T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid." (detsember)

199 lk
Raamatu sisu võib lühidalt kokku võtta autori enda sissejuhatuses toodud sõndaega:
"Inimene on olend, kes leiab oma tõelise olemuse ja identiteedi siis, kui ta avastab tõsiasja, et Keegi armastab teda. Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust."

Selle raamatu lugemine ei lähe kiiresti, sest iga peatükk on mõtlemapanev. Tihti isegi iga lause. Tundub, et tekst nagu polegi pikk, aga ühte lausesse või teksti lõiku on kogutud väga sisutihe mõte, nii et mõtlemist jätkub tükiks ajaks.

Minu arvates on Hellsteni käesolev raamat üks sellistest teostest, et kui seda tervelt ei viitsi läbi lugeda, siis võid selle suvalise koha pealt lahti lüüa ja kasvõi natukene lugeda. Äkki leiad just selle koha, mis sind aitab. Tegemist on raamatuga, mis on mõeldud kõigile, aga iseasi, kuidas igaüks jälle aru saab. Kui kõik raamatus toodud mõttekäigud on võõrad ja uudsed, siis tasub kindlasti uuesti lugeda, aga usun, et mingit abi või mõtlemisainet jätkuv sellest kõigile.

Hellsten on muude teemade seas käistlenud seda, et:
- inimesed ei saagi tihtilugu täiskasvanuks ning jäävad otsima inimesi, kellele panna vastutust oma elu eest, nagu nende vanemad seda lapsepõlves oleksid pidanud tegema;
- tihti jätkame oma vanemate tehtud vigu ning teeme oma lastele haiget nii, nagu meile tehti, sest ei oska selles midagi imelikku näha. Sellest ringist saab välja vaid seda tunnistades;
- kõigest kõige olulisem on ARMASTUS!;
- kahtlemine ja segadusesolek on väärtuslikum kui igasugused kindlameelsed vastused, sest see näitab, et inimene mõistab, et tema pole maailmas kõige võimsam tegelane ning et ta pole võimeline ennast ise päästma;
- teistest erineda julgevad vaid need, keda armastatakse, kes tunnevad armastust. Teistest erinemine jätab üksi ning seega ongi see vaid tugevate "lõbu". Tugev saab olla aga ainult siis, kui tuntakse armastust ning kui tunnistatakse enda nõrkusi;
- nende inimeste ümber, kes ennast ise ei hoia ning kes pole endale oma mineviku ja enda isiksusega seonduvaid asju selgeks teinud (ja mõelnud), nende ümber on miiniväli. Kui ütled või teed midagi nende ümber valesti, võid astuda psüühilisele miinile, mis võib sulle palju haiget teha. See inimene ise ei pruugi aga teada, et tema ootamatu käitumise põhjuseks on see, et ta on enda elus olulised teemad jätnud läbimõtlemata;
- välisest rikkusest olulisem on sisemine edu ehk see, et inimene oskaks ja julgeks elada omal moel, tunneks iseennast, tunneks oma vajadusi, oskusi ja unistusi ning elaks neid kuulates.


Need ja paljud muud mõtted leiadki Hellsteni raamatust. :-)

J.Aus, M.Holsting "On seal keegi?" (november)

138 lk
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus, 2009

Uus leeriõpik oli täiesti teadlik valik minu lugemislaual. See on üks raamatutest, millesse oma stipendiumi raha investeerisin.
Kuna ma ei ole kirikuõpetaja, ega vii läbi leeritunde, siis ei oska ma kommenteerida, et kuivõrd kasutatav on see leeriõpik leerikursuse läbiviimisel. Tavakristlasena võin aga öelda, et soovitan seda kõigile, kel haridust ja teadmisi õpetajast vähem. Ma usun, et midagi uut ja täiendavat saab sellest enda jaoks igaüks, kes vähegi kirikus toimuvast huvitatud on- nii metsataguse küla tädi Maali, kui ka igapäevaselt kirikuaiast läbimarssiv jõulu-kristlane (ehk see, kes vaid jõulupühade ajal leiab tee kirikusse). Minu jaoks olid mitmed teemad kordamine, kuid samas ka palju uut. Sobivad fotod ning mõtlemapanevad jutukesed olid ka hästi valitud.

Tsitaadina tahan välja tuua lk 55 välja toodud punktid kristliku usu kohta. Ehk et "kristlik usk kutsub meid:
- märkama igat inimest sõltumata tema staatusest;
- hoolima mitte ainult iseendast ja oma elu puudutavast, vaid olema aktiivne ka ühiskonnas, viidates valupunktidele ja neid lahendama;
- arvestama teise inimesega kõikjal;
- mitte leppima ükskõiksuse ja ebaõiglusega;
- panustama oma aega ühiskonna teenimisele."

Leeriõpik on sobilik lugemine ka neile, kes ennast kristlaseks ei pea, sest kristlikud traditsioonid (nt kalendri tähtpäevadki) ja sümbolid jms ümbritseb meid kõikjal ning leeriõpik on üks lihtne viis vähemalt mõnest asjast aru saada!

P. Valk "Töid religioonipedagoogikast" (oktoober)

249 lk, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008 a.
Nagu pealkirigi ütleb, koosneb see kogumik religioonipedagoogikat puudutavatest töödest. Artiklid on kirjutatud 10 autori poolt ning Pille Valk on kogumiku koostaja ja toimetaja. Algselt hakkasin neid lugema seoses TÜs võetava religioonipedagoogika psühholoogia loenguga, kuid kuna teemad olid nii huvitavad, siis nüüd saigi kogu raamat läbi loetud.

Pille Valk on sissejuhatuses ise öelnud, et:
"Taasiseseisvunud Eestis on religiooni ja hariduse teema olnud jätkuvalt teravate vaidluste tulipunktis. Kirglikult on sõna võetud nii religiooniõpetuse vastu kui selle kaitseks. Paraku üsna sageli vastaspoole argumente analüüsimata ja üksteisest mööda rääkides.
Käesolev kogumik püüab anda oma panuse religiooni ja hariduse teemalise diskussiooni edendamisse Eesti ühiskonnas akadeemilisest vaatepunktist."

Julgen soovitada kõigile, kes soovivad religiooniõpetuse teemadel sõna võtta, sest kaasamõtlemiseks materjali jätkub!

T. Laanem "Väikesed vanamehed" (september II)

256 lk

"Väikesed vanamehed" tahtsin läbi lugeda sellepärast, et kusagil kiideti seda kui teost, milles on meeste karakterid väga hästi välja toodud, nagu see oleks mehe poolt kirjutatud.
Iseenesest olen nõus! Üldse olid erinevad karakterid hästi kirjeldatud ja samuti erinevate tegelaskujude areng. Samas muutus minu jaoks karakterite eristamine ja kirjeldamine olulisemaks üldisest tegevusest. Selles mõttes, et lõpuks nagu ei toimunudki väga palju ja erinevate kujude väljatoomine oli olulisem sellest, mis toimus.
Väga palju oli looduse kirjeldusi ja võrdlusi loodusest. Arvatavasti näitab see autori häid teadmisi looduse teemaldel. "Arvatavasti" sellepärast, kuna ma ise ei tea, järelikult ei saa kontrollida, et kas kõik kirjeldatu oli ka loogiline ja õige :-)

Lugemiseks läks aega 2 õhtut. Kuigi raamat on 256 lk pikk, oli reavahe päris suur, seega ega teksti nii palju polnudki.

K. Murutar "Eedeni aed" (september I)

Keset Martin Lutherist ja pühakirjast rääkiva essee kirjutamist läksin hoopis raamatukokku ja otsisin üles paar raamatut, mis on mul nimekirjas: "neid raamatuid tahan lugeda!". Üks selle nimekirja raamat oli Kati Murutari "Eedeni aed". Ma ei tea, miks ja kuidas see raamat minu nimekirja sai, aga hea oli, et sai. Nimelt- MEELDIS VÄGA! Peale raamatu lugemist lugesin ka mitut tema artiklit, seega ei olegi enam kindel, et kas asjad, millest räägin, on raamatust või artiklitest.

Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Ma kardan, et üks põhjus, miks ma lausa neelasin seda raamatut oli, et see oli nagu tasuta käsiraamat tulevikust. No ma olen ju ka terve lapsepõlve unistanud, kuidas mul tulevikus hakkab olema palju hobuseid ja koeri... ja lapsi ka. Ja see unistus pole siiani üle läinud. Kati raamat andis julgust, et äkki ei peagi unistamist lõpetama? :-)

Samas oli palju juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas" (august III)

174 lk

Mitch Albom´i raamat "Viis inimest, keda kohtad taevas" on mu raamaturiiulis seisnud juba päris kaua.

Kirjastuse Pilgrim kodulehel on raamatu tutvuseks kirjutatud järgnevat:

"Mitch Albomi uus romaan „Viis inimest, keda kohtad taevas” kõneleb elust ja surmast. Kirjanik jutustab helge alatooniga loo siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta, nagu pealkirigi ütleb, viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta.

Iga inimene on elu jooksul kindlasti surmale mõelnud. Elu ei ole iseenesestmõistetav nähtus, nagu seda pole ka lähedased, tervis või kodu. Surm aga tundub loomuliku, kuigi valuliku paratamatusena kõige elava jaoks. Iseäranis tekitab see kurvastust ja küsimusi juhul, kui kaotame lähedase, keda armastasime ja kellest hoolisime. See raamat paneb mõtlema kõigi lähedaste hingede peale, kes siit maisest maailmast on lahkunud, ja annab mõtteainet, mis hakkab juhtuma edasi ... "

Mõned tsitaadid:

- "Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud. Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kelleski mööda."

- "Ja enne meid elanud inimesed mõjutavad meid ka. Me liigume iga päev kohtades, mida poleks olnud ilma nendeta, kes elasid enne meid. Meie töökohad, kus me veedame nii palju aega- usume sageli, et need said alguse meie tulekuga. See pole nii."

- " Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seestpoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi."

J. Gaarder "Apelsinitüdruk" (august II)

143 lk

"Apelsinitüdruk" oli jällegi üks teadlik valik raamatukogu riiulilt, kuna olen eelnevalt läbi lugenud Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus" ja "Sofie maailm".
"Apelsinitüdruk" on lugu sellest, kuidas varalahkunud isa kirjutab oma väikesele pojale kirja, mida poeg loeb 11 aastat hiljem ehk 15-aastaselt.
Üldiselt oleksin pakkunud, et see on Gaarderi kõige varasem teos. Minu jaoks olid tema teised kaks raamatut hulga filosoofilisemad (loomulikult ka kaks korda pikemad). Lugesin selle läbi tänase päeva jooksul ja mingeid väga erilisi mõtteid mõlkuma ei jäänud. Sellegi poolest pean Gaarderi "Apelsinitüdrukut" paremaks ja huvitavamaks raamatuks kui paljusid teisi, kuid tema enda raamatutega võrreldes ootasin midagi enamat... vähemalt minu jaoks.

- "Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab."

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)

Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et:

"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."

L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" (juuli III)

136 lk

Lia Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" on minu teada üks vähestest eestlase poolt kirjutatud lasteraamatutest. Raamatus on läbi 8-aastase Tarmo ja 5-aastase Tiina silmade räägitud elu erinevatest juhtumitest. Loomulikult on tegelased ka nende vanemad, noorem vend Toomas ja vanavanemad.
Erinevate lugude kaudu on käsitletud 10 käsku, Meie Isa palvet, õnnistamise tähendust jne. Kohati jäi mulje, et suurtest ja keerulistest teemadest on kiiresti üle mindud ning mõnesse teemasse oleks võinud rohkem süveneda. Samas ei oska ma öelda, kuidas saavad raamatust aru lapsed, kellele see on tegelikult mõeldud.
Igatahes kui minu poja suuremaks kasvab, siis loen talle seda raamatut kindlasti ette!

P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud" (juuli II)

357 lk

Raamatu kaanel on sisu tutvustatud järgmiselt:

"Kes oli ja on Jeesus? Kahe tuhande aasta vältel on sellele küsimusele antud erinevaid vastuseid. Erinevad ajastud ja mõtteloolised koolkonnad on katnud Jeesuse algse kuju omapoolsete selgituste, täienduste ja parandustega ning ajaloolise Jeesuse isik on jäänud selle kõige varju. Populaarne kristlik kirjanik Philip Yancey püüab raamatus «Jeesus, keda ma ei tundnud» vabastada Jeesuse hilisematest moonutustest ning klišeedest. Autor vaatleb mässulise juudalasest puusepa maist teekonda, õpetust, imetegusid, surma ja ülestõusmist ning küsib seejuures, kas me võtame teda tänapäeval ikka piisavalt tõsiselt. Yancey julgeb küsida ja vastata ning lugeja õpib tundma Jeesust, kes muudab temasse uskujate elu. Evangelist Billy Graham hindas raamatut väga kõrgelt, märkides: «Ma ei imetle ja hinda ühtki evangeelset autorit rohkem.» Teos pälvis kohe peale ilmumist sooja vastuvõtu nii lugejate kui kriitikute hulgas ning seda on tunnustatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.

Mõned tsitaadid:

- "Kui tahate teada, kui suur on silmapiiri taha kadunud laev, vaadake selle kiiluveest tekkinud laineid!" (nende kriteeriumide järgi on Jeesus kõige mõjukam inimene ajaloos.)
- "Filosoofid ja teoloogid seostavad suurt osa maakera hädadest inimliku vabaduse ja valikuvõimega, mis tõstatab hulga uusi küsimusi. Kas meil on ehk liiga palju vabadust?"
- "Kuigi jõuga saab sundida kuulekusele, saab ainult armastus esile kutsuda vastuarmastuse- ja see on ainus, mida Jumal meilt soovib. Sel eesmärgil ta meid lõigi. "
- "Kus on Jumal, kui on valus?" olen sageli küsinud. Vastuse annab teine küsimus: "Kus on kogudus, kui on valus?"

H. Mänd "Miks sa vaikid?" (juuli I)

Heljo Mänd on klassik. Tema noortejutustus "Miks sa vaikid?" on samuti klassika. Vähemalt noorsookirjanduses.

Raamat on esmakordselt avaldatud 1969.aastal ehk siis, kui isegi minu vanemad polnud raamatu tegelastega ühevanused. Loomulikult on suhtumistest ja väärtushinnangutest aru saada, et "Miks sa vaikid?" pole kaasaegne teos, aga kui arvestada ajavahet, siis on see tõsiselt hästi loetav, sest ka praegu on selles palju õpetlikku.

Üldiselt on juttu 10.klassi õpilaste tegemistest, eriti peategelase Bianka elust, armastusest ja arusaamistest.

Tsitaat:

- "Meile tahetakse väga palju sisse tuupida, aga inimene ei ole ju kaamel, kellele võib lõpmatult turjale laduda. Kas ei peaks siiski tähtsamat vähemtähtsast eraldama?/---/ Ainult need, kes võtavad kõike kergelt ja libisevad koolis pealispinda mööda, suudavad hiljem palju rohkem. Nende energia jääb alles."

T.Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke" (juuni II)

Raamatukogus Tõnu Lehtsaare raamatut nähes haarasin selle sealt kindlalt kaasa. Olen teda varem kuulnud kristlikul juhtimiskonverentsil ning samuti oma praeguste magistriõpingute raames religioosse fundamentalismi aine loengus.
Tõnu Lehtsaar on Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor. "Kümme korda ühte jõkke" on kogumik, mis sisaldab tema poolt varem avaldatud ning ka avaldamata esseid ja sõnavõtte. Religioonipsühholoogia vaatenurgast on käsitletud selliseid teemasid nagu näiteks pühadus, usk, andestamine, meediaagressiivsus ja südamevalu.
Tõnu Lehtsaare pluss on see, et kuigi esseed on sisukad, siis on need kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, seega ei pea omama eelnevaid psühholoogia või religiooni alaseid teadmisi, vaid kindlasti leiab igaüks sellest teosest endale midagi mõtlemapanevat.

Soovitan soojalt kõigile, sest käsitletavad teemad puudutavad meid kõiki!

Mõned tsitaadid:

- "Usu mõju on uuritud seoses erinevate eluvaldkondadega. /---/On näidatud, et usk on üks olulisi toimetulekuviise, aidates inimestel eluraskusi ületada. Usu üks olulisi rolle on mõttestamine. Usulise seletuse olemasolu aitab kaasa sisemisele tasakaalule ning tõstab õnnelikkust ja heaolu."

- "Andestuse välistamine jätab kibeduse südamesse. See on viha, mis meid hävitab seestpoolt./---/ Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele- see on tervete ja tugevate eesõigus."

-"Andestamatus jääb iseendale, andestus teistele."

- "Meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla vastu ja kaastunnet vägivallaohvrite vastu."

R. Byrne "Saladus" (juuni I)

Sellest raamatust kuulsin Oprah show´s, kus see kiieti üles kui raamat, mis muudab kogu maailma, sinu arusaamist kõigest. Loomulikult tekkis asja vastu huvi! Kohe algul võib öelda, et tegemist on ka suhtumise poolest ikka väga ameerikaliku raamatuga.
Iseenesest ei pidanud ma pettuma. "Saladuse" põhiline idee on, et sa ise saad palju ära teha ja põhimõtteliselt on kõik kinni sinu mõtlemises. Saladuse mõte on külgetõmbeseadus ehk et sa tõmbad enda mõtetega enda juurde asju, kui mõtled negatiivselt, siis tuleb su ellu veel rohkem negatiivsust, kui positiivselt, siis veel rohkem positiivsust.
Hea idee raamatust oli nö vision board ehk tahvel (või paber), millele kleebid fotod oma unistustest, et need oleksid kogu aeg silma ees ja et sa ei unustaks neist mõelda. Kui ei mõtle, siis ei saa need su juurde ju tulla :D Ma igatahes tegin endale ka igaks juhuks kohe sellise!

Iseenesest sisaldab see raamat minu jaoks palju tõdesid erinevatest religioonidest. Need on lihtsalt kokku pandud ja kõige täideviijat kutsutakse üldiselt Universumiks, et see raamat kõigile sobiks. Iseenesest on raamatu lõpus ka öeldud, et tegelikult Universumi mõiste asemel võib mäelda ja Jumalat või lihtsalt kõrgemat jõudu ja nimetada seda endale sobivalt.

Mina soovitaksin seda raamatut lugeda siis, kui sa juba natuke ise tead, et millesse/kellesse sa usud, sest kindlasti pole "Saladuses" kõik usutav ja kasutatav. Kuid kui ilusti selekteerida, siis leiab päris palju häid mõtteid!

Kindlasti ei kahetse, et pidin seda raamatut kaugemast raamatukogust otsima (Anelema raamatukogust), sest Pärnu-Jaagupis seda lihtsalt ei olnud.

Eks vaatame, kas ma siis suudan nüüd enda elus asjad VEEEL ilusamaks mõelda ;-)

Rabi Nahmani imelised lood (mai III)

See raamat on tegelikult mu kodutöö :-) Ehk siis Vana Testamendi järgse juutluse ja tekstide lektüüri kursuse raames tuli seda raamatut analüüsida.

Rabi Nahmani imelised lood on kogumik juudi müstika kõige rahvalikuma vormi, hasidismi, suure õpetaja Nahman Bratslavist (1772-1810) lugusid. Kõik need 13 lugu on kirjutatud muinasjutu vormis. Kodune töö oli aru saada, et millises loos milline sümbol kujutab Jumalat, milline Toorat, kuidas on kirjeldatud ilmaliku ja vaimuliku maailma lahutamatust jne.

Iseenesest on need toredad muinasjutud lugemiseks kõigile. Analüüsimine pole enam sugugi nii lihtne, eriti kuna ühes loos võib sümboli tähendus loo jooksul muutuda. Õnneks on raamatu taga ka kommentaarid, kust igaüks võib veidi sümbolite tähendust ja lugude tausta spikerdada.

P.Reiser "Kolmekesi" (mai II)

Tahtsin lugeda Paul Reiseri raamatut "Kahekesi", kuid seda siinses raamatukogus üldse ei olegi. Leppisin siis raamatuga "Kolmekesi". Hästi läks!

Nimelt on see siis mehe aus nägemus sellest, milliseks muutub elu peale esimese lapse sündi. Humoorikas ja mõnusalt kirjutatud. Naeru ja äratundmist jätkus küll ja küll. Mõnus äratundmine, et "teised lastega pered tunnevad sama" :-) Põhimõtteliselt oli kogu raamatu lugemise ajal tunne, et "jah, kust nii ongi!" Seega kõigile, kellel on laps planeerimisel, sündimas või juba ka sündinud- soovitan! Aus ülestunnistus sellest, mida on võimalik valesti teha ja millised on lapsega seonduvad hirmud on ehk isegi kosutavam lugemine, kui erinevad õpetused "kuidas-kõike-beebiga-õigesti-teha!"

Mõned tsitaadid:
-"Ma olen teda päev otsa passinud. Sinu kord."
"Ma lihtsalt ei suuda tõusta- sinu kord."
See universaalne fraas töötab ka abielulise tervitusena. Eelmise aasta "tere-kallis-kuidas- läks-su-päev" asendub nüüd lihtsa, otsese ja kergelt ärritunud tervitusega "sinu kord."

-Lapse magamapanek muutub mõnikord nii pimedaks kireks, et tihti ma kaotan tervikpildi silmist. Mis on siis tegelikult eesmärk? Kestev uni? Ilma ärkvelolekuta? Teadvusekaotus?
Ma tahan öelda, et tuleb leppida: mingil ajal peavad beebid ka ärkvel olema.

-Ja pikutamine, magav tita rinnal, pole ka just see kõige ebameeldivam asi maailmas. Tegelikult on see üks magusamaid naudinguid, mida olen eales maitsnud. Üks isik on kerra tõmbunud sinu õlavarre ja kõhu vahel, ta katab ja soojendab su südant, hingab rütmiliselt sulle kaela peale. Pole raske ette kujutada, miks emad armastavad rinnaga toitmise tunnet. Isade jaoks on rinnal tukkumine sellele lähim emotsioon.

H. Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!" (mai I)

Jällegi noorteromaanid käsil!

Helga Nõu noorteromaanidest olen varem palju kuulnud ja juba pikka aega võtnud hoogu, et mõni neist läbi lugeda. Selles kogumikus oli 2 lugu: Pea suu! ja Tõmba uttu! mõlemad olid huvitavad ja lihtsalt loetavad. Käsitletud teemadest olid põhilised lahkhelid vanematega, üksildus/üksindus, valestimõistmine nii vanematega kui omavahel ja sellele järgnevad läbimõtlemata teod jne.
Nende lugude puhul on aru saada, et need pole noore kirjutatud. Positiivses mõttes sellepärast, et iga sõna nendes lugudes tähendab midagi ning sellist tühja slängi, ropendamist jne ei ole. Negatiivses mõttes sellepärast, et mõne asja puhul oli teada, kuidas see teema loogiliselt lõppeb, kuna kirjanik püüdis mõnes kohas edasi anda õnnetundi, pehmendatud kujul lugeda moraali. Kuid ka see "moraalitsemine" oli nendes lugudes minu arust küll positiivne ning need lood on head lugeda ka täiskasvanutel, kuna mitmes kohas tuleb välja just see, kui suur roll lapsevanematel on oma lapse elus ja kuidas lapsevanemad seda tihti ei mõista.

Raamatukoi kodulehel on käesoleva teose tutvustuseks järgmine tekst:

Vahel tundub, et inimesed ei ole kunagi paraja suurusega -- sisemiselt, tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem lugu on tavaliselt vahepealsetega. Selles raamatus on kaks põnevat lugu noortest, kelle elu pole enamasti muretu ja mitte kunagi lihtne. Esimene ulatub Rootsist Eestisse ja teine vastassuunas Eestist Rootsi. Segadusi ja probleeme on noortel nii koolis kui ka südameasjades ning tihti kipuvad nende tegemised kujunema ohtlikumaks seikluseks, kui nad ootavad või soovivad.

J. Gaarder "Sofie maailm" (aprill II)

Gaarderilt olen varem lugenud teost Mängukaartide saladus ja see meeldis mulle väga. Praeguseks seisab raamaturiiulis juba ka tema kirjutatud Apelsinitüdruk, kuid eks näis, millal selle lugemiseni jõuan.

Sofie maailm on lihtsalt ja noortepäraselt kirjutatud ülevaade filosoofia ajaloost, tähtsamatest filosoofidest ja nende mõttekäikudest. Lugemine võttis mul päris mitu nädalat aega, sest pidevalt jäin mõttesse ja tekkisid igasugused ideed. Ja eks see ju filosoofia mõte ongi, et panna inimesed mõtlema asjadele, millele nad igapäevaselt ei mõtle.

Gaarderile iseloomulikult on raamatus kaks paralleelselt jooksvat reaalsust, mis ühel hetkel kattuvad. Põhiline on läbi filosoofia ajaloo jooksev küsimus, et milles me saame kindlad olla? Mis on tegelikult olemas? Mis on oluline?

Sofie maailma lugemisel sain aru, et on väga palju kasu, et olen eelnevalt õppinud filosoofiat, dogmaatikat, kiriku ajalugu, geograafiat, bioloogiat, ajalugu ja muid aineid, sest kõik eelnevad teadmised on selle raamatu lugemisel küll vaid kasuks.

Mõned tsitaadid:

- "Nende (filosoofide) arvates ei ela inimene ainult leivast. /---/ Meil on vajadus leida vastus küsimusele, kes me oleme või miks me elame."
- "Filosoof on seega inimene, kes tunnistab endale, et on palju asju, mida ta ei mõista. /---/ Sellest vaatevinklist vaadatuna on ta siiski targem kui kõik teised, kes kelgivad teadmistega asjades, millest nad midagi ei tea."
- " Inimene saab õnnelikuks ainult siis, kui tasutab kõiki oma võimeid ja võimalusi."
- "Mõistust ja südametunnistust võib võrrelda lihastega. Kui lihast ei kasutata, muutub see järjest jõuetumaks ja nõrgemaks."
- "Võib öelda, et elu on nagu suur loterii, kus nähtavad on vaid need loosid, mis võidavad."

K. Priilinn "Hõbeingel" (aprill I)

Raamatu "Hõbeingel" valisin raamatukogust jällegi vana eesmärgi täitmiseks: tutvuda noorte eesti autorite teostega.
Käesolev teos on mõnus ühe õhtu lugemine (kuigi minul läks muude tegemiste kõrvalt selleks 3 õhtut aega). Minu arvates on see natuke kunstlikult pikaks venitatud, sest palju on korduvat nö päeviku stiilis teksti, et "ärkasin, viisin lapse lasteaeda, juba oli aeg lapsele järgi minna" jne. Samuti suhtun alati veidi skeptiliselt sellesse, kui noored püüavad kirjutada palju vanema inimese vaatenurgast ("Hõbeingli" peategelane on 42-aastane naine). Ma ei ütle, et see võimatu on, kuid usutavusest jäi kohati siiski puudu.
Üldiselt on aga raamatu teema hästi valitud, kuna välismaal töötavad isad ning ema peale jäetud majapidamine on aktuaalne teema siiani paljudes Eestimaa peredes. Ning teataval määral suutis "Hõbeingel" ikkagi panna mõtlema, et raha teenimise eesmärgil perekonna lahutamine mõjub tõsiselt ikka kõigile pereliikmetele ning eriti lastele!

M. Andra "Vähemalt..."

Kuna me siin kõik kodus haiged oleme, otsustasin keset suurt õppimist võtta pausi ja lugeda midagi lihtsamat. Marion Andra raamat "Vähemalt..." tundus selleks piisavalt õhuke raamat ning julgustavalt mõjus ka silt kaanel, et "romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaan".

Tegemist on päeviku vormis kirjutatud ühe õhtu lugemisega. Lugesin lõpuni ja lõpp oli isegi üllatav, kuid üldiselt erilist sisukust minu jaoks selles polnud. Arvatavasti ei ole ma aga ka selle raamatu sihtgrupp, kuna ma kuulun sellesse kirutud "igavate tavaliste inimeste" gruppi, kuhu raamatu peategelane kuidagi sattuda ei tahtnud. ;-)

Samas tuli paljuski raamatus kujutatu selles mõttes tuttav ette, et ma tean küll, et selliseid inimesi on olemas- pidevalt depressioonis, elamas vaid tänases päevas, eesmärkideta, segaduses, raske lapsepõlvega ning segaste peresuhetega... Aga mina pole nendest kunagi eriti aru saanud... või noh sellest, et miks nad midagi oma eluga ei tee?

JLRTGUPC

JLRTGUPC

U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"

Järjekordne koolis vajalik raamat läbi loetud. Seekord siis "Sissejuhatus eksegeetikasse" ehk meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. Nagu pealkiri ütleb, õpetatakse erinevaid meetodeid piiblitekstide eksegeesimiseks ning aine, mille raames seda vaja läheb, on Vana Testamendi tekstid ja nende hermeneutika

Nüüd siis asun oma kodutöö juurde (mida ma tegelikult raamatu lugemisega paralleelselt veidi ka tegin)!

J. Sinkkonen "Kasvamine poisina" (märts II)

Otsustasin mõni aeg tagasi lõpuks tubli olla ja lugeda, kuidas siis poisse kasvatama peaks. Beebi kohta lugesin muidugi varem, kuid Sinkkoneni raamat "Kasvamine poisina" rääkis erinevatest teemadest beebieast kuni vanema eani.

Parim avastus raamatut lugedes oli see, et oma poja kasvatamisel oleme siiani asju hästi teinud :-) Kuigi eks seda saab alles tulevikus mõõta...

Põhiline õpetus raamatus oli, et tuleb arvestada, et poiste ja tüdrukute kasvatamine on veidi erinev. Beebieas mõistab laps põhiliselt seda, kuidas temasse suhtutakse, kuidas suhtuvad vanemad teineteisesse ning milline on üldiselt kodune õhkkond. Beebil peab olema vähemalt üks konkreetne inimene (lapsevanem), kelles ta saab kindel olla ning kellesse ta saab kiinduda. Beebil ei tohi tekkida tunnet, et ta jäetakse üksi, et keegi ei reageeri tema nutule jne. Beebit ei saa ära hellitada liigse lähedusega, vaid see annab talle hoopis kindlustunnet. Ning lapsed, kes on beebieas tundnud, et nende nutule ja muudele märkidele reageeritakse, õpivad hulga paremini tulevikus oma tundeid ära tundma ning kasutama ja saavad kiiremini iseseisvaks ja hakkavad ennast usaldama.

Raamatu lõppsõnas on kokkuvõtlikult öeldud:
"Kasvatuse eesmärgiks on see, et me aitaksime lapsel saada võimalikult täpselt selliseks, nagu ta loomu poolest saama peaks. Tõeline autonoomia sünnib siis, kui on võimalik kasvada rahus, ilma liigse manipuleerimise ja kasvatamiseta. Kui vanemad maldavad mõnikord kasvatamise koos kõikide põhimõtetega tagaplaanile jätta, siis on nad sunnitud muutuma erksaks ja tähelepanelikuks, selleks, et oleks võimalik kohal olla, vaadata, kuulata ning jagada kasvamise rõõmu ja valu." (lk 269)

Kindlasti püüan edaspidi veel selliseid kasvatuslikke raamatuid lugeda, kuna selles oli päris palju keskendutud soome laste näidetele, kuid üldiselt sain enda jaoks palju tuge ja kinnitust.

Ja minu jaoks on praegu kõige olulisem teada, et esimesel eluaastal on lapse jaoks kõige olulisem olla piisavalt koos enda vanematega ning näha ka teisi teda armastavaid inimesi ning siis on kõik korras! Ülejäänud kasvatusega tegeleme siis tulevikus, praegu lihtsalt armastame oma poja edasi! :-)

J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma " (märts)

"Palverännak Jeruusalemma" räägib ühe eduka ärimehe ja pereisa 8-kuusest rännakust Prantsusmaalt Jeruusalemma. Raamatus oli Jeani vaimse rännaku asemel rohkem rõhku pandud välisele ehk kohtadele ja teistele inimestele. Seega ootasin veidi rohkem kirjeldusi vaimsete muutuste kohta sellel rännakul, kuid ka reisikirjeldusena oli seda väga põnev lugeda. Minu jaoks on kogu sealne kant võõras ning isegi turistina pole ma Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Türgi, Liibanoni, Süüriasse jt riikidesse sattunud.
"Palverännak Jeruusalemma" oli minu jaoks huvitav, sest tutuvstas erinevaid riike, erinevaid usundeid, erinevaid inimesi ning seda kõike üksteisega seotult ning mitte midagi liiga palju.

Mõned tsitaadid:

- Muu seas mõtlen, et palverännak on õpiaeg, mis nõuab aimamatuid ressursse.
- Ma ütlesin endale:"Kui ma suudan ühesuguse mõnuga nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski mulle tingimusi esitada või mind hirmutada".
- Kõik laabus ilma tõrgeteta, nagu oleksid sündmused ise minu eest otsustatud, nagu oleks minus elav optimism kõik raskused kõrvaldanud. See näitas mulle veel kord meie vaimse seisundi rolli: kui elad kooskõlas iseendaga, on takistused kõige sagedamini vaid näilised.
- Minu meelest tähendab palverännak igahommikust hüpet ilmaruumi, oskamata lennata.
- Meie päevil hirmutab mungaelu enamikku inimesi. See on mõistetav. Väljastpoolt vaadates on väga hästi näha, mida kaotatakse, kuid võidust- Jumala pidevast kohalolekust- pole vähimatki märki.
- Minu jaoks pole tõeline õnn millestki tingitud. See on seisund, mis rahuldub lihtsalt olemasolust. Kuid seda võib saavutada vaid loobumisega, mis avab meile kõik olukorrad.
- "Ei tohi segi ajada ühe preestri käitumist kiriku õpetusega. Inimesed jäävad inimesteks, nad on oma kirgede mõju all. Ka preestrid ei pääse meie ühisest saatusest. See tähendab, ma olen teiega nõus, kahjuks näeb väga harva inimesi, kes on võtnud oma igapäevases elus kasutusele Kristuse saadetud armastusesõnumi."
- Minu arvates pole tõelist õnne ilma helduse ja avameelsuseta teiste suhtes.
- Sageli vapustab surm kõige tugevamini just siis, kui näeme selle mõju elavatele.
- Meie suhete iseloom on meie vaimse aregnu ainus mõõdupuu.
- Palverändurile pole tähtis mitte aeg või teekonna pikkus, isegi mitte sihtkoht, vaid hoopis hingeseisund ehk teisiti öeldes loobumisvõime, mis on vajalik, et lahustuda Jumala armastuses.

- Palverännak ei lõpe nagu raamat viimasel leheküljel. /---/ Minu arvates seisneb tõeline väljakutse saavutuste integreerimises igapäevaellu: me peame sagedamini muretsema teiste pärast, püüdma mõelda Jumala peale, arvestades, et eksistents võib pakkuda rohkem, kui laseb välja paista.

I.Meos "Kaasaja filosoofia" (veebruar)

Eelmisel laupäeval tegin koolis filosoofia mooduli eksamit (ehk kolme filosoofia aine eksam korraga), kuid alles nüüd jõudsin ühe filosoofia raamatu otsast lõpuni läbi lugeda :-)

Tegelikult lugesin sügisel (siis kui ma viimaseid kuid rasedana püüdsin veel hästi tubli olla, et peale lapse sündi jääks vähem raamatuid lugeda) esimeseks filosoofia aineks põhimõtteliselt läbi Esa Saarineni "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini". Kuna mul selle lugemiseks oli lõpuks 3 päeva, siis viimased filosoofid ma sirvisin läbi ning seetõttu ei pannudki seda siia loetud kirjanduse hulka. Samuti lugesin Saarineni filosoofia õpikut "Symposium", kuid samuti vaid poole peale.

Poolikuks jäid need raamatud pigem seetõttu, et seoses konverentsi ja muude tegemistega püüdsin rohkem aega Mathiasele pühendada ning seega jäi vähe aega filosoofia eksamiks ettevalmistumiseks. Hinnet veel ei tea :-) Pärast eksamit aga oli siiski soov filosoofia kohta rohkem teada saada ja nii ma Meose raamatu kallale asusingi.

Indrek Meose "Kaasaja filosoofia" oli lühike ja kokkuvõtlik raamat. See on hea võimalus saada kiire ülevaade põhilistest küsimustest, kuid samas ei hirmuta ära. Minul tekkis näiteks kohe suurem huvi Schopenhaueri filosoofia vastu ning võtsin kohe raamatukogust tema "Elutarkuse". Iseasi, millal selle lugemiseni jõuan.

Käesolevas teoses käsitleti veel Kierkegaardi, Nietzschet, Peirce pragmatismi, Spengleri ajaloofilosoofiat, Sartre´d, Popperi teadusfilosoofiat jne. Oleks ma raamatu enne eksamit läbi lugenud, oleks sellest kindlasti kasu olnud, sest üheks küsimuseks olnud verifikatsiooniprintsiip oli ka Meose raamatus täiesti olemas. :-)

Meose raamatut soovitan neile, kes pole filosoofiaga väga palju kokku puutunud ja ei tea, kus alustada, sest nagu öeldud, see annab kokkuvõtliku info. Ning kui on soovi, siis võib erinevate filosoofide või teooriate kohta mujalt lisa otsida. Mul on laual ka Meose "Uusaja filosoofia", kuid see jääb hetkel lugemata, sest nüüd tuleb varakirikliku vaimuloo eksami materjale lugema hakata.

Minu jaoks andis filosoofia erinevate raamatute lugemine just seda, mida pidigi- pani mind mõtlema! Aitas mitmeid elulisi teemasid teisiti näha. Muutis mõttemaailma! Ja kui tundub, et filosoofia on vaid kuivikust teadlastele vms, siis tegelikult räägibki filosoofia elust meie ümber, seega soovitan tutvuda :-)

A.Weiser "VT sissejuhatus" (jaanuarikuu)

Nagu pealkirigi ütleb, on selle raamatu sisuks sissejuhatus Vanasse Testamenti ning raamat kohustuslik kirjandus loengus sissejuhatus Vanasse Testamenti ja heebrea mõtlemisse. Raamat loetud ja eksam tehtud!

R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu" (detsembrikuu)

Tegemist siis kohustusliku kirjandusega aines Euroopa ja Põhja-Ameerika kirikulugu. Sai läbi loetud ja eksam ka tehtud hindele A!

Samas tegemist küllaltki keerulise raamatuga. Selle põhjuseks kokkuvõtlikkus ehk et kõigest on kirjas ülevaatlikult (mis on loomulik, sest raamat käsitleb ikka küllalt pikka perioodi). Seega saab üldise ülevaate, kuid süvenemiseks tuleb kindlasti mujalt juurde lugeda.