. Inimlik soov elada paremini nüüd ja kohe ei kao kunagi ega kuhugi./.../ Rahajagamise lubadused on kõige primitiivsemad, aga samas kõige laialdasemalt toimivad"
Nii et teema on meie jaoks vältimatu. Teoses toodud näited poliitilistest tegudest või tegematajätmistest on meist enamusele tuttavad, aga see, et neid võiks liigitada, sildistada, grupeerida, tuli mulle kohati üllatusena. Ja ometi pole ma päris poliitikakauge inimene. Nii et kindlasti tasub lugeda ja ennast kurssi viia, kuidas meid mõjutatakse.
Poliitikute jaoks ei saa sellest raamatust niivõrd juhiseid, mida teha, et viisakalt inimesteni jõuda, vaid pigem et mida MITTE TEHA, et poliitikuna väärikaks jääda.
Stiililt on ka väga mõnus teos. Peatükid on lühikesed, "normaalse inimese" keeles, mitte targutavat teadust ja uuringuid täis. Nii et tõesti igaühele arusaadavad. Oleme ju kõik aegajalt kogenud, kuidas keeruliste võõrsõnade ja kontrollimatute faktidega püütakse tekitada tunne, kuidas teine rääkija on mingil kõrgemal tasandil. Rull sellist väljalükkamist ei harrasta ning teos on tõesti mõeldud kõigile. Lisaväärtusena antakse iga peatüki lõpus käitumisjuhised käsitletud populistlikust lõksust pääsemiseks ning teemat puudutav mõtteKARK (tsitaat mõnest teisest teosest).
Minu suurim kiuviu raamatu juures on selle materjal- väga paksud leheküljed on ebamugavad lugeda ja teost peab jõuga lugemise ajal lahti hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda, mis võiks olla mõistlik seletus sellise paberi valimiseks. Samas tean, et oma esimese ise kirjastatud teose "Minu ilus elu maal" puhul panin teadmatusest ise mööda ja sain liiga läikiva paberi. Järgmisel korral olen targem.
Kes nüüd kohe tahab populismi õppetundidega tutvuma hakata, siis raamatut saab tellida siit: "Populismist" tellimine Nii saab ka autori pühenduse, nagu minagi sain.
neljapäev, jaanuar 29, 2015
V. Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust" (jaanuar II)
127 lk
Loomingu Raamatukogu nr 33-35/2013
"Olemise hetked" on Woolfi päevik, mida ta kirjutas elu lõpuaastatel, kuid milles käsitleb enamasti noorusaastaid ja lapsepõlve.
Minu esimene ja eriline kogemus Woolfiga oli tema teos "Tuletorni juurde". Käesolev raamat andis sellele loole korraliku põhja. Nii et need kaks teost toetasid tugevalt teineteist.
Woolf pidavat olema kirjanik, kes käsitleb oma teostes suures osas inimesi oma lähiringist. Tema jaoks tähendas mälestustest kirjutamine nendest vabanemist. Seda tunnet olen ka enda juures märganud, et mõnikord tuleb mõni juhtum raamatusse raiuda, et sellest oma elus ja sisemuses lahti saada.
Võiks arvata, et on vastupidi- kui miski on raamatus, on see kõigile avalik. Kuid tegelikult on see vabastav.
Aga Woolfi juurde tagasi. Teos koosneb segamini pildikestest, hetkedest. See ei ole klassikaline sündisin-kasvasin-surin elulugu, ega pole ka kirjaniku teoste tagamaade avamine. Need on pildikesed, mis Woolfile minevikust ette tulevad.
Tsitaatidega on seekord raske, kuna märgin neid lugedes märkmepaberit raamatu vahele kleepides. Täna hommikul, kui mul olid veel mõned lehed raamatut lugeda, "luges" 2-aastane Maria raamatu läbi, nii et ühtegi märkmepaberit ei olnud. Ta oli ise väga õnnelik, et sai raamatu puhtaks teha.
Ühe tsitaadi ta mulle siiski jagamiseks jättis. Ju see oli mu pisitütre arvates olulisim, mille sellest raamatust võiksin meelde jätta:
Loomingu Raamatukogu nr 33-35/2013
"Olemise hetked" on Woolfi päevik, mida ta kirjutas elu lõpuaastatel, kuid milles käsitleb enamasti noorusaastaid ja lapsepõlve.
Minu esimene ja eriline kogemus Woolfiga oli tema teos "Tuletorni juurde". Käesolev raamat andis sellele loole korraliku põhja. Nii et need kaks teost toetasid tugevalt teineteist.
Woolf pidavat olema kirjanik, kes käsitleb oma teostes suures osas inimesi oma lähiringist. Tema jaoks tähendas mälestustest kirjutamine nendest vabanemist. Seda tunnet olen ka enda juures märganud, et mõnikord tuleb mõni juhtum raamatusse raiuda, et sellest oma elus ja sisemuses lahti saada.
Võiks arvata, et on vastupidi- kui miski on raamatus, on see kõigile avalik. Kuid tegelikult on see vabastav.
Aga Woolfi juurde tagasi. Teos koosneb segamini pildikestest, hetkedest. See ei ole klassikaline sündisin-kasvasin-surin elulugu, ega pole ka kirjaniku teoste tagamaade avamine. Need on pildikesed, mis Woolfile minevikust ette tulevad.
Tsitaatidega on seekord raske, kuna märgin neid lugedes märkmepaberit raamatu vahele kleepides. Täna hommikul, kui mul olid veel mõned lehed raamatut lugeda, "luges" 2-aastane Maria raamatu läbi, nii et ühtegi märkmepaberit ei olnud. Ta oli ise väga õnnelik, et sai raamatu puhtaks teha.
Ühe tsitaadi ta mulle siiski jagamiseks jättis. Ju see oli mu pisitütre arvates olulisim, mille sellest raamatust võiksin meelde jätta:
"Ma arvan, et tegin enda heaks seda, mida psühhoanalüütikud teevad oma patsientide heaks. Ma panin sõnadesse mingi väga ammuse ja sügava tunde. Ja seda sõnadesse pannes ma seletasin selle lahti ja siis vabanesin sellest."(lk 25)
esmaspäev, jaanuar 05, 2015
H. Ørstavik "Kirikuõpetaja" (jaanuar I)
176 lk
2010, Eesti Raamat
Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:
Selle raamatu puhul on pealkiri minu arust eksitav- need, kes ootavad rohkem religioosseid arutlusi, peavad pettuma. Neid pole. Need, kes jätavad raamatu lugemata, kuna see on nagunii "mingi usuraamat", saavad petta, sest jäävad mõnusast mõtisklusest ilma.
Mina kuulun esimeste hulka ning uskusin pealkirja järgi, et religioosseid arutlusi on rohkem. Samas on see salakaval raamat- saad aru täpselt nii palju, kui oled valmis vastu võtma. Tegelikult on see küll nii iga raamatu puhul, aga sellise tundliku teose puhul veel eriti.
Põhjamaa kirjandusest olen viimastel aastatel mitmeid positiivseid kogemusi saanud (hiljuti Haahtela, varem Hamsun jt). Käesolev teos suurendas veelgi mu huvi Põhjamaade kirjanike vastu.
"Kirikuõpetaja" oli küll suhteliselt keeruline, sest korraga käis tegevus väga paljudes aegades ja kohtades, sest peategelane Liv meenutas pidevalt minevikku, kujutas ette tulevikku ning samuti saatsid teda mõtted saamidest. Kui aegajalt tuli seetõttu mõnda lõiku üle lugeda, et ikka aru saada, kes mida ja mis ajastus rääkis, siis tegelikult oli see sasipundar väga mõnusalt esitatud ja päris segi ei läinud asjad kunagi.
2010, Eesti Raamat
Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:
Romaani tegevustik leiab aset meie päevil karmis Põhja-Norra tundrumaastikus napi nädala jooksul alates pühapäevasest jumalateenistusest kuni saami tüdruku matusteni reedel. Peategelase, noore naiskirikuõpetaja mõtted ja tõeotsingud on klammerdunud minevikku, doktorantuuriaegsesse kurvalt lõppenud sõprusse Saksamaal, kust ta pages ülepeakaela Norrasse, ning saamide ja norralaste verisesse usutülisse 1852. aastal, millest ta kirjutab doktoritööd. Olevik ja inimsuhted aga käivad talle üle jõu ning Sõna, mille kuulutajaks ta on seatud, näib olevat kaotanud oma sisu ja väe.
Selle raamatu puhul on pealkiri minu arust eksitav- need, kes ootavad rohkem religioosseid arutlusi, peavad pettuma. Neid pole. Need, kes jätavad raamatu lugemata, kuna see on nagunii "mingi usuraamat", saavad petta, sest jäävad mõnusast mõtisklusest ilma.
Mina kuulun esimeste hulka ning uskusin pealkirja järgi, et religioosseid arutlusi on rohkem. Samas on see salakaval raamat- saad aru täpselt nii palju, kui oled valmis vastu võtma. Tegelikult on see küll nii iga raamatu puhul, aga sellise tundliku teose puhul veel eriti.
Põhjamaa kirjandusest olen viimastel aastatel mitmeid positiivseid kogemusi saanud (hiljuti Haahtela, varem Hamsun jt). Käesolev teos suurendas veelgi mu huvi Põhjamaade kirjanike vastu.
"Kirikuõpetaja" oli küll suhteliselt keeruline, sest korraga käis tegevus väga paljudes aegades ja kohtades, sest peategelane Liv meenutas pidevalt minevikku, kujutas ette tulevikku ning samuti saatsid teda mõtted saamidest. Kui aegajalt tuli seetõttu mõnda lõiku üle lugeda, et ikka aru saada, kes mida ja mis ajastus rääkis, siis tegelikult oli see sasipundar väga mõnusalt esitatud ja päris segi ei läinud asjad kunagi.