V. Aveyard "Klaasmõõk" (veebruar IV)

490 lk
2016, Pikoprint

"Klaasmõõk" on järg Victoria Aveyardi bestsellerile "Punane kuninganna". Minu arvamus esimest osast on siin: "Punane kuninganna".

Kokku seda sarja siis loetud nüüd 914 lehekülge, kuid ajaliselt on peategelase Mare ja ta kaaslaste tegevus mahtunud paari kuu sisse. Sündmused on jätkuvalt väga tihedad ja kui Mare aegajalt mõtiskleb, kui erinev oli elu vaid paar päeva tagasi, siis sain ka aru, et tõesti, viimased mitusada lehekülge hõlmasidki vaid paari päeva.

Esimese osa lõpust läheb tegevus kohe edasi, nii et kahe osa vahel mingit pausi ei ole. Jätkuvalt tegutseb Mare väljamõeldud maailmas, kus inimesed on jagunenud hõbe- ja punaverelisteks. Nagu esimeses osas selgus, on olemas ka nö uusverelised. "Klaasmõõk" sisukirjeldust saad lugeda ka raamatupoe kogulehelt: "Klaasmõõk".

Enamus aega selles raamatus läkski järgmiste uusvereliste leidmisele ning treenimisele ja üheskoos taas uusi uusverelisi päästes.  Tunnistan, et mingil hetkel see väsitas. Loomulikult tuli kõikjal olla valmis kuningas Maveni lõksudeks ning aegajalt astuti ka neisse sisse. Nagu esimese osa puhul kirjutasin, siis harjusin kiiresti, et selles raamatus muutub kõik väga kiiresti ja see on ainus asi, milles kindel saab olla. Ma eeldan, et vähemalt Mare peab ka veel paar raamatut elus olema, nii et selles võiks ehk ka kindel olla. Aga kõiges ülejäänus peab kogu aeg kahtlema.

Jätkuvalt on minu arust hämmastav, kuidas autor suudab nii paljud susserdused korraga loogiliselt jooksmas hoida. Jätkuvalt on nii, et kõik reedavad kõiki ja kelleski ei saa kindel olla. Mõnelgi korral tuleb välja, et reetmisena tunduv olukord on hoopis päästmine. Seega on väga põnev jälgida, kuidas olukord seekord laheneb. Nagu ütlesin, siis vahepeal hakkas uusvereliste otsimine üksluiseks muutuma, kuid isegi siis tuli üllatus üllatuse järel, kuidas mingid ettearvatavad juhtumid tegelikult lõppesid.

Nii ootamatustest puudust ei tulnud! Samas romantikast aga küll...

Kui eelmises osas tundus, et hoogsalt areneb vähemalt üks armuliin ja ehk ka armukolmnurk, siis tegelikult ei joonistunud see välja isegi mitte selles osas. Isegi ühes toas elama hakkamine ei jätnud väga romantilist muljet, ega polnud välja kirjutatud nii, et tunneks tegelaste vahel sädemeid. Selle üle oli mul veidi kurb meel. Järgmise osa kirjeldust lugedes pole sel teemal vist väga muutust loota... Kui ma õigesti aru saan, siis on üks tegelastest nüüd ka rase, aga isegi selleni jõudmine polnud raamatus väga romantiliselt välja kirjutatud. Aga seda ma veel arvan, nii et raseduses kindel olla ei saa :)

Ja seda hämmastavam on, et nii "Punane kuninganna" kui ka "Klaasmõõk" on nii kaasahaaravad ka ilma tõsiseltvõetava armuloota.

Nüüd küsimus targematele: kas film "Punane kuninganna" tuleb Eesti kinodesse? Ma saan aru, et film on väljas, aga ma ei saa kusagilt aru, kas see Eestisse tuleb või mitte. Väga-väga tahaks seda näha.

Mind ootavad ees nüüd järgmised 566 lehekülge sellest sarjast. Ilmumas on ka neljas raamat, kuid selle inglisekeelse versiooni ilmumise ajaks on 2018a mai, seega meile jõuab ilmselt hiljem. Loodan väga, et Pikoprint selle ka ikka ära tõlgib (sarjade puhul on ju aegajalt nii, et mõni osa jääb eestikeelsena ilmumata, sest eelmisi piisavalt ei loeta... kuid sellel sarjal ilmselt seda muret pole).

Selle osa puhul oli korduvalt selliseid kohti, kus uue tegelase laused ei alanud uuelt realt. See häiris, sest ei saanud aru, kas eelmine inimene räägib edasi või uus. Esimene osa oli selles mõttes minu arust küll ideaalne. Ei teagi, kas see on toimetaja või küljendaja teema....

Kokkuvõtlikult: kuigi teine osa oli veidi üksluisem, siis tempokas ja kaasahaarav ikkagi. Jätkan järgmise osaga ning varsti muljetan juba ka selles! 


 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

V. Aveyard "Punane kuninganna" (veebruar III)

424 lk
2015, Pikoprint

Aegajalt sirvin nimekirju pealkirjaga: "Kui sulle meeldis Lahkulööja/Näljamängud/Labürindijooksja, siis sulle meeldivad ka need raamatud!" Ühest sellisest nimekirjast jäigi see raamat mulle ette. Kui ma nüüd hästi ausalt ütlen, siis liigun mõtetega sinna poole, et kirjastajana ka tõlkekirjandusega tegelema hakata. Eks see on teine põhjus, miks püüan leida midagi võõrkeelset, mis endale meeldiks.

Kirjastajana pettumuseks, kuid lugejana minu suureks rõõmuks tuli välja, et Pikoprint on selle huvitava raamatu juba avastanud. Ja nii see minu lugemislauale jõudiski.

Raamatu "Punane kuninganna" tutvustust saad raamatupoe lehelt lugeda siit!

Mina olin üks nendest, kes arvas, et kogu see fantaasia maailm mind ei puuduta, kuni tulid eelmainitud kolm sarja (tunnistan- Labürindijooksjast olen näinud vaid kõiki filme, raamatuid pole veel lugenud).

"Punane kuninganna" on osa sarjast. Arvasin algul, et triloogiast, kuid tuli välja, et tulemas on ka neljas raamat. Kui nüüd vingumine kohe ära teha, siis mind ajavad väga närvi sarjad/triloogiad, mille puhul mul on kõik raamatud käes, aga ma ei saa mitte ühestki otsast aru, millisest peaks lugemist alustama. Nii oli ka seekord. Kuna ma raamatute järjekorda guugeldasin, siis leidsin ka info neljanda raamatu kohta (ja mina olin juba õnnelik, et mul on kogu triloogia korraga olemas...)

Vingumine tehtud. Nüüd arvamus- vaimustunud!

Jah, "Punane kuninganna" on segu kõigist neist kolmest eeltoodud sarjast. Ja samas on see täitsa midagi muud. Teos on väga tempokas. Kogu aeg juhtub midagi. Samas on olemas romantika liin(id), kuid see/ need pole imalad, vaid sobivad kogu loo ja õhustikuga väga hästi kokku. Kuna olen alles esimese osa läbinud, siis mingist õnnelikust armastusest kindlasti veel rääkida ei saa.

Kõik on ootamatu! Olen lugemise käigus nüüd harjunud, et selles teoses pööratakse kogu aeg kõik pea peale... ja ikkagi tuleb iga uus täispööre täieliku üllatusena. Siiani on minu jaoks kõik olnud loogiline ehk et kõik suured pöörded on tagant järgi eelneva looga kokku läinud. See on oskus, mida olen alati selliste mahukate teoste autorite puhul hinnanud.

Kiire tempo tõttu tahtsin kogu aeg teada, mis edasi saab. Nii mõtlesin aegajalt, et tahaks aeglasemalt lugeda ja rohkem nautida... aga no uudishimu surus muudkui tagant ja nii ma siis kihutasin edasi.

Korduvalt mõtlesin tõlkijale, kel eestikeelsete vastete leidmisega tuli teha ilmselt pea sama suur töö, kui Harry Potteri tõlkijal. Erinevaid võimeid ja inim(tegelas)rühmi oli päris palju.Toimetaja töö kohta ka kiitus.

Imelise kaanekujunduse autor on muidugi Liis Karu, kes ka mitmed minu raamatud on kujundanud. Oi, kuidas mulle meeldivad need reljeefsed kaanepildid, mida on nii mõnus paitada.

Sisu ma ümber jutustama ei hakka. Asun nüüd sarja 2.raamatu kallale ning eks näis, kuidas lugu edasi läheb. Loomulikult lõppes esimene osa väga põneva koha peal. 


 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

M. Kerro "Saatuse peegelpilt" (veebruar II)

222 lk
2016, AS Ajakirjade Kirjastus

Lugemise väljakutses läheb see raamat mul kindlasti teema nt 47 alla: kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?

Tegelikult olen ma selles küsimuses iga enda sõbraga ühel pool. Loomulikult ma tean ammu, et selline raamat on olemas, sest see püsis müügi- ja laenutusedetabelite tippudes. Ja ma mõtlesin kogu aeg, et kes on need inimesed, kes sellist raamatut loevad? Miks need inimesed sellist raamatut loevad? Kuid olgem ausad- ma isegi ei teadnud, milline see selline raamat on.

Kogu see selgeltnägijate teema on minu jaoks suht välistatud. Just see saade. Mul pole vahet, kas neil inimestel on võimed või kas neile öeldakse kaadri taga vastused ette. Minu jaoks on vastuvõetamatu, et sellist asja tehakse teleekraani ees. Ja siis on hulgaliselt inimesi, kes seda õhtukohvi ja võileiva kõrvale naudivad. Missasja???? Kas see teine maailm on olemas või ei ole, siis teleekraan pole minu jaoks koht, kus seda katsetada. Nii olen ka sellest saatest väljakasvanud raamatute suhtes skeptiline ja metsikute eelarvamustega olnud.

Eile Pärnu raamatukogus last trennist oodates aga jäi Marilyni raamat ette. Otsisin hoopis midagi muud. No piilusin korra sisse. Avasin suvaliselt lehekülje. Selleks oli 82, mis on ka mu sünniaasta. Lugesin. Teksti mõte selline: inimesed, kes meie ellu tulevad, pole juhuslikud. Igaüks õpetab meile midagi ... jne. Ja oligi korras- see raamat pidi kaasa tulema!

Eelarvamustele aitas tohutult kaasa kaanepilt. Nüüd kui olen raamatu läbi lugenud, siis minu jaoks on see kaanepilt ebaõiglaselt eemaletõukav ja hirmutav. Isegi kui tean, mis sisu raamatus on, siis öökapil keerasin raamatu ööseks teistpidi, sest mulle ei meeldi see must lind. Iga lehekülge keerates (lugesin öösel!) oli minu jaoks samuti see must lind hirmutav.

Kogu selle pika sissejuhatuse peale veidi ka raamatust: esimesed 134 lehekülge sisaldasid minu jaoks lihtsaid eluõpetusi, mida olen ise viimaste aastate jooksul eri allikatest õppinud ja isegi muudkui jutlustanud. Näiteks minu viimasest kolmes raamatus "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks", "Mina, supernaine, jään ellu!" ja "Kes kardab välgutüdrukut?" on olemas väga palju mõtteid, mis oleks nagu Marilyni raamatust maha kirjutatud. Oleks ma seda raamatut varem lugenud võiks mind täitsa spikerdamises süüdistada... aga ma ei olnud (sest ma kartsin raamatu kaanepilti ja olin skeptiline saate suhtes).

Enda tsitaate vaadates avastasin, et tegelikult ka juba noortekas "Ütlemata sõnad" on selliseid mõtteid sees, sest Marilyni raamatus on korduvalt rõhutatud, et ennast pead tundma ja armastama enne kui saad seda teistele jagada (või ka vastu võtta): 

Voodoo ja kristallide osa oli minu jaoks juba võõram, kuid esimene osa jagas küll puhast elamise õpetust. Mina võin küll vaimustunud olla, kuid ilmselt kõigile seda raamatut soovitada ei julge. Isegi minu eelpool nimetatud romantika sarja raamatud on mõne jaoks liiga segase eluõpetusega olnud. Ehk et sa ei saa vastu võtta seda, milleks veel valmis pole. Kui sinuni pole eelnevalt jõudnud mingeid killukesi sellisest mõtteviisist, siis on väga raske korraga kõike vastu võtta.

Minu jaoks oli selles raamatus kõik tuttav ning see lihtsalt kinnitas ühes kohas korraga kõike, mida viimaste aastate... aastakümnete jooksul õppinud ja avastanud ja praktiseerinud olen- elamist!

Kes aga teadliku elamise teemaga veidigi on juba tegelenud, sellele soovitan küll. Kaanepildist ei tasu ennast hirmutada lasta, sest lugemise ajal seda ei näe ning raamatut käest pannes võib selle tagurpidi keerata... nagu minagi tegin :)

P. s. see ei tähenda, et pilt oleks kole, vaid tõesti lihtsalt minu arust hirmutav. Teostus on ju tegelikult imeline! 


 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

N. Sparks "Kaitseingel" (veebruar I)

608 lk
2008, Pilgrim

Nicholas Sparksi avastasin umbes aasta aega tagasi, kui juhuslikult telekast nägin tema raamatu põhjal tehtud filmi "Parim osa minust" (The Best of Me). Olin esimesest hetkest võlutud ja olin kindel, et Sparks on minu uus lemmik, kelle kõik raamatud kohe läbi loen. Ostsin veel ka filmi "The Longes Ride", aga siiani on see vaatamata. Ja raamatuid ka pole lugenud. Kuni nüüd võtsin raamatukogust raamatud "Süütunne" ja "Kaitseingel". Ingliskeelsetest seisab mu lugemisriiulis pikemat aega "The Choice". Nii palju siis fännamisest. 

"Kaitseingel" on küll mahukas, aga tegelikult on kiri väga suur ning reavahed samuti, seega teksti ilmselt ikka nii palju pole, kui tavaliselt 600 lehekülje peal. Lugemiseks läks siiski kaks päeva.

Suurim põhjus venitamiseks oli ilmselt see, et ... ma ei  saanudki aru, mida ma lugesin. Ootasin Sparksilt suurt armastuslugu, romantikat, segaseid tundeid. Esimese pöördeni romantilises liinis läks 300 lehekülge. Kõik oli etteaimatav ja liiga lihtne. Samas ei tekkinud tegelaste suhtes mingeid tundeid.

Pärast kolmesajandat lehekülge hakkas põneviku osa. See oli samuti etteaimatav, kuid siiski oli lõpuni välja suht põnev, kuidas olukord laheneb. Sparksi mainet arvestades tahtsin teada, kes siis surma saab.

Nii et selline segane lugu oli. Põnevikud pole väga minu teema, kuid selline soft-versioon oli päris loetav... samas ma tahtsin ikka armastuslugu lugeda. Ausalt öeldes seega ma kihutasin sellest raamatust läbi. Erilist Sparksi naudingut küll ei olnud. Kindlasti annan tulevikus tema teistele raamatutele ka võimaluse... aga mitte vist kohe.

 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.