168 lk
2016, Tänapäev
Selliste kellegi esimeste raamatute puhul on mul alati küsimus, et kui lahke ja andestav peaks neist rääkides olema. Kas see on kuidagi vabandatav, et võib midagi halvemini teha, sest teed seda esimest korda? Aga samas mitmes kord on see, kui peaks juba väga professionaalne olema? Või kas üldse? Ja kuidas kirjutamise puhul seda hinnata?
Ühelt poolt on tegu väga ägeda raamatuga. Mõte on mõnus- poiss leiab võõra tüdruku päeviku ning saab selle kaudu võõra inimese elust osa, samal ajal ka oma elu muutes. Mulle meeldis ka see, et kirjutatud oli poisi vaatenurgast. Seda meeldib mulle endale ka teha. Tüdrukuna poisi "häält" kirjutada on muidugi alati riskantne. Selles teoses minu jaoks need riskid ka realiseerusid.
Kogu aja käis mul peas aga üks lause (see, mille minu üliäge proovilugeja mulle alles ütles): "Mõte on hea, kondikava olemas, nüüd tuleb liha luudele kasvatama hakata!" Soovisin kogu aeg, et keegi oleks selle teose autorile sama öelnud.
Ma ei hakkagi rohkem nokkima. Tegelikult mulle meeldis, kuidas autor kirjutab, aga selle teosega oleks enne avaldamist veel tööd pidanud tegema. Kindlasti võiks autor aga edasi kirjutada. Loeks hea meelega mõnda järgmist teost ka.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar