2016, Pikoprint
Muidu poleks hullu, aga mulle "Klaastroon" lihtsalt tõesti väga meeldis. Nii kui selle postituse siin lõpetan, asun teise osa kallale. Raamatu tutvustust võid lugeda raamatupoe kodulehelt: "Klaastroon".
Pikalt teadsin, et väljamõeldud maailmades toimuvad teosed pole mulle. Olin läbinisti realismi lugeja. Ja see väljendus ka minu enda kirjutatud teostes- kõik ikka päris elu! Ühel hetkel aga avastasin, et mulle täitsa meeldib lasta meeltel reaalsusest kaugemale lennata. Nii olen viimasel ajal päris tihti selliste raamatute otsa juhtunud (ennast juhatanud).
"Klaastrooni" algus tundus uudsena. Mingil hetkel aga hakkas tunda andma, et olen viimasel ajal päris palju selliseid raamatuid läbinud. Aasta algul loetud "Punane kuninganna", "Klaasmõõk" ja "Kuninga kong" hakkasid peas juba "Klaastrooniga" täitsa segi minema. Kuni... umbes 300ndal leheküljel läks tohutult romantiliseks ja põnevaks.
Ei mäleta, millal viimati niiviisi ärevuses pool ööd lugesin, aga eile see nii oli. No ei saanud raamatut enne käest panna, kui lõpp käes.
Loomulikult meeldis mulle väga peategelane Celaena. Tüdruku enesekindlus ja eneseteadlikkus olid värskendavad kõigi nende noortekate vahele, kus peategelased pidevalt mingite mineviku varjude käes kannatavad... mis tihti ei tundu isegi mitte usutavad. Samas Celaena puhul tekkis lõpuks tunne, et kas endise palgamõrtsukana, kes on vanemad kaotanud ja aasta orjana kaevanduses töötanud, ei peaks tal siiski rohkem varje kaasas olema? Aga see tunne ei seganud siiski lugemist.
Oo, ja minu lemmikud- romantika ning armukolmnurk- olid olemas. Arvestades taaskord keerulisi olusid, milles raamatu tegevus toimus, läks romantikani ikka aega. Aga teose teises pooles jätkus romantilisi hetki küll. Kui Celeana jõudis ühe mehega kallistamiseni ja see pani külmavärinad üle keha jooksma, siis järelikult oli selle steenini jõutud usutavalt.
Kõige ägedam tegelane minu jaoks oli kaardiväe kapten Chaol. Selle mehe sisemised võitlused enda tunnete ning positsiooniga seonduvate ootuste vahel olid tuntavad. Nii elasingi kõige rohkem ilmselt talle kaasa. Tema valu oli tuntav ja see mulle meeldis.
Ei puudunud maagia, aga mulle meeldis, et seda oli parajal määral. Usutaval määral (uskumatu, et sellist asja saab maagia kohta öelda... aga nii see oli!). Autori kohta lugedes leidsin, et ta on muuhulgas õppinud ka erinevaid religioone. Lugedes tunduski nii. Kuna mul endal on kristliku kultuuriloo magistrikraad, siis on ka saanud religioone õppida ja tekkisid kohe mitmed seosed.
Prints Doriani tegelaskuju arengut ootan samuti. Tema puhul oli ka näha võitlus enda tunnete ning selle vahel, mida tema positsiooniga inimeselt oodati. Dorian aga ei kontrollinud oma käitumist kindlasti nii hästi kui Chaol. Kuna need kaks olid ka parimad sõbrad, siis ilmselt on ka selles liinis oodata asjade põnevat arengut.
Mulle meeldisid vähesed võitusstseenid. Pidevalt oli õhus sõdimised ja vallutused ja orjastamine ja muu taoline, aga lugu räägiti ilma selleta, et kui palju ja mida keegi kellelgi ära lõikas jne. See oli samuti erinev teistest sellistest noortekatest, mida viimasel ajal lugenud olen.
Nii et kindlasti kavatsen selle sarja lugemist jätkata ja loodan väga, et Pikoprint ka järgmiste osade tõlkimise ja ilmutamisega tegeleb.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar