pühapäev, juuni 02, 2019

K. Sutherland "Meie keemilised südamed" (juuni I)

288 lk
2017, Päikese Kirjastus

Küsisin FB Lugemise väljakutse grupist soovitusi, et millised noorteraamatud on sarnased neile, mis mulle viimasel ajal on meeldinud (s.h. ka minu enda noortekas "Ütlemata sõnad"). Kuna kirjutasin ise eelmisel nädalal üle 70 arvuti lehekülje oma järgmist noorteromaani, siis selle kirjutamise vahel tahaks midagi muud lugeda, et sellest maailmast veidi välja saada. Sain palju häid soovitusi. Võtsin kohalikust raamatukogust nende seast kaasa kõik, mis olemas olid. Mingil põhjusel jäi riiulis silma ka "Meie keemilised südamed". Kirjeldus tundus hea. Võtsin kaasa.

Sisu ümber jutustama ei hakka. Selle leiad kirjastuse kodulehelt siit: "Meie keemilised südamed".

Algus oli paljutõotav, sest kui keegi on väga veider ja selle taga on mingi traagiline juhtum, siis tavaliselt oma paranemine emotsiooniderohke. Raamatu puhul on see hea.

Päikese Kirjastus on välja andnud palju häid noorteraamatuid, nii et ilmselt jõuab neid ka minu lugemislauale veel. Aga see teos jättis küll minusse mingid segased ja seletamatud tunded. Lõpuni välja ei tekitanud üksi tegelane minus tegelikult mingeid emotsioone. Isegi kõik see, mis toimus haua juures ja kõik taipamised, mis näitasid, et Grace on ikka veel oma endisesse poissi armunud... kuidagi lihtsalt väideti, et nii on ja ma pidin lugejana selle teadmiseks võtma. Ma ei tundnud seda.

Teose põhiprobleemi ehk Grace´ga toimunud muutuse põhjuseks oli see, et tüdruk segas oma poissi autojuhtimisel ning seejärel juhtunud õnnetuse tõttu poiss suri. Seda teemat oleks saanud ja võinud kuidagi veelgi rohkem esile tuua, sest mõte iseenesest on oluline. Aga isegi see kahetsus jäi minu jaoks kuidagi kaugeks.

Ma ei ütle, et selle raamatu lugemine oli raisatud aeg. Aga ilmselt võtan uue raamatu kohe kätte südame rahuga. Nimelt kui olen lugenud väga head raamatut, siis on raske kohe otsa järgmist lugeda. Tahaks rahulikult olla ning lasta raamatu muljetel veidi settida. Seekord seda muret pole. Panin just raamatu käest ja muljed on juba settinud.

Lugemine läks algul üsna libedalt ka seetõttu, et omavahelised vestlused olid väga vaimukad. Nii peategelaste, nende sõprade kui ka vanemate omad. Mis mõne aja pärast tundus kummaline. Isegi kui kõik need vestlused on aegajalt vaimukad, siis keegi ei ole tavaelus kogu aeg suheldes vaimukas. See oleks nagu kikivarvul kõndimine, nii et kunagi ei laskuta täisjalaga maa peale. Kuidagi selline õhus hõljumise tunne jäi lõpuks.

Kokkuvõtlikult jäidgi minu jaoks selle teose tegelased kuidagi kaugeks ning teemad lahendamata... kuid väsitavast pidevast vaimukusest hoolimata läks lugemine samas sujuvalt.


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 17 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar