Jane Austeni "Mõistus ja tunded" oli tema esikromaan, mis ilmus esmakordselt aastal 1811a. Teos räägib inglise keskklassi neidude mehelesaamise muredest.
Kuna raamatus käsitletud ajastu ning sellele vastavad tõekspidamised ja käitumisnormid on peaaegu 200 aastat vanad, siis esialgu ei olnud kõige lihtsam sisse elada. Kui aga tunnetus oli käes, siis oli raske raamatut käest panna. Minu arvates on tegemist väga kirgliku ja romantilise teosega, kus on nii armumist, pettumust, hingevalu, õnne jne.
Samas üldiselt tundus mulle kogu selle ajastu suhtumine lihtsalt silmakirjalik! Nimelt enamus energiast läheb raamatu tegelastel minu arvates sellele, kuidas teistele teatud muljet jätta. No juba see põhiteema ehk tüdrukute mehelesaamine... see on tänapäeval kuidagi võõras... või siis vastupidi- väga aktuaalne?!?
Nimelt romaanis "Mõistus ja tunded" käsitletud ajastul pidid inimesed teineteise tunnetest aru saama väga vähese info põhjal ning ebamääraste märkide järgi. Samas kui kahtlustati, et kellegil on omavahel suhe, siis tuli inimestel kokku jääda juba seetõttu, et kogukond seda ootas.
See pani mind mõtlema, et tänapäeval nii elus kui kirjanduses on lubatud hulga rohkem välja öelda... aga kas see teeb meid vähem silmakirjalikuks? Või on silmakirjalik ikka lihtsam, kui käsitletava romaani ajal?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar