A. Beekman "Valikuvõimalus" (mai II)

247 lk
2016, Varrak

Ma ei osta koju väga tihti raamatuid või siis ostan neid väga allahinnatud raamatute letist. Sari "Aegumatud armastuslood" jäi aga kohe kuidagi silma ja nii hakkasingi järjest neid raamatuid ostma. Ostmata jäid Remarque "Taeval ei ole soosikuid" ja Austen "Mõistus ja tunded", kuna need on varem läbi loetud.

Eks seda ostude jada mõjutas ka sarja esimese raamatu valik. Selleks oli Brontë "Vihurimäe", mis oli Anna Toddi "Pärast" peategelaste lemmikraamat. Jah, selle lugemiseni ma veel pole jõudnud, kuid nüüd ootab "Vihurimäe" mind truult raamaturiiulis.

Sarja raamatutest alustasin millegi pärast lugemist hoopis viiendana ilmunust, milleks on Aimee Beekmani "Valikuvõimalus".

Sarja Aegumatud armastuslood lehel on raamatu kohta selline tutvustus:

Beekmani raamatu peategelane on väikelinnas elav kolmekümneseks saav õpetajanna Regina, kes mõistab, et tal on üha raskem leida seda soovitud elukaaslast, kellest võiks saada ka tema laste isa. Teda ähvardab saatus jäädagi lahkama koos teiste omasuguste haritud ja üksikute naistega elu, mis neile tegelikult rahuldust ei paku. Regina otsustab võtta oma saatuse enda kätesse ning leiab endale kuldsete kätega mehe, kes paraku ta laste isaks ei kõlba. Selle probleemi lahendab naine siis otsustavalt ja viisil, mis tekitas lugejates väga vastakaid reageeringuid. Mõnele andis see võimaluse vaimustuda tugeva naise otsustusvõimest, mõnele aga ettekäände kiruda naiste emantsipatsiooni ja tundekülmust. Beekmani romaan ilmus küll peaaegu nelikümmend aastat tagasi, aga teema pole praegugi aegunud.

See raamat ilmus esmalt 1978.aastal, kuid seda fakti teadmata võib lugu pidada väga tänapäevaseks. Olukord, kus naine püüab kohanduda nö ühiskonna ootustega, kuid teeb seda talle sobival viisil, kasutades olemasolevaid vahendeid. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas aastakümneid tagasi seda raamatut loeti. Eks kindlasti tekitaks selline käitumine ka tänasel päeval skandaale, kuid praeguseks oleme juba hulga rohkemaga harjunud, nii et äkki see polekski nii suur asi. Samas on praegu info levimise kiirus ja võimalused hoopis teised, nii et kauges külas toimunud asju saavad arvustada ka inimesed teisel pool maakera.

Mulle igatahes see raamat meeldis. Tõsine üllatus eesti kirjandusest. Ma tõesti ei teadnud, et juba aastakümneid tagasi Eestis selliseid tekste kirjutati.