L. McLaughlin "Saada pilte" (jaanuar II)

 432 lk

2021, Postimees Kirjastus

See oli üks heade mõtetega halb raamat olulistel teemadel. 

Ausalt, mul pole vist ammu noortekat lugedes niii igav olnud ... ja ma pole samas ilukirjanduslikust teosest nii palju mõtteid paberile välja kirjutanud. Ehk siis igati vastuoluline kogemus. 

Selle loo põhilised teemad minu jaoks olid: 

- kui lihtne on hävitada tüdruk, kelle suurim süü on, et ta saab ise hakkama

- kuidas sitapeadest vanemad suudavad toota sitapeadest lapsi, sest õigustavad nende sigadusi, nii et lapsel ei olegi tunnet, et see on vale (või pigem selle loo puhul siis ka uskumine, et minu laps seda ei teeks)

- kui suur süü igasugu sigaduste juhtumises on tegelikult kõrvaltvaatajatel, kes lähevad kaasa ning oma argusest  või igavusest kellegi teise sigadusi õigustavad. 

Suurem osa lugemise ajast oli mul tunne, et olen kõike seda juba lugenud: koolis esikohale seatud sportlased teevad päevavalgust kartvaid tegusid, tüdrukud, kes jätavad seksuaalsest ärakasutamisest ning hirmutamisest rääkimata, direktor, kelle esmane valik on päästa kool jne. Need teemad olid kuidagi mehhaaniliselt läbi käidud. Teemad ja tekst olid jagatud väga mitme tegelase vahel, nii et mitte kellegagi sidet ei tekkinud. 

Samal ajal tõi autor välja mõned väga olulised arutelud, mida minu arust on sellist hirmutamise ja ähvardamise juhtumite puhul oluline rõhutada. 

Tsitaat, mis kindlasti kõnetas: 

"See oli järjekordne õppetund üheksandast klassist. Ära kaitse end kunagi. Nad hakkavad lihtsalt siis veel jõhkramalt vastu ründama. Ja õelamalt. Trollid võidavad alati, sest nemad mängivad teiste reeglite järgi. Neil pole südametunnistust, sündsust, ega empaatiat. Ning ei ole vahet, kui mõistusevastased nende väited on või kui kindlalt sa neid ümber lükkad, nad muudavad lihtsalt enda taktikat ja ründavad sind teistmoodi. Nende arsenal on lõputu, sest neid ei huvita muu kui valu tekitamine. Pole vahet, kas veebis või päris elus." (lk 307)  

Rääkisin sellest mõttest ka oma lastele. Nad pole selle raamatu lugemiseks keegi veel piisavalt vanad, aga see tsitaat kirjeldab minu jaoks nii hästi seda, miks paljud sitapead saavad tegutseda ning mõistlikel, empaatilistel ja südametunnistustega inimestel polegi võimalik neid peatada. Sest reeglid on lihtsalt nii erinevad. 

Ja see jätkub nii kaua, kuni neil trollidel jätkub kaasaelajaid, kes aitavad korraldada "vigaselt kirjutatud ja vägivaldsete ähvarduste etendust". Teose väärtus minu jaoks on, et väga hästi oli näidatud, kuidas mõne poisi eesmärk ongi lihtsalt tüdruk kätte saada ja pärast teda häbistada lihtsalt selleks, et tõsta enda väärtust teiste poiste silmis. Lihtsalt seetõttu, et muid võimalusi ja oskusi tal (enda arvates!) selleks ei ole. 

See on nii haige ... aga samas on sellised inimesed olemas. Kes ütleb, et pole selliseid inimesi kohanud, on järelikult õnnelik. 

Raamatus korduvalt kasutatud Wonder Woman oli mingil ajal ka minu suur lemmik. See film tõesti kõnetas. Aga siinses raamatus tundus kuidagi ülepaisutatud. Ja samas - kui sinu ümber käivad sellised paikapanemised ja "juhtumid", siis ilmselt vajad tõesti iga kaitset, olgu see kasvõi Wonder Womani kilp. 

See sportlaste kõrgemaks klassiks pidamine on pigem ameerikalik. Meie koolides minu arust see nii levinud ei ole, seega see osa probleemi ülesehitusest oli kuidagi eemaletõukav. 

Kokkuvõtlikult oli lugemise järel taas tugev teadmine, et kui igaüks tegeleks enda enesehinnanguga, siis meil selliseid raamatuid ei oleks. Kui igavlevad või hirmunud või muidu endaga tülis inimesed ei läheks sitapeade tegudega kaasa ja neid ei julgustaks, siis meil selliseid raamatuid ei oleks. Kui rohkem eneseteadlikke inimesi oleks valmis oma maine ja muuga riskima, siis ... oleks rohkem ja kiiremini võimalik neid ahelaid katkestada. Igaüks, kes aitab sellist ahelat edasi viia, on osaline paljudes järgmistes kuritegudes ja kadunud või elamata eludes.

Seega raamat oli tõesti igav lugeda ja no üldse ei läinud ... ja samal ajal ilmselgelt tekitas palju emotsioone.

***

Minu kirjutatud ja kirjastatud raamatud leiad Heli Kirjastuse kodulehelt! 

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud umbes 30 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

 

J. Moyes "Kui kõik kokku liita" (jaanuar I)

 396 lk

2015, Kunst

Suurema osa selle raamatu lugemise ajast pidin mõistatama, kas see raamat meeldib mulle väga või üldse mitte. Kui mina oleks sellise raamatu kirjutanud, oleksin sõimata saanud.

Järjekordselt siis teos, mis juhtus mu lugemislauale väga õigel ajal. Vist. Tegelikult tõin selle raamatukogust juba eelmise aasta lõpus. Aga siis oli mul vaja eelmise aasta 100 raamatut täis lugeda ning paksemad teosed jäid seisma. Ju siis nii oli ka õige. 

Esmaspäeval aga viis asjade kokkulangevus ning probleemid selleni, et mul oli äkitselt arvutivaba aeg. Ei mingit oma raamatu kirjutamist. Tuli lugeda. Nii ma Moyesi riiulilt haarasin. Jaa, ma pole talle päris andestanud, mida ta raamatus "Mina enne sind" Williamiga tegi, aga noh... tegelikult mulle ta kirjutatu meeldib. 

Milles siis minu jaoks raamatu probleem oli? Üksinda kahte last kasvatav ema rabelemas sellepärast, et lastele haridust pakkuda ... rohkem, kui esialgu võimalik tundub. 

Kui mina oleks sellise raamatu kirjutanud, oleksin sõimata saanud, et miks ma elulisi asju raamatusse kirjutan. Enne, kui jõudsin selle kohani, et sain aru, millest raamat täpsemalt on, alustasin just oma isiklikku väljakutset "Kuidas Heli kogub 30 000€, et 5 lapsega Tallinnasse kolida?". Teemaks (huvi)haridus. 

No ja nii ma siis nutsin ja naersin selle raamatu puhul. Kratsis igast otsast. Samal ajal oli hirmus armas.

Ülesehituselt on see nö teelolemise raamat (või kuidas seda road tripi tõlkida?). Kusjuures kas ma ei pannud tähele või lõpuks olümpiaadi tulemustest polnudki juttu ... 

Mulle läks väga südamesse, kuidas Jess pingutas, et hakkama saada ja samas jäi selle juures optimistlikumaks kui need, kellel oli rohkem võimalusi. Väga mõnusalt oli välja toodud hindamispunkti erinevused- mida tähendab ühele 100 naela, mida teisele. Väärtustamine.

Tohutult hästi kirjutatud raamat, väga eluline ja kõnetas 10231%. 

Miinusena tooks välja kaanepildi, mis minu arust on täitsa mööda. Jessi poeg oli juba raamatu algul temaga vähemalt ühepikkune. Koerast rääkimata. Raamatu koer on pigem nagu vasikas. Suur, noh. Ilastav. Hiiglaslik. Raamatut lugedes muidugi kaant enam ei vaata, sest sisu haarab endasse.

 

***

Minu kirjutatud ja kirjastatud raamatud leiad Heli Kirjastuse kodulehelt! 

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud umbes 30 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.