A. Hofberg "Ikkagi" (detsember II)

Jätkuvalt tutvun kirjastuse Tänapäev erinevate võistluste teostega. Seekord siis pseudonüümi Angela Hofberg taha peituva isiku romaan "Ikkagi".
Loomulikult soosis selle raamatu kättevõtmist info, et see on eesti kirjanduses eriline, kuna käsitleb religioosseid teemasid, nö religioosne kireromaan.
Algusest saadik jäi silma autori sõnakasutus- arusaadavalt teab ta rohkem eestikeelseid sõnu, kui keskmine eestlane ning pole kahelnud neid kasutada. Mõnikord tundus mulle isegi, et mu eestikeele-alased teadmised on nõrgad, sest päris mitu oli sõnu, mida olen küll kuulnud, aga tegelikult ei tea.

Millegipärast eeldasin ka, et tegevus toimub tänapäeval. Tegelikult aga ajal, kui Pika Hermanni tornis lehvis alles punalipp. Aga see pole romaanis oluline teema.

Religioosne kireromaan... Suhte üheks pooleks on küll kirikuõpetaja, kuid juba algusest saadik ei jäta ta ise väga religioosse inimese muljet (või siis on esitatud info selle "mõõtmiseks" ebapiisav). Lõpuni välja jäävad minu jaoks mehe motiivid ja tegelik tegevus segaseks. Lõpuni lugemise üheks põhjuseks oligi, et oleks ikka tahtnud teada, mis siis TEGELIKULT mehe elus kogu see aeg toimus.

Kusagil keskel (või enne seda) hakkas minu arvates kõik korduma. Lihtsalt naine sai vanemaks... ja laps ka... aga elu möödus ikka ühemoodi. Ma usun, et oleks võinud kiiremini hakkama saada.

Seega peale selle romaani lõpetamist jäid väga segased tunded... ei oskagi nagu midagi arvata. Ei kahetse, et lugesin, sest keelekasutus oli kindlasti rikastav ja mõneti uudne (või pigem vanamoeline?)... kuid praegu küll ei kiirusta sama autori uusi teoseid avastama. Kui aega kunagi üle jääb, siis võib küll! :)

R. Reinaus "Must vares" (detsember I)

Reeli Reinausi "Must vares" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaanivõistlusel I koha.

"Must vares" räägib sellest, kuidas kena ja viisakas Liis kolib koos perega linna nig peab seetõttu gümnaasiumi viimases klassis kooli vahetama. Ta satub ootamatult koolikuisamise ja rivaalitsemise maailma, mis talle siiani võõras oli. Temal endal probleeme ei ole, kuid teravalt on tõstatatud rassismi küsimus. Ehk et klassis käib mulatist lastekodu kasvandik, keda kõik näiliselt vihkavad. Väga palju on raamatus ka narkootikumide teemat.

Ma mõtlesin, et loen kõik selle konkursi raamatud läbi. Kui ma nüüd võrdlen Kriisa "Neetud", Reinausi "Musta varest" ja enda (samas sarjas veel ilmumata) "Lõpupidu", siis tunduvad kõik kuidagi sarnased. Jah, loomulikult täiesti erinevad, aga kuidagi... väga sarnase eluhoiaku ja väärtushinnangutega. Seega nüüd otsustasin, et rohkem selle sarja raamatuid ei loe :-)

Reinausi raamat on ladusalt kirjutatud ning huvitav. Kiiresti saab läbi ja igavaid kohti ei olnud. Keeleliselt oleks mõnes kohas sõnakorduste üle norinud, aga see peaks vist pigem toimetaja teema olema.

Igatahes noortele julgen soovitada küll!

R.Templar "Elu mängureeglid" (november II)

235 lk


Nagu öeldud, oli mul praegu nö eneseabiraamatute kuu.:)
Templar´i "Elu mängureegleid" olin varem sirvinud, kuid nüüd sai otsast lõpuni läbi loetud. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga hea... ja samas polnud seal mitte midagi uut! Lõpuks juba tundus, et läks natuke heietamiseks. Võib-olla on asi ka selles, et "Elu mängureeglid" kuulub arvatavasti selliste raamatute hulka, mida tuleb lugeda aeglaselt, jupi kaupa. Ma aga "ahmisin" selle ju kiirelt läbi. Sellegi poolest kirjutasin endale meenutamist vajavaid kohti välja, nagu alati, ja sain terve paberi ikka tarkusi täis.

Mõned tsitaadid:
- "Peaaegu kõik edukad inimesed tunnevad oma väärtust. /---/ Nad on enda jaoks paika pannud, kes nad on ja milleks nad on. Nad ei pea end esile tõstma ega uhkeldama sellega, mis neil on või kes nad on. /---/neid ei huvita, mida teised inimesed mõtlevad- nad on selleks liiga hõivatud oma elu korraldamise ja elamisega."
- "Kui teil tekkib tahtmine kellelegi kätte maksta, ärge vihastuge, vaid kõndige minema. See on palju parem kättemaks, sest selle kaudu demonstreerite te oma üleolekut kõigest, mis teid hulluks ajab. Ja ei ole paremat kättemaksu kui sedavõrd suur ignoreerimine, et te saate asjast lõplikult üle."
- "Tarvis on rääkida. Rääkimine aitab meie kohale kogunenud mustad pilved laiali ajada, rasketest aegadest üle saada ning oma rõõmu ja optimismi kaaslasega jagada."
- "Tasub seltsida positiivsete ja tarkade inimestega. Pean silmas inimesi, kelle arvates elu on põnev väljakutse, millega tasub maadelda ja lõbutseda. Inimesi, kellel on huvitavad arvamused, kellega on hea rääkida, kes räägivad positiivsetest asjadest, mitte ei jurda elu üle."

B. Tracy "Omal jõul miljonäriks" (november I)

78 lk
Teatavatel põhjustel on minu lugemisvaras nüüd üle hulga aja järg jälle nö eneseabiraamatute käes. Esiteks juba seetõttu, et viimastel aastatel on saanud natuke tegeleda kristliku suunaga elamisõpetusega. Seega on hea nüüd vastukaaluks üle vaadata, mida ilmalikum suund esile toob. Teiseks on lõpuks aeg ka enda elus see vaikne kodune aeg lõpetada :-)

Tracy "Omal jõul miljonäriks" ei sisaldanud mitte ühtegi uut ja erilist õpetust. Kõik on varem loetud ja tuttav. Kuna põhimõtted on aga väga lühidalt kokku võetud, siis oli mõnus need kiirelt üle korrata ja meelde tuletada. Nimelt see, et need mõtted on kõikjal kasutatud, ei tähenda, et need oleks halvad. Lihtsalt mitmeid kasutan oma elus nagunii kogu aeg.

Kuigi raamatu pealkiri on otseselt seotud majandusliku olukorra parandamise ja rahaga, siis tegelikult on samad põhimõtted ükskõik millise muu eesmärgi täitmisel kasutatavad. Seega võiks igaüks sellest raamatust oma pilgu üle libistada :)

J. Austen "Mõistus ja tunded" (oktoober)

Jane Austeni "Mõistus ja tunded" oli tema esikromaan, mis ilmus esmakordselt aastal 1811a. Teos räägib inglise keskklassi neidude mehelesaamise muredest.
Kuna raamatus käsitletud ajastu ning sellele vastavad tõekspidamised ja käitumisnormid on peaaegu 200 aastat vanad, siis esialgu ei olnud kõige lihtsam sisse elada. Kui aga tunnetus oli käes, siis oli raske raamatut käest panna. Minu arvates on tegemist väga kirgliku ja romantilise teosega, kus on nii armumist, pettumust, hingevalu, õnne jne.
Samas üldiselt tundus mulle kogu selle ajastu suhtumine lihtsalt silmakirjalik! Nimelt enamus energiast läheb raamatu tegelastel minu arvates sellele, kuidas teistele teatud muljet jätta. No juba see põhiteema ehk tüdrukute mehelesaamine... see on tänapäeval kuidagi võõras... või siis vastupidi- väga aktuaalne?!?
Nimelt romaanis "Mõistus ja tunded" käsitletud ajastul pidid inimesed teineteise tunnetest aru saama väga vähese info põhjal ning ebamääraste märkide järgi. Samas kui kahtlustati, et kellegil on omavahel suhe, siis tuli inimestel kokku jääda juba seetõttu, et kogukond seda ootas.
See pani mind mõtlema, et tänapäeval nii elus kui kirjanduses on lubatud hulga rohkem välja öelda... aga kas see teeb meid vähem silmakirjalikuks? Või on silmakirjalik ikka lihtsam, kui käsitletava romaani ajal?

S. Meyer "Noorkuu" (september II)

Minu segaselt järjestatud Videviku saagaga tutvumine on jõudnud nii kaugele, et nüüd ka teine raamat loetud. Enne seda lugesin esimese raamatu, siis vaatasin esimese filmi, siis (KOGEMATA :P) vaatasin kolmanda filmi, siis teise filmi ja nüüd lugesin teise raamatu.

Seega kokkuvõtlikult olen nüüdseks päris mitu tundi veetnud Videviku saagaga, eesmärgiks ikka sarja eduvõtme otsimine... aga no ei saa ma päris aru. Otsisin netist ka igasuguseid arvamusi jms, seega tean, et vastupidiselt paljudele just teine osa meeldis mulle rohkem kui esimene. Filmidest oli ka praegu teine minu jaoks parim. Äkki just seetõttu, et kui teised kaebavad tegevuse puudumise üle teises osas, siis minu jaoks ongi see positiivne, sest sinna vahele saab endale sobivaid asju juurde mõelda :)

Meyeril on kogu see tegelaste ja tegevuskohtade süsteem minu arust hästi välja mõeldud. Selle kohta pole midagi öelda. Samuti on päris mitmeid väga häid dialooge, mis tõesti liigutavad... aga üldiselt on need kõik ju klassika. Unustatud vana, mille Meyer on üles korjanud ja ilusti ära kasutanud.

Seega usun, et ma loen läbi ka ülejäänud 2 osa (kuigi 3.osa film juba vaadatud, aga Karinil oli õigus, et filmi ja raamatu vahel on mitmeid erinevusi... mis ehk on ka mõistetav). Samas ei saa ma öelda, et asi oleks sõltuvuses (väidetavalt pidavat see raamat sõltuvust tekitama), vaid ma tahan tõesti leida seda "MISKIT", mis kogu selle sarja nii populaarseks teeb. Minu jaoks on praegu üksikud laused ja situatsioonid, mis tuntavalt kogu ülejäänud tervikust välja hüppavad.

p.s. suurim pettumus on loomulikult see, et raamatus rõhutatakse kogu aeg, kui ilus Edward on, kuid filmis on lihtsalt üks ... mitte just eriti üle keskmise välimusega noormees. Kahju! Tegelaste valik oleks võinud filmi kindlasti päästa.

S. Meyer "Videvik" (september I)

Stephenie Meyer´i Videviku saaga raamatud on mul ammu järjekorras olnud.
Aga liiga kaua vist... ja mul vist olid liiga suured ootused...

Videviku lugu on lihtne- keelatud armastus tavalise tüdruku ja vampiiri vahel. Minu jaoks lugu venis ja selle oleks saanud hulga kiiremini ära rääkida. Ootasin rohkem tegevust ja ka tundeid. Samas kardan, et mu ootused olidki suured lihtsalt seetõttu, et Videviku ümber on nii palju kõmu olnud ja seda on reklaamitud, kui üle hulga aja parimat raamatut ja kõigi nende muude mitte-midagi-ütlevate-tiitlitega.

Youtube´st vaatasin mingeid videoid ka ja mulle tundub, et film meeldiks mulle rohkem. Võtan plaani! Ja ma arvan, et kui aega saan, loen ka Videvikule järgnevad raamatud läbi... aga kiiret pole! :)

K. Kriisa "Neetud" (august)

Kristel Kriisa "Neetud" saavutas Eesti Lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaani võistlusel 3.koha. Ehk tegemist siis sama võistlusega, kus minu teos sai äramärgitud teoseks.
"Neetud" räägib peale isa surma Tallinnasse kolinud 16-aastasest Mirdist ja noortest tema ümber.

Üle hulga aja oli see minu jaoks tõesti hea lugemiselamus. Ma olen lugenud mitmeid noorteromaane ja alati segaduses olnud, et kes ja kellele neid kirjutavad. See lugu tundus mulle tõesti reaalne. Samas oli hästi kirjutatud ja ladus. Pinge ja huvi kestis lõpuni. Selles raamatus on minu arust hästi näidatud, et nö "headel" võib ka huvitav elu olla ja et noorteromaani tegelased ei pea kõik pigevalt masenduses olema, ropendama ja suitsetama jne. Seega oli tegemist igati positiivse ja samas ka õpetliku teosega, mida julgen väga hea meelega soovitada!

Siiani olen noorteromaanide puhul lõpuks otsustanud, et no ju mina polnud selle raamatu sihtgrupp... aga "Neetud" puhul ei tulnud mulle kordagi seda mõtet.
Jään ootama Kriisa järgmisi teoseid! :)

J. Kaus "Hetk" (juuli)

Enne Kausi raamatu lugemist juhtus minuga üle hulga aja selline asi, et jätsin raamatu pooleli. Ehk hakkasin lugema ühte eesti meeskirjaniku kirjutatud teost, mis peale 100 lk lugemist mulle ikka veel midagi ei öelnud, kirjeldas lihtsalt mõttetute inimeste mõttetut elu, millel ei olnud ja ei tundunud ka tulevat mingit eesmärki. Seega jätsin pooleli.

"Hetk" oli minu esimene kokkupuude Jan Kausi loominguga. Mul oli piisavalt huvitav, et lugesin raamatu järjest läbi. Ühest arvustusest lugesin, et Kaus kasutab vähe sõnu ja iga sõna on oma õigel kohal. Olen nõus! Aga mina vist olen selline, kes tahab, et mulle veidi rohkem ette öeldakse. Samas jäi peale lugemise lõpetamist hea tunne. Ja pani mõtlema küll. Seega äkki polnudki minu jaoks väga üle jõu käiv teos :)

Ebatraditsioonilisel viisil on tegemist ka Eda ja Joosepi vahelise armastuslooga. Olulisel kohal on Joosepi meenutused Tallinnast, mida ta tunneb väga hästi.

Olgem ausad- peategelased... ja vist kõik tegelased selles romaanis jäävad väljapoole minu põlvkonda ja seega tahes või tahtmata nad mõtlevad teisiti, unistavad muust. Seetõttu jääb "Hetk" miun jaoks mingis mõttes võõraks, kuid vastupidi- meeldivalt täiendavaks lugemiseks.


Mõned tsitaadid:
-"Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada- need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate."

-"Demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku."

-"Aeg sulab, on hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud."

-"Talle tundus, et mitmed kolleegid ei peleta tümpsu saatel mitte igavust, vaid vaikust, mis valmistab neile piinlikkust ja piina."

B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane" (juuni)

McLareni raamatu ostsin viimasel sessil koolis käies kursakaaslase Külvi soovitusel. Kindlasti kuulub see nende raamatute hulka, mida tuleb mitu korda lugeda, enne kui ikka täitsa (või enam-vähemgi) aru saad.
Samas tean juba praegu, et see oli küll õige raamat õigel ajal, sest käsitles mitmeid teemasid, millega ka mina viimase 5 aasta jooksul olen väga tõsiselt kokku põrkunud. McLareni mõtted andsid enesekindlust ja julgust kristlasena jätkamiseks, kuigi lõppkokkuvõttes ei andnud ta mingit selget uut juhist.


-"Igal noormehel või neiul tuleb puberteedist väljakasvamisega kohanega, sest lapsepõlve mänguasjad, riided ja tegevused enam ei sobi. Võib- olla on nüüd "murdeikka" jõudmas meie kultuur?"

-"Ma tahan, et te ei panustaks oma elu vana laeva vee peal hoidmisele, vaid projekteeriksite, ehitaksite ja seilaksite uue laevaga vastu uutele seiklustele uue aja ajaloos nagu Jeesuse Kristuse kartmatud jüngrid."

-"Mis siis, kui usku ei olegi kõige parem võrrelda majaga, vaid pigem ämblikuvõrguga, millel on vundamendi asemel mitu kinnituskohta? Need võiksid olla vaimsed kogemused, eeskuju väärilised inimesed ja institutsioonid, mida on õpitud usaldama."

-"Piibellik käsitlus hõlmab mõlemad, ja me peame hoolitsema mõlema, mitte ainult "oma isikliku tagumiku taevassesaamise", vaid ka "maailma päästmise" eest."
-"Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui mitte varastada. Olla tõeliselt hea tähendab midagi muud kui olla sügavalt usklik. Olla tõeliselt hea tähendab olla hea ligimene. Ja olla hea ligimene tähendab arusaamist, et lõppkokkuvõttes ei ole võõraid olemas. minu ligimised on kõik! Kõik on minu vennad! Teisele poole teed hoidvaid üksikuid haavunud monaade ei ole olemas! Me oleme kõik seotud!"

J. Cooper "Rivaalid" (mai)

Kirjutamisest võtsin pausi ja nüüd loen jälle natuke. Esimesena sai lõpetatud Jilly Cooperi raamat "Rivaalid". Olen seda gümnaasiumi ajal lugenud ja tookord olin väga vaimustunud, nagu ka "Ratsanikest". Nüüd, kui loen Cooperi raamatuid selleks, et sealt õppida, siis ma enam nii vaimustunud ei ole.
Iseenesest on Cooper ikka sama tasemel, nagu oma teistes raamatutes- tegelasi on palju, tegevus liikuv ja aktiivne.
Minu jaoks aga muutus häirivaks, et ma ei tundnud lõpuks seotust ühegi tegelasega. Kogu aeg oli mingi sagimine. Loomulikult ei sobi mulle ka see, et lõpuks ikka peavad kõik kõigiga magama. Aga eks tuleb ka arvestada, et "Rivaalid" on kirjutatud päris tükk aega tagasi ja see on olnud sama edukas, nagu enamik Cooperi raamatuid, seega järelikult on kirjaniku poolt valitud suhtumised ja teod raamatus oma eesmärgi täitnud.

Ja kui sisust rääkida, siis "Rivaalides" on juttu kahe telekompanii vahelisest võitlusest litsentsi pärast. Ja seda peaaegu 500 lehekülge :) Cooper armastab häid lõppe... mulle vähemalt on seniloetud raamatute põhjal selline mulje jäänud.

M. de Unamuno "Abel Sanchez" (aprill)

Miguel de Unamuno "Abel Sanchez /Lugu kirest/" (Loomingu Raamatukogu 1989 nr 29/30) on järjekordne eksamiks loetud raamat.

Kui Woolfi "Tuletorni juurde" koosnes enamasti inimeste mõtetest, siis seekord oli tegemist suurelt jaolt otsekõnena kirja pandud teosega. Lugu räägib lapsepõlvesõpradest Abel Sanchez´ist ja Joaquin Monegro´st ning sellest, kuidas kirg nendevahelist sõprust ja neid ümbritsevaid inimesi mõjutab. Ka selles teoses on näidatud mitmeid inimesi, kas nagu oleksid koos ja armastaksid teineteist, kuid tegelikult on igaüks üksi.

Unamuno on vihkamisega seoses näidanud minu arvates ühte asja, mida tihti ei mõisteta. Ehk et tülinorijad ja vihkajad arvavad, et teised teevad sama ("vargad arvavad, et kõigil on pikad näpud"). Ja vihkava inimese jaoks on kõige hullem, kui tuleb välja, et vihatav isegi ei mõtle temast.
"Ja see mõte, et mina ei tulnud neile meeldegi, et nad mind ei vihanud, vaevas mind veel rohkem kui minu esialgsed kartused. Olla vihatud nii, nagu mina vihkasin teda- see olnuks juba midagi ja selle teadmine võinuks mind lunastada." (lk 36)

Samuti on palju juttu kadedusest:
"Kadedus ei saa tekkida isikute vahel, kes üksteist õieti ei tunnegi. Ei kadestata teisel maal elavat või teise aega kuuluvat inimest./---/ Ja kõige suurem kadedus valitseb vendade vahel." (lk 72)

V. Woolf "Tuletorni juurde" (märts)

Virginia Woolf´i "Tuletorni juurde" (Loomingu Raamatukogu 1983 nr 5-7) on midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Minu lugemisvarasse sattus see raamat seetõttu, et valmistun prof dr Jüri Talvetile tehtavaks kirjanduse eksamiks.

"Tuletorni juurde" räägib Ramsay´de perekonnast, kus on filosoofist isa, kõigega vaikselt hakkamasaav ema ja nende kaheksa last. Peategelaseks kujuneski proua Ramsay, kuna tal oli võime inimeste tundeid hästi mõista ning seega suutis ta väga erinevatest inimestest koosneva seltskonna ühtseks kogukonnaks muuta.
Woolf on arvatavasti selles raamatus oma ajastu tõekspidamistele vastu vaielnud. Nimelt on proua Ramsay see, kelle käest kuulus ja tunnustatud härra Ramsay käib toetust ja lohutust otsimas.

"/.../ talle ei meeldinud mitte sekundikski tunda end abikaasast paremana. /.../ Et ülikoolid, inimesed meest vajavad, et mehe loengud ja raamatud on tohutult tähtsad- kõiges selles ei kahelnud ta hetkegi; teda häiris nendevaheline suhe, see, kuidas mees avalikult, kõigi näjhes, temalt lohutust saama tuli, sest siis hakatakse rääkima, et mees sõltub temast, kui ometi peaks igaüks teadma, et neist kahest on härra Ramsay mõõtmatult tähtsam ja võrreldes tema panusega naise andam maailmale tühine." (lk 30)

Teoses esinevate meeste jaoks ongi nende töö ja nende enda isik kõige tähtsamad. Maised mured ongi naise kaelas. Aga lõpuks peab veel naine jätma mulje, et temast ei sõltu midagi ja kõik nähtamatult ära tegema.

Kuigi raamat oli algul raskelt loetav, kuna stiil ja mõttetihedus ehmatavad, kuid kui rütm sisse saab, siis on huvitav. Ja mõttedki tänaselgi päeval mõtlemapanevad!

Eric Dodds "Paganad ja kristlased...." (veebruar)

Eric R. Dodds´i raamat "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul" käsitleb laialdaselt usulisi tõekspidamisi ja kogemusi, mis olid hilisantiikajal levinud nii paganate kui kristlaste seas.
Kuna kirjutan magistrieksami osatööd surma ning taevarännu teemadel hilisantiikajal, siis see raamat sai läbi loetud just oma töö koostamiseks.

J. Cooper "Ratsanikud" (jaanuar)

Seis on sama, et ma olen viimasel ajal päris palju koolitööde jaoks raamatuid osaliselt läbi töötanud, aga see pole päris lugemine, seega siia neid ei kirjuta. Peale viimast sessi võtsin paar päeva kohustustest puhkust ja täna lõpetasin Jilly Cooperi raamatu "Ratsanikud".
Ma lugesin seda viimati umbes 10 aastat tagasi ja tookord olin väga vaimustuses. Olen temalt lugenud ka Rivaale ja Appassionatat. Kõigist olin vaimustuses!
Seekord võtsin raamatu ette selle mõttega, et enne, kui hakkan oma jutukesi edasi kirjutama, tahaks lugeda midagi väga head. Aga seekord ei olnud enam nii hea. Seekord ma lugesin seda norides. Otsisin imelikke lauseid ja kohtu, kus ma ei saanud aru, et kes täpselt ühte või teist asja ütles, kus tegevus läks liiga kiiresti edasi ja kus liiga aeglaselt... no igatahes on päris raske niiviisi raamatut lugeda.
Mulle ikka veeldis, aga nii vaimustunud ma enam ei ole.

Sellegi poolest kirjutab Cooper väga ladusalt ja hoogsalt. Pidevalt on pinge olemas ja kuigi palju on selliseid kohti, kus järgnev on loomulik, siis lõpuks ootad ikkagi, et kuidas siis kõik asjad lahenevad. Seega mina liigitaks selle teose nö kvaliteetse ajaviitekirjanduse alla :)

Minu lugemisaasta 2009!

Kuna ma viimasel ajal pole midagi lõpuni lugeda jõudnud, vaid koolitööde ja muude tegemistega olen vaid suurt hulka raamatuid "nuusutanud", siis teen siia vähemalt kokkuvõtte oma eelmisel aastal loetud raamatutest.
Kuna minu suureks rõõmuks (VEEL! :P) on varsti ka minu enda raamat avaldamisel, siis ma pean eriti eesti kirjanike kommenteerimisega edaspidi vist ettevaatlikum olema :) Sest olgem ausad- raamatute kommenteerimisel/kritiseerimisel ei ole tõde, vaid lugemiselamus (või selle puudumine) on seotud ikka ka lugeja hetkeseisu ja meeleolu... ja tuule suunaga.

Nüüd aga loetelu minu poolt 2009.aastal loetud raamatutest:
1. A. Weiser "Vana Testamendi sissejuhatus"
2. R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu"
3. I. Meos "Kaasaja filosoofia"
4. M. Andra "Vähemalt..."
5. U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"
5. J. Sinkkonen "Kasvamine poisina"
6. J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma"
7. J. Gaarder "Sofie maailm"
8. K. Priilinn "Hõbeingel"
9. "Rabi Nahmani imelised lood"
10. P. Reiser "Kolmekesi"
11. H.Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!"
12. T. Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke"
13. R. Byrne "Saladus"
14. L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood"
15. P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud"
16. H. Mänd "Miks sa vaikid?"
17. M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas"
18. J. Gaarder "Apelsinitüdruk"
19. S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"
20. T. Laanem "Väikesed vanamehed"
21. K. Murutar "Eedeni aed"
22. T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"
23. j. Aus, M.Holsting "On seal keegi?"
24. P. Valk "Töid religioonipedagoogikast"

Seega keskmiselt 2 raamatut kuu jooksul. Neli neist on konkreetselt koolitööde jaoks loetud teosed, aga ülejäänud täitsa vabatahtlik valik!