laupäev, juuni 01, 2024

L. Williamson "Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani" (juuni I)

 277 lk

2016a, Varrak

Taas üks raamat, mille puhul ma ei suutnud lõpuni välja selgeks saada, kas see raamat meeldib mulle väga või ei meeldi üldse.  Fakt on aga, et ega lugemine väga kiiresti edasi ei läinud ja samas ... mulle nii meeldis, kuidas mitmeid teemasid oli käsitletud. Ehk siis segased tunded. 

Loo võib kokku võtta kui laste retk igatsetud ema poole. Nimelt suri 11- ja 7-aastaste poiste ema  noorema venna sünnitamisel. Nüüd läks isa lahku naisest, kes poiste arvates oli neile päris hea asendusema olnud. Samaaegselt igatsetakse oma pärisema järgi ning mõeldakse viise, kuidas isa ning seni neile ema asemel olnud naine uuesti kokku viia. 

Ühelt poolt mind väga puudutasid need kaks teemat, sest mul on kodus ka 5 lahutuse keskel olevat last. 
Teiselt poolt oli väga võõras sellist asjade käiku lugeda, sest ... mul on kodus ka 5 lahutuse keskel olevat last. 

Mind paneb alati silmi pööritama, kui inimesed raamatut arvustades ütlevad, et sellised käitumised ja juhtumid pole realistlikud, aga ... samal ajal tahan taas ise sama teha. Seda isegi teades, et kõik lahutused on erinevad ning kõik lapsed ja täiskasvanud on erinevad. Mul oli aga väga raske oma umbes sarnases vanuses lapsi nende poiste asemele mõelda. Isegi kui ma ei tahtnud mõelda, siis ... mõtted läksid ikka sellele rajale. 

Mulle meeldis mõnda aega see, kui humoorikalt lugu oli kirjutatud. Mõne aja pärast hakkas see aga väsitama. Taaskord oli väga ebausutav, et 11-aastane kõige suhtes nii humoorikaid võrdlusi toob ning seda oli ka lihtsalt raske jälgida. Samal ajal võib see kindlasti mõne jaoks selle raamatu tugevuseks olla. 

Emade teemal toimunud pöörded olid veidi ootamatud ning see on üks asi, milles tunnen, et olen autorile sellise raamatu eest tänulik. Spoilimata on raske pikemalt rääkida, kuid asja mõte on see, et lahkuminekul võivad olla põhjused, mida laste eest varjatakse ning asjad võivad suletud uste taga ikka hoopis teistsugused olla. Jällegi teemad, mida tegelikult ju ka oma lahutuses elavate laste pealt näen, et see, mida nad näevad ja tajuvad on kohati ... piiratud. Ja see ongi ehk hea. Täiskasvanute roll ongi lapsi kaitsta. Vahel aga toob see kaitsmine lastele kaasa valearusaamad, mis on reaalsusest ehk veelgi hullemad. 

Ise tunnen, et kuigi mul on laual veel üks sama autori raamat, siis hetkel ma ei tunne, et tahaks seda lugeda. Kunagi ehk küll, aga mitte järjest. Selles raamatus räägitu jääb aga kindlasti mõneks ajaks meelde ning puudutas kindlasti. 

***

Minu uue raamatu saad tellida siit: 

Minu värskeima noorteraamatu saad tellida siit: "Mälestusteta suvi", 2.osa. 
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar