E. Sepp "Taeva tühjad tribüünid" (jaanuar II)

256 lk
2018, Tänapäev

Lugemise väljakutses läheb see raamat minu jaoks teema "autogrammiga raamat" alla. Nimelt kinkis Ene selle mulle eelmise aasta lõpus, kui kohtusime NaNoWriMo raames. Teame teineteist aga sellest ajast, kui meie esimesed raamatud said kirjastus Tänapäev noorteromaanikonkursil mingid kohad. Kui vaatad Ene wikipedia pilti, siis see on tehtud just sellel üritusel, mil esmakordselt kohtusime.

Hirrrmus suure saladuskatte all võin öelda, et Heli Kirjastuses on lähikuudel tulemas Ene esimese raamatu "Medaljon" kordustrükk, nii nagu tuli juba minu esimese raamatu "Lõpupidu" kordustrükk. Need raamatud alustavad mu kirjastuse noorteromaanide sarja.

Tagasi loetud raamatu juurde.

Surma teema on mulle alati meeldinud. Olen seda korduvalt tunnistanud. Või pigem siis surmajärgsete sündmuste teema. Nimelt oma magistritöö kirjutasin just hinge surmajärgsetest rännakutest algkristlikes teostes. Jaaa... need olid siis raamatud, mis kirjutatud umbes aastal 500.

Surma teemat Ene raamatus jätkus. Alustades sellest, et peategelane oli surnud ja peatus enamus aega mingis nö vahepeatuses. Sellises, kuhu inimesed peale surma jõudsid ning kust edasi pidid sõitma. Peategelane ei saanud kohe edasi sõita. Ta sai võimaluse (või pigem kohustuse!) oma elule tagasi vaadata ning mitmedki teemad ära parandada.

Kui algus tundus venivat, siis ühel hetkel ootasin üha kasvava põnevusega, et mis edasi saab, kus veel niidid kokku jooksevad ja loomulikult- kuhu see rong siis sõidab?

Enda elu ja surnute üle pani see raamat mõtlema küll. Jõudsin ka selle mõtteni, et huvitav, mis tunne oli Enel raamatu kirjutamise ajal, kui kõigi nende surma põhjuste ja muu surmaga seostuva kohta tuli ilmselt palju juurde uurida ja õppida...

Tundetult seda raamatut igatahes lõpetada ei saa. Sisse jääb kriipima ning käsib muutuda paremaks. See mulle raamatute puhul meeldib.

Toimetaja töö puhul on üks suur ving, et sõna "ma" oli liiga palju. Vahepeal peaaegu igas lauses. Kui selle ära märkasin ning mõistsin, et see mööda ei lähe, siis püüdsin "ma" sõnadest lihtsalt mööda vaadata ja ilma nendeta lugeda. Muud ei oska ka viguda.

Mulle "Taeva tühjad tribüünid" meeldis ja julgen soovitada mitte ainult noortekate fännidele, vaid ka kõigile elu fännidele, sest see teos aitab elu paremini hinnata.


***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 16 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.