neljapäev, august 22, 2019

M. A. Shaffer, A. Barrows "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" (august V)

288 lk
2018, Pegasus
Eelmisel nädalal sain ootamatult vaba pärastlõuna linnas. Juba eelmisel päeval jäi silma, et lõuna ajal on kinos "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts". Lugemise väljakutse grupist olin sellest juba kuulnud. Nii teadsin, et täpselt nii ma oma vabadust kasutangi- vaatan selle filmi ära!

Oi, kui hea mõte see oli! Mulle lihtsalt niiii väga meeldis see film. Guernsey saare maalilised loodusvaated oli väärtus omaette. Ilmselt on see nüüd koht, kuhu järjest suuremad turistide voolud voorivad. Lugu oli põnev ning puudutas. Sõja teema mulle tavaliselt ei meeldi, aga see, kuidas valusad ja isegi vastikud sõjaga seotud teemad olid filmi tänapäevaga seotud, aitas kogu loo tervikule kaasa. Ja loomulikult armastuslugu- kõigest mõne suudlusega oli see üks romantilisemaid filme, mida olen viimasel ajal näinud (no kui mõelda, et käin enamasti kinos koos 4 lapsega ja ekraanil jooksevad neil kordadel multikad, siis pole konkurents väga suur...).

Koju jõudes teadsin kindlalt, et pean kohe ka raamatu saama. Suur oli mu rõõm, kui urramist järele vaadates nägin, et kohalikus raamatukogus on teos olemas. Olin täitsa vait ja ei kuulutanud kusagil, et käisin ägedat filmi vaatamas, sest pidin kindel olema, et keegi enne mind raamatukokku raamatule järgi ei jõua.

Tellisin raamatu telefoni teel ette ja oli tükk selgitamist ja tähtede kaupa ütlemist, enne kui raamatukoguhoidja sai aru, mida ma tahan. Ohkasin küll selle peale kergendunult, sest järelikult pole teos meil siin veel ülikuulus.

Ja siis sain raamatu! Sisu kokkuvõtet võid lugeda kirjastus Pegasus kodulehelt siit: Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts.

Esimesest leheküljest olid mul silme ees  tuttavad näod filmist. Samas pole ma kindel, kui kaua oleks sisseelamiseks aega läinud, kui ma eelnevalt filmi poleks näinud. Ilmselt oleks see suht keeruline olnud.

Teos on kirjutatud kirjade kaudu. Ühelt poolt oli see põnev ning vahva oli näha, et lõpuni välja oli kõik sündmused võimalik kirjade kaudu ära rääkida. Mingil hetkel aga hakkasid kõik kirjad sarnased tunduma. Ehk et erinevatel tegelastel ei olnud minu jaoks erineva tooniga häält, vaid olidki ühe inimese kirjutatud kirjad, mis lihtsalt näitasid sündmusi eri vaatenurkadest.

Hämmastav, kuidas sõda muutus minu jaoks kuidagi tunnetatavamaks. Jah, me olem siin Eestis alati teadnud, et meid sõda puudutas, meil on kõigil perekondlikud mälestused sellest... Aga see raamat ja film tuletasid vähemalt minu jaoks selgelt meelde, et paljudes teistes kohtades oli ka sõda. Ja inimesed tundsid tegelikult samamoodi, nagu meie inimesed, kes selle kõik pidid üle elama. Kindlasti oli sõja mõju erinevates kohtades erinev... ja kindlasti ka omamoodi sarnane.

Üheks põhjuseks, miks mina sõja teemaga väga tegeleda ei taha on teadmine, et ma ise ilmselt ei oleks sel ajal väga tugev suutnud olla. Kõigist neist koledustest lugemine ja filmides vaatamine toob minuni nii tugevalt kõik need tunded, et isegi nii on seda liiga palju... aga samas- inimene on kohanev olend. Kui oled mingis hullus olukorras, siis ju ei küsita, et kas sa saad hakkama, vaid tuleb lihtsalt hakkama saada.

Teisalt on nii hea, et sõjaga seotud teemasid käsitletakse, sest see loob kindlasti juurde inimesi, kes teeks mida iganes, et keegi meist rohkem sõda üle ei peaks elama ning et kaasa aidata sellele, et lõppeksid ka need konfliktid, mis kusagil on. Sest tänapäeval on sõjapiirkonnas elada ju tegelikult sama tunne, mis tol ajal. Sõda on sõda!

Kõige rohkem oli kogu see lugu aga minu jaoks hoopis armastuslugu. Vähemalt filmis. Ja see oligi minu jaoks raamatus pettumus. Filmis jooksis armastuslugu kuidagi nii ilusti lahti ja tekitas varakult võimaluse tegelaste tundeid tunda...ootusärevuse, kuidas kõik sujub... kuid raamatus oli sellest vaid hall vari.

Aastaid ei olnud ma üldse filmide fänn, sest tahtsin rahulikult loo kulgemisele kaasa elada. Film oli liiga kiire. Nüüd olen aga taibanud, et filmi võlu on see, et keegi ei ütle mulle, mida tegelane mõtleb ja ma saan tihtilugu tühjad kohad ise täis mõelda... ja nii on mõnigi lugu minu jaoks filmina hoopis parem kui autor selle ehk kirjutaski. Näiteks Nicholas Sparksi filme naudin väga, kuid raamatute lugemisega olen pigem hädas.

Nii mõtlengi, et kui palju oli kartulikoorepiruka filmis võrreldes raamatuga armastuslugu rohkem... ja kui palju ma lihtsalt ise need tühjad kohad täis mõtlesin? Romantika seisukohalt meeldis mulle film igatahes kordades rohkem.

Tegelikult olid film ja raamat väga paljudes sündmustes erinevad. Seda põnevam oli jälgida, et kui põhilised puutepunktid olid olemas, siis kuidas raamatus ja filmis nendeni erinevalt jõuti. Filmi vaadates polnud kordagi tunnet, et tegijad oleksid pidanud kuidagi vägisi välja mõtlema viisi, kuidas järgmisse puntki jõuda... kuigi raamatus võis sama tee hoopis teistsugune olla.

Seekord siis võitis minu jaoks film. Tahtsin seda ka teise korra kinno vaatama minna, kuid kahjuks avastasin nii hilja, et film jõudis juba lahkuda. Kui mõelda, et minuga koos vaatas eelmisel nädalal seda 6 inimest, siis väga ei imesta... aga igal juhul soovitan lugeda raamatut ja võimalusel ka vaadata seda filmi. Lihtsalt ilmselt tasuks seda teha suurema vahega, kui mina tegin.


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 19 raamatut. Sealhulgas käsiraamat "Rikaste inimeste 30 harjumust".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar