200 lk
2019a, Petrone Print
Šotimaa ja Iirimaa on minu jaoks alati olnud sellised müstilised kohad, kuhu rännata tahaks. Just niiviisi rahulikult ja matkates. Samas ei ole ma kindlasti praegu sellises vormis, et 5 päeva järjest mitukümmend kilomeetrit mägedes matkata. Autor tegi selle aga nii lihtsaks, et lugedes olin küll valmis koheselt pakkima ja rändama asuma. Aga noh ... ma oleks ilmselt ikkagi see tossudes inimene, kes sealt mäeservalt üles püüaks ronida ... ebaõnnestunult.
Muigama pani koht, kus autor ebameeldivalt üllatus, kui ilusas looduskohas olid ka teised inimesed. Ma olen viimased päevad randades kõndides ka nii pettunud olnud, sest seal on teised inimesed. Talvel ja sügisel ja isegi kevadel seda muret väga polnud. Ärritab ikka küll ... kuigi tuletan endale meelde sama, mida selle raamatu autor - nad on siia tulnud samal põhjusel, miks sinagi! (aga ikkagi võiksid nemad oma loodushetked kusagil mujal kätte saada, mitte ... selles avalikus rannas vms looduskohas, kus mina käin ...)
Raamat haaras mind kohe esimesest hetkest. Võib-olla seepärast, et autor on samuti loominguline inimene ning kogu see loodusest loomingulisuse otsimine või vähemalt selle (otsimata!) leidmine on teemad, mis kõnetavad.
Suurimad ahhaa-hetked jõudsid minuni raamatu lõpus, kus autor tõi välja jalutamise ja loomingulisuse seosed ehk et jalutamine suurendab loomingulist aktiivsust ja et loomingulist mõtlemist suurendab kõige rohkem just jalutamine, mitte lihtsalt looduses viibimine ega füüsiline trenn. Olen seda aastaid praktiseerinud (mitte küll mägedes!), aga mõtlesin kogu aeg, et see on nö eeltrenn päriselt treenima hakkamisele, kuid ... nüüd sain aru, et kuna lõppeesmärk on mul ikkagi, et loomingulisus minus voolaks, siis see ehk ongi nö lõpppunkt ja ma ei peagi kuhugi edasi liikuma. Ehk et jalutamisest ehk piisabki ... lihtsalt seda võiks veel rohkem ja eri kohtades teha.
Kuigi ma räägin alati ka kirjutamist õpetades, et jalutamine aitab mõtted lahti saada, siis seda ma polnud jah kunagi mõistnud, et ma alateadlikult teengi juba seda, mida mul on vaja ja ... et sellest piisab. See oli väga äratav taipamine. Muidu ikka mõtlesin, et peaksin suutma siit edasi liikuda järgmise tegevuse juurde ning isegi halvustasin ennast, et miks ma küll ei suuda.
Üldiselt oli tegu autori erinevate Šotimaa-reiside kirjeldusega, mõtisklustega käidud radadel ning käidud kohtade kirjeldustega. Kuna minu jaoks on kogu see piirkond täiesti võõras, siis päriselt mulle miski meelde ei jäänud, kuid sain kätte selle tunnetuse, et mis võiks ees oodata.
Kindlasti aga kasvas soov lähiajal Šotimaale jõuda (eriti kuna Eestimaa suvi hakkab juba piinavaks muutuma, sest sel nädalal lubatakse, et temperatuur tõuseb isegi 23 kraadini ... ja seda mitu päeva järjest - kindel märk kuhugi leebema kliimaga kohta põgeneda).
"Minu Šotimaa" julgustas igal juhul veel järgmisi "Minu"- sarja raamatuid kätte võtma.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar