kolmapäev, jaanuar 20, 2021

K. Raudsepp ,,Nähtamatu tüdruk" (jaanuar VII)

 288 lk

2020, Varrak

Mulle meeldivad sõnad. 

Mulle meeldib rääkida. 

Mulle meeldivad inimesed, kes minuga räägivad. 

Seda kõike arvestades oli ,,Nähtamatu tüdruk" üks keeruline lugemiskogemus, sest selle raamatu peategelane on 18-aastane tüdruk, kes ei räägi peaaegu kellegagi. Klassikaaslased norivad teda, sest ta ei räägi. Uue tuttavaga sõpruse loomine on keeruline, sest ta ei räägi. 

Mul on raske selle raamatu kohta täpset seisukohta luua, sest tegelikult oli kirjutamisstiil minu jaoks täitsa ladus. Aga ... selles raamatus ei juhtunud nagu mitte midagi. Kogu aeg ootasin, millal kõik pihta hakkab, aga ... seda ei tulnudki. Ja samas mulle meeldis autori teksti kui sellist lugeda. 

Jaa, ma tean, et kuna ise kirjutan praegu lõpuni järgmist romantilist lühiromaani, siis mu tempo tunnetamine ongi ehk teine. Lühiromaanis lihtsalt käivad asjad kiiremini, sest raamatupinda on vähem. Aga ... selle teose tempo oli ikkagi minu jaoks olematu. 

Väga mõnus oli näha sellise teistmoodi olekuga ja kiusatud tüdruku sisemaailma. Aga oleks tahtnud näha, et see ka rohkem edasi areneb ja rohkem kuhugi viib. Üldiselt sellise tüdruku elu tunnetamine oli ju väga hea. Ainult et nii, kuidas algas, suht samas seisus lugu minu jaoks ka lõppes.  

Kusjuures lugedes leidsin ennast mõttelt, et peredes ei peaks olema üksikuid lapsi. Kui on vähemalt kaks last peres, siis eeldan, et selliseid vaikivaid lapsi ei saa väga tekkida. Õe või vennaga peab vähemalt kaklema aegajalt ... aga äkki läheb õnneks ja suhted on ka head. Aga no see on tegelikult täiesti teoseväline kommentaar ja mõistan, et kui tegelase olukord oleks teine, siis poleks sellist lugu saanud kirjutada.

Ise olen võtnud seisukoha, et kui kirjutan raamatu, siis tahan, et lugeja pärast lõpetamist midagi tunneks. See tunne ei pea alati olema positiivne, võib ka negatiivne. Aga mingi tunne peaks tekkima. Ja veel parem, kui ta leiaks raamatust mõtte mõne oma elulise teema lahendamiseks. Selle raamatu puhul oli mu suurim tunne soov, et lugu kiiremini läbi saaks. Aga tõesti usun, et autoril on potentsiaali, nii et järgmisel korral ootaks lihtsalt erksamat lugu. 

Raamatu on väga ilus kaanepilt, mis kutsub lugema. Aga no Liis Karu käe alt ei ole vist kunagi midagi koledat välja tulnud.

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar