Minu segaselt järjestatud Videviku saagaga tutvumine on jõudnud nii kaugele, et nüüd ka teine raamat loetud. Enne seda lugesin esimese raamatu, siis vaatasin esimese filmi, siis (KOGEMATA :P) vaatasin kolmanda filmi, siis teise filmi ja nüüd lugesin teise raamatu.
Seega kokkuvõtlikult olen nüüdseks päris mitu tundi veetnud Videviku saagaga, eesmärgiks ikka sarja eduvõtme otsimine... aga no ei saa ma päris aru. Otsisin netist ka igasuguseid arvamusi jms, seega tean, et vastupidiselt paljudele just teine osa meeldis mulle rohkem kui esimene. Filmidest oli ka praegu teine minu jaoks parim. Äkki just seetõttu, et kui teised kaebavad tegevuse puudumise üle teises osas, siis minu jaoks ongi see positiivne, sest sinna vahele saab endale sobivaid asju juurde mõelda :)
Meyeril on kogu see tegelaste ja tegevuskohtade süsteem minu arust hästi välja mõeldud. Selle kohta pole midagi öelda. Samuti on päris mitmeid väga häid dialooge, mis tõesti liigutavad... aga üldiselt on need kõik ju klassika. Unustatud vana, mille Meyer on üles korjanud ja ilusti ära kasutanud.
Seega usun, et ma loen läbi ka ülejäänud 2 osa (kuigi 3.osa film juba vaadatud, aga Karinil oli õigus, et filmi ja raamatu vahel on mitmeid erinevusi... mis ehk on ka mõistetav). Samas ei saa ma öelda, et asi oleks sõltuvuses (väidetavalt pidavat see raamat sõltuvust tekitama), vaid ma tahan tõesti leida seda "MISKIT", mis kogu selle sarja nii populaarseks teeb. Minu jaoks on praegu üksikud laused ja situatsioonid, mis tuntavalt kogu ülejäänud tervikust välja hüppavad.
p.s. suurim pettumus on loomulikult see, et raamatus rõhutatakse kogu aeg, kui ilus Edward on, kuid filmis on lihtsalt üks ... mitte just eriti üle keskmise välimusega noormees. Kahju! Tegelaste valik oleks võinud filmi kindlasti päästa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar