303 lk
2018, Tänapäev
"Verevalla varandus" oli lihtsalt nii hea raamat ... ja samal ajal ülikeeruline. Jah, see on võimalik.
Tagakaanelt lugesin küll, et tegemist on müstiliste juhtumitega. Aga selliseks keeriseks, millesse satusin, ma kindlasti valmis ei olnud. Pärast perekonda puudutanud draamat kolis Ivo koos ema ja õega väikesesse Verevalla külla. Guugeldades selle kohta küll infot ei leidnud ja üldse tundus küla infosüsteemide jaoks olematu olevat. Ometi elas seal hulk inimesi.
Või oli see ikka nii?
Juba esimestel lehekülgedel mõistab Ivo, et selle küla elanikega on midagi valesti. Üsna kiiresti saab ta korduvaid kogemusi, et asjad on ikka kohe väga teisiti, kui peaks.
Maailm, mille autor on kokku pannud, on väga põnev. Selles on koos Eesti rahvapärimus ja mitmed teised usundid. Näha on, et autor neid teemasid valdab ning on need mõnusaks seguks kokku keeranud. Huvitaval kombel lugesin nüüd järjest kahte raamatut, mis mõlemad tekitasid teadmise, et tahaks Eesti rahvapärimuse kohta rohkem teada saada. Eelmine oli siis "Viimane hingelind". Olen küll kristliku kultuuriloo magistriõppe lõpetanud ning seega selle kohta ikka päris palju õppinud, kuid just neid kahte raamatut lugedes mõistsin, kui vähe Eesti rahvapärimuse kohta tean.
Üsna kiiresti sain aru, et kui sellest raamatust rohkem oleksin teadnud, siis seda vist kätte poleks võtnud. Või vähemalt õhtuti üksi voodis poleks lugenud. Ilmselt oli see segu Stephen Kingi ning Harry Potteri raamatutest. Ilmselt seetõttu, et Kingilt olen lugenud vaid raamatut "Kirjutamisest" ja rohkem ei kavatse ka midagi lugeda. Liiga hirmus. Isegi selles kirjutamise raamatus rääkis ta oma teistest teostest liiga palju, nii et oli juba hirmus.
Kuigi "Verevalla varanduse" lugu mulle tohutult meeldis, siis nagu ütlesin, oli lugeda keeruline. Kogu aeg oli põnev ja pidevalt tuli uut infot välja, mis jälle kõike muutis. Raamatut ei saanud käest panna, kuid ... samas olu kogu aeg ülelaetuse tunne. Kõike oli nii palju, kõik liikus nii kiiresti, et ma lihtsalt ei jõudnud järjel püsida.
Peategelane Ivo oli minu jaoks segane tegelane. Ühelt poolt oli väga eluvõõras, maale eksinud linnakas. Samas aga pani pisikestest tükikestest kokku sellised terviklikud pildid, kuigi tal kogu infot ei saanud isegi olla. No näiteks, et mis teiste tegelaste vahel minevikus võis toimuda. 17-aastasele poisile olid autori poolt antud ka suured teadmised väga erinevates valdkondades, mis kohati tundusid ebausutavad.
Küsimusi tekitas ka, et isegi 200.leheküljel ei saanud ma veel aru, kes on pahalane. Või kas kumbki kahest kahtlusalusest seda üldse on? Nii oli väga raske enda jaoks pilti kokku panna.
Kõige segasemaks läks lugu minu jaoks lõpus, kui tempo oleks pidanud langema, aga ma sain ikka nii palju uut infot, et oli segadus, kes on kes. Ühel hetkel juba vaatasin, et mõned seosed ilmselt suurt lugu ei puuduta ja lasin need kellegi sugulased lihtsalt endast mööda, ega süvenenudki.
Tõesti, lugu oli üliäge ja kõik, kuidas seda edastati. Aga lihtsalt toimus liiga palju ja liiga kiiresti, nii et väga kurnav oli lugeda. Kuidagi raske tunne jäi pärast sisse.
Täna hommikul lastega lasteaeda sõites vaatasin aga tee ääres mitmeid tammepuid ja mõtlesin, et kuidas nad välja näeksid, kui vahepeal keskelt lõheneks ja siis uuesti kokku läheks ... No et sellised kokku-lahku tammepuud (lugedes saad aru)!
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin
algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka
mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu
kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar