Varrak, 2016
Lugemise väljakutses on aga teema: kõige paksem ilukirjanduslik teos sinu raamaturiiulis. Seda raamat "Ogalinnud" kindlasti on. Sari "Aegumatud armastuslood" on tegelikult minu arvates mitte lugejasõbralik, sest raamatus on kasutatud tavapärasest väiksemat kirja. Seega tavasuuruses kirjaga oleks tegu veel mahukama teosega. Sellised väiksema kirjaga raamatud jätan tavaliselt julgelt kõrvale. Mulle ei meeldi oma silmi nii väga pingutada.
Selle raamatu otsustasin aga meie viienda beebi sünnitamise ajal haiglasse kaasa võtta. Pakkisin haiglakoti juba juulis ära ja nii see raamat seal seisiski. Lõpuks õnnestus ikka sünnitamiseni jõuda ja sai lugema hakata. Oleks me tavapärased kolm-neli päeva haiglas olnud, siis poleks läbi saanud. Aga kuna "õnneks" saime haiglas olla pea nädala, sain raamatu ka ilusti läbi. Vahepeal hakkasin mõtlema, et äkki sellepärast veel koju ei saagi, et seadsin ju endale eelnevalt eesmärgiks raamat haiglas läbi lugeda. Hakkasin siis kiiremini lugema. Aga raamat sai läbi ikkagi paar päeva enne kojusaamist, nii et mu seoste loomine oli ilmselt vägivaldne.
Raamatupoe kodulehel on sisu kohta kirjutatud nii:
Austraalia päritolu kaasaegse USA naiskirjaniku Colleen McCullough'i (s. 1939) kõige menukam romaan «Ogalinnud» (1977, ka ekraniseeritud) jutustab kolme põlvkonna Clearyde elust 20. sajandi alguskümnenditest kuni kuuekümnendate aastate lõpuni nende perekonnamõisas Droghedas ja mujal laias maailmas, kuhu saatus neid pillutab. Seda romantilist ning laiahaardelist perekonnasaagat läbib peategelase Meggie ja vaimulikutõotusega seotud Ralph de Bricassart'i armastuslugu, nõnda et teost on peetud ka Margaret Mitchelli kuulsa romaani «Tuulest viidud» austraaliapäraseks analoogiks.Sisu kohta ongi keeruline rohkem midagi öelda. See on selline kulgev teos, kus vahepeal tundub, et tegevus vajub täitsa põhiliinist kuidagi kõrvale ja siis ühel hetkel saad aru, et tegelikult on see kõik terviku jaoks vajalik.
Ühelt poolt kuidagi väga trööstitu teos... ja samas tõesti tõeline armastuslugu.
Pärast raamatu lõpetamist ei jäänud miski kuidagi hinge kriipima. Kõik kuidagi lahenes. Kuigi isegi sünnid ja surmad ja muud erilisemad sündmused juhtusid teoses kuidagi muuseas, kõige muu vahel, siis teos ei veninud.
Kokkuvõtlikult selline kummaline teos, et erilisi tundeid ei tekitanud, kuid midagi ette heita nagu ka ei saa.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 15 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar