G. Forman "Kuhu ta läks" (jaanuar III)

251 lk
2015, Pegasus

Nagu eelmises postituses ütlesin, olin üliõnnelik, kui öösel raamatut "Kui ma jään" lõpetades mõistsin, et ma olen ikka teise osa ka raamatukogust koju toonud. Nii sain kohe öösel edasi lugeda.

See raamat läks lugemise väljakutses julgelt teema alla "raamat, mis pisara silma tõi". Päriselt! Nii kui ma esimestel lehekülgedel aru sain, et seekordne lugu on räägitud eelmise osa Mia boyfriendi Adami vaatenurgast, hakkas kurb. Nii ma siis nutsin põhimõtteliselt esimestest lehekülgedest alates. Kui esimene osa oli hea, siis see oli kohe väga hea.

Raamatu kirjeldust saad lugeda kirjastus Pegasuse kodulehelt. 

Nutmise põhjus minu jaoks oli arusaamine, et kas tõesti on võimalik armastada teist inimest nii palju, et sa ennast sellisesse olukorda lased? Ja samas ei tee midagi selle parandamiseks? Ehk siis et samal ajal vihata ennast nii palju, et sa ei püüa enda kurbust vähendada? Või siis pigem ikka armastada teist nii palju, et sa ei püüa enda kurbust vähendada?

See oligi minu jaoks põhiline tunne, mida kogu teose jooksul tundsin.

Taaskord hämmastas mind autori võime erinevad ajad omavahel kokku siduda. Peale selle siis veel eelmises osas toimunud, mida seekord räägiti mõnes kohas üle Adami vaatenurgast.

Poole raamatu peal olin juba hirmul ja mulle ei meeldinud, kuidas asjad lähevad. Lõppu ma kindlasti ära ei räägi, aga kinnitan, et vähemalt mina sain nutta paljudes kohtades lõpuni välja. Või vähemalt tunda tugevat jõnksatust sisemuses.

Mõlema osa puhul pani mind muidugi kadestama autori lõppsõna, milles ta tänas paljusid inimesi. Kui ma mõtlen, kui paljud inimesed osalevad minu raamatute valmimises... neid kindlasti on, aga kas saaksin kolm lehekülge tänamist sellest kokku kirjutada? Aga äkki selle minu teose puhul, mis saab paljudes riikides bestselleriks, saab see nii olema :)

Raamatu murdepunkt minu jaoks oli Mia küsimus, et aga kes Adami jaoks olemas oli (täpset sõnastust ei mäleta!). Ehk et kuigi Mia oli see, kes kaotas kogu oma perekonna, siis tema ümber tegutses palju abilisi, kes talle kõike kätte püüdsid tuua ning aidata. Adam aga jäi ilma samadest inimestest ning seejärel ka Miast, kuid mingit abi tema ei saanud. See oli väga mõtlemapanev koht.

Klassikaline muusika ning ka Adami rockstaari elu muidugi lisasid raamatule plusspunkte. Ma armastan inimesi, kes midagi hästi teevad, on valmis selle nimel pingutama ning mõistavad ka eesmärgi nimel loobumiste vajadust. Pidevalt oli lugedes tunne, et peaks ise ka akordionit harjutama minema (eile seda ka tegin!). Ehk siis raamat, mis teeb sind paremaks. Ja kas see mitte polegi kogemuste (nii raamatutest kui inimestega saadavate suhtlemiskogemuste) mõte- peame enda ümber tekitama neid suhteid ja kogemusi, mis toovad meis välja parimad küljed. Lastega kuulasime täna ka nii Šostakovitsi, Tšaikovski, Griegi, Mozarti ja teiste häid lugusid.

Väga hästi oli minu jaoks Adami kaudu välja toodud ka see teema, et mõnikord tuleb oma teed muuta. Isegi kui sul kõigi teiste arvates on käes kõik see, millest oled alati unistanud, siis on sul alati õigus otsustada, et kättevõidetu polegi ikkagi see, mida kõige rohkem tahan ning miski/keegi on sellest olulisem.

See raamat puudutas mind väga. Väga! Julgen väga soovitada!


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.