laupäev, jaanuar 16, 2021

H. Bourne "Paigad, kus olen avalikult nutnud" (jaanuar IV)

 330 lk 

2020, Tänapäev

Selle raamatu olemasolust kuulsin alles hiljuti. Kuid siis järjest mitmest kohast. Lugemislauale jõudis see, kuna tutvun praegu hoogsalt eelmisel aastal ilmunud noortekirjandusega ja õde Karin soovitas ka. Ainult sisukirjeldust lugedes poleks kunagi arvanud, et tegelased on 16-aastased ning tegemist on noorteraamatuga, sest tutvustuses räägitakse mehe armastamisest. Tutvustust saad lugeda Rahva Raamatu kodulehelt

"Paigad, kus olen avalikult nutnud" tekitas minus palju segaseid tundeid. Minu jaoks on raamatu peaküsimus: ,,Mis on armastus?" Või õigemini- et mis seda ei ole. Amelie lugu on tema ja Reese suhte leinamine, selle üle kurvastamine, sest poiss jättis ta maha. Samm sammult käib tüdruk aga suhte läbi ning analüüsib terapeudi abil erinevaid juhtumeid nende suhte jooksul. Põhiline rõhk selle retke jooksul ongi küsimusel, et kas see ikka oli üldse armastus või hoopis väärkohtlemine? Mina ise kasutaks veel väljendit ,,vaimne vägivald". 

Lugu kulgeb mitmes ajas - Amelie tänases päevas ning tema ja Reese suhte ajas. Korda mööda näidatakse pildikesi mõlemast ajast. Vahepeal võttis ikka natuke aega, et mõista, kumb aeg see siis on, eriti kui mõnikord oli ühes ajas vaid 1-2 lauset ja siis läks jälle teise aega. Üldiselt aga oli see põimimine autoril väga hästi välja tulnud ja nauditav lugeda. 

Mulle väga meeldis küsitava väärtusega suhete lahkamine ning vaimse vägivalla teema käsitlemine. Mõtlesin küll pidevalt, et ma ei tea, kuidas näiteks 16-aastased sama lugu mõistavad. Niiviisi täiskasvanuna lugedes on ilmselt teised kogemused ning vaade kogu sellele teemale. Korduvalt tuli mul meelde üks tüdruk, kes aastaid tagasi tuli minu juurde ja ütles, et minu raamat ,,Lõpupidu" aitas tal näha, et tema enda suhe ei ole ok ja tema tollane poiss ei käitunud temaga austavalt. Seda teeb ilmselt ka see raamat paljude suhetega- näitab, milline käitumine ei ole ok. No ja vaimse vägivalla teemasid olen ka ise käsitlenud ju oma noortekas ,,Mälestusteta suvi". Nii et ilmselt ei lugenud ma kogu lugu ka niisama kõrvaltvaatajana.

Mingil hetkel tundsin, et loengi eneseabiraamatut, kus muu tegevus on kõrvaline ning loeng sellest, milline on armastus ning milline käitumine seda kindlasti ei ole, muutus peamiseks. Oli palju kordusi ning see hakkas kuidagi venima. Nii ei olnud väga keeruline öösel kell 2.30 raamat käest panna, kui lugeda jäi tegelikult veel vaid umbes 30 lehekülge. Seal aga läks ka eneseabitekst tihedamaks, nii et juba seetõttu õhtul edasi lugeda ei tahtnud, sest väsinult poleks kõigest enam aru saanud. 

Raamatu suur pluss oli muusika! Laulude kirjutamine. Esitamine. Kui algul oli see olulisemal kohal, siis mida lõpu poole, seda vähem muusikast ja esinemistest juttu oli, kuid see osa meeldis mulle ka. Inspireeris isegi nii palju, et ma panin raamatu lugemise vahepeal ise ka kaks rida laulu/luuletust kirja. Üle saja aasta ... 

Kindel on, et see raamat annab väga hea pildi vaimse vägivallaga suhtest. Samal ajal on raamat tegelikult lihtsalt loetav ja ei ole raske ja masendav lugu, mida sellisel teemal kirjutatud raamatud tihti võivad olla. Igal juhul on see toetav ja ülesehitav teos. 

Sellistel teemadel lugedes mõtlen tihti, et kui palju on meie ümber selliseid suhteid, mida ei märka kõrvaltvaatajad ... ja mille puhul ka inimesed ise ei saa aru, mis tegelikult toimub? Taaskord tõdemus, et kui me igaüks ENNAST tundma õpiksime, siis sellest kogu maailma päästmiseks piisakski. Seejärel saaks märgata ennast ümbritsevad.

Amelie koostaski lõpuks kaardi kohtadest, kus ta oli avalikult nutnud. Lõpuosas tunnistas, et enamikus neis kohtades mitte keegi ei märganud, ega teinud välja, et ta neis kohtades nuttis. Isegi, kui inimesed tegelikult möödusid ja oleks pidanud märkama. 

Äratav raamat on see igal juhul! Jah, vahepeal oleks tahtnud veidi kiiremini edasi kerida, aga samas ei saanud, sest kõik oli ikkagi suht oluline. Kindlasti julgen seda raamatut soovitada  alates põhikoolieast igas vanuses lugejale. 


Teised arvavad sellest raamatust nii: 

Mirjam Kaun

Sigrid Sünd

Aile 


***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar