pühapäev, märts 29, 2020

C. Hoover ,,Pihtimused" (märts IX)

304 lk
2018, Pegasus
Olen varemgi Colleen Hooveri teoseid lugenud (Ei iial enam, Lootusetu). Nii teadsin, et tema kirjutamisstiil mulle sobib ja et tegemist on mõnusa laheda lugemisega. Samas on kõigis tema teostes mõningaid liiga lihtsaid lahendusi, kus midagi juhtub lihtsalt sellepärast, et loo kulgemiseks on seda vaja.

,,Pihtimused" pole kummaski punktis erand. Lugu oli ladus ja kaasaviiv, aga samas juhtusid mitmed asjad liiga lihtsalt.

Sisu kohta saad pikemalt lugeda kirjastus Pegasus kodulehelt: ,,Pihtimused".

Lõpuni välja oli mul segadus, et mis vanusegrupile see teos on mõeldud. Meil on enamasti kasutusel noorteromaani mõiste umbes põhi- ja gümnaasiumiealistele suunatud teoste kohta. See teos aga jääb kategooriasse new adult fiction, mille kohta minu teada eesti keeles eraldi sõna polegi. Või?

Tegelaste vanusele püüdsin aga mõne aja pärast väga vähe tähelepanu pöörata, sest minu jaoks ei kõlanud, ega käitunud peategelased kui 20ndate alguses noored. Eriti naispeategelane Auburn. Kohati oleks nagu noorem olnud ja siis vanem. Väga pikalt ajas mind segadusse see täisealiseks saamine, kuna mõned teised teemad ei läinud selle vanusega üldse kokku... siis aga tuli meelde, et USAs oled alkoholi- ja kasiinkõlbulik 21.aastaseks saades. Siis matemaatika klappis jälle.

Mulle tõesti meeldis seda raamatut lugeda. Oli hea tunne. Aga no mingit erilist emotsiooni ei tekkinud. Sündmused kulgesid kuidagi kohustuslikult. ,,Ei iial enam" oli Hooveri teos, mis tõesti tekitas väga palju emotsioone. Seekord aga jäi kuidagi lahjemaks. Sain aru, et peategelased tahtsid väga omavahel koos olla, aga see käis kuidagi nii lühikese aja jooksul.

Lugu mõjutavad taustainfod visati ette väga imelikes kohtades. Näiteks naispeategelase väga oluline teema selgus alles umbes poole raamatu peal. Enne oli sellest vihjamisi vaid korraks juttu.

Mehe puhul ei läinud minu jaoks omavahel kokku see, kuidas ta ennast iseenda suhtes tundis ja mida tegelikult oma minevikus teinud oli. Suurema osa raamatust ei saanud ma üldse aru, kas meespeategelane Owen on siis nüüd minevikus väga halb olnud või hoopis väga hea ja teiste halba enda kanda võtnud. Minu jaoks segas see Owenist pildi saamist. Mitte, et ta kohe algul oleks pidanud väga selge tegelane olema, aga ta käitumine, meenutused ja enesehinnang ei läinud kuidagi kokku.

Maalide ja pihtimuste teema oli väga lahe.

Kuigi ma päris paljude teemade suhtes olin pidevalt segaduses, siis pärast teose lõpetamist jäi sisse mõnus tunne. See on minu jaoks alati üks viis, kuidas raamatu headust hinnata- tunne, mille see minusse pärast jätab.

Nii et ilmselt loen Colleen Hooveri raamatuid veel edaspidigi.

***
LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar