M. Ernits "Õpetaja, õpetaja!" (detsember IV)

231 lk
2003a, kirjastus Tuum

Marje Ernitsa nimi on mul meeles mingist artiklist, kus võrreldi tunnustusi saanud teoste edetabeleid ja laenutuste edetabeleid. Tulemusena leiti, et raamatute laenutuste edetabelite tippudes on pigem suuremale üldsusele tundmatud autorid. Tookordsest artiklist jäid meelde Erik Tohvri ja Marje Ernits, kes mõlemad pidavat rahvale väga "peale minema".

"Õpetaja, õpetaja!" räägib ühe väikelinna kunstiõpetaja Maila tegemistest. Tegemist on viiekümneseks saava üksiku naisega, kelle mälestusi veidi avatakse, kuid lõpuni ei selgugi, et keda või mida ta minevikust igatseb, mis on toimunud.

Tegevus on tihe... ja samas pole ka. Ühe lõiguga võib nädal olla möödunud, teemad ja inimesed vahelduvad pidevalt. Kokkuvõttes aga suurt midagi ei juhtugi ning jäi arusaamatuks, kuhu ma oma mõtete või tunnetega teose lõpus oleks võinud jõuda või mille võrra rikkamaks saada...Tegelasi on palju, seega erilist sidet ühegagi neist ei tekki. Samas on kiire ja kerge lugemine ja liigub pidevalt edasi... aga minu jaoks mittekuhugi...

M. Laur "Appassionata" (detsember III)

304 lk
Tänapäev, 2012

"Appassionata" on 2.koha võitnud raamat Tänapäeva romaanikonkursilt, kus minu "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka.

Teose põhilisteks tegelasteks on loomekriisis muusikaõpetaja Pietro Salvari ning teiselt poolt Silvia Manzo, kes lapsena koos perega Ameerikasse paremat elu otsima läheb, kuid täiskasvanuna Itaaliasse tagasi tuleb. Suur osa teosest ongi Silvia perelugu selleni, kuni see Pietro omaga ristub.

Autor on teinud korralikku eeltööd (või valdab teemat). Nii ajastu, kui ka muusika kohta. Samas tundsin aegajalt, et olen liiga loll selle teose lugemiseks. Jah, itaaliakeelsed muusikaalased terminid on suures osas tuttavad tänu õpingutele lastemuusikakoolis. Aga tihti tuli esile ka itaaliakeelset teksti, mille kohta tõlge puudus. Järelikult raamatust arusaamist see ei oleks tohtinud muuta, et ma neist sõnadest ja lausetest aru ei saanud.

Üldiselt oli huvitav lugeda. Autor oskas väga erinevad ja laiahaardelised liinid kokku põimida. Aegajalt aga läks liiga detailiderohkeks ning kuidagi koormavaks. Samas muusika osas puudus minu jaoks igasugune sügavam tunne, nagu seda näiteks leiab Cooper´i samanimelises teoses "Appassionata" või Vikram Seth´i romaanis "Tasavägine muusika". Palju oli küll detaile ja erinevaid autoreid ja teosed nimetatud, kuid palavat suhet muusikaga teosest ei õhkunud.

Ootasin huviga lõppu ja pinge muudkui tõusis... kuid siis ei saanud ma aru, kas tõesti pidi nii palju erinevaid teemasid ristuma selleks, et jõuda sellisesse kohta? Kummitama jäid mitmed küsimused, sest autor läks otseselt tegevusse mittepuutuvatest teemadest aegajalt kiirelt üle (nt Silvia venna surm, mille tulekule vihjati ja siis tükk aega edasi oli jutt sellest, milline ta surma eel välja nägi... aga nii kaua ma ikka aegajalt mõtlesin, et mis temast ikka sai). Üks minu jaoks õhku jäänud mõte oli, et kas Itaalias on turvast? Et kui itaallane räägib laastu- ja turvaarmastusest (vastavalt sellele, kuidas nad põlevad), siis kas nad ikka teavad, kuidas turvas ja tuli omavahel reageerivad? :)

Üldiselt oli teos aga kaasahaarav, nii et lugemine läks kiiresti.

Kogumik "Mullast oled sa võetud" (detsember II)

224 lk
Pegasus, 2013

Koostaja ja toimetaja Margit Adolfi koostatud kogumik, mille autoritele anti vaid vähesed juhised- lugu rääkigu elust maal, Eestimaal. Seda on mitmel pool nimetautd novellikogumikuks, aga nii palju kui mina seda mõistet jagan, siis mitmed lood on küll midagi muud, kui novellid. 17 autori seas on tuntumaid ja tundmatumaid: Maimu Berg, Toomas Verrev, Peeter Sauter, Triinu Meres, Armin Kõomägi, Maarja Kangro, Urmas Vadi, Tiina Laanem, Piret Bristol, Jan Kaus, Kati Saara Vatmann, Jüri Pino, Kätlin Kaldmaa, Krister Kivi, Juku-Kalle Raid, Fagira D. Morti, Ervin Õunapuu.

Mina sain selle raamatu olemasolust teada Maalehe kaudu. Pärnu keskraamatukogus seda küsides jäi teenindaja aga üsna nõutuks ja pidi arvutist otsima. Ju siis suurt elevust tekitanud teoste hulka see ei kuulu... veel?

Väljend "maajuttude kogumik" tekitab minus millegi pärast lootuse tõesti kuulda tänapäevasest maaelus, nö külalugusid. Käesolevas teoses on selliseid lugusid väga vähe... kui üldse. Maaelu kujutatakse enamuses lugudes kui midagi ebanormaalset, mehed kõik joovad, naised kasvatavad oma suuri hulki lapsi ja käivad tööl, et peret ülal pidada ning ka mehele peaparanduseks raha teenida. Õnneks oli ikka juttu ka sellest, kuidas me siin TEGELIKULT püüame hakkama saada... ja eks kusagil on tegelikkus ka eelpool kirjeldatud eluviis. Meil mitte.

Väga motiveeriv oli leida, et ka meie enda elu on mõnel leheküljel sellesse teosesse mahtunud. JA mitmete meie pere sõprade-tuttavate. Mõnus äratundmisrõõm. Ja kuigi ühte pidi tekitab reaalse olukorra lugemine tunde, et ongi maal raske... siis teiselt poolt enda tegemisi raamatulehtedelt ära tunda teeb kõik meie kodused saavutused nii suureks, sest järelikult see tähendab midagi, kui on kogu Eestimaale laiali läinud... Lisaks muidugi teadmine, et võiks ju ka ise oma tegemised paberile saada, kirjanikuhakatis, või asi :)

Seda teost tasub lugeda jupi kaupa, sest mingit tervikut see nagunii ei moodusta. Eraldi lugedes ei hakka lood teineteist nii väga segama. Mina lugesin järjest ja eks sel juhul veidi häiris see erinevate juttude suur kaugus teineteisest... ja kohati ka maaelust. Aga eks ma pean lihtsalt edasi ootama oma kujutlustele vastavat raamatut tänapäevasest maaelust... või ise kirjutama.

I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet" (detsember I)

278 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1980

Häbi tunnistada, aga Turgenev oli üks väheseid Vene kirjanikke, keda gümnaasiumi ajal lugesin ja oi, kuidas mulle meeldis. See on kõik, mida mäletan. Ma isegi ei mäleta, mida ma lugesin (vist "Rudin"?). Kindlasti polnud see "Isad ja pojad". Nii et kui paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi raamatukogus mahakantud raamatuid tasuta jagati, tõin Turgenevi "Jutustused. Proosaluulet" endale koju. Nüüd jõudsin lugemiseni.

Kinnitust sai, et Turgenev meeldib mulle ikka. Mul pole võimalik teda teiste Vene autoritega võrrelda, sest nagu mainisin, pole teisi lugenud. Kogu see venepärasus on aga midagi täitsa erinevat. Ja see magusvalus lõpp, mida juba gümnaasiumis loetud teosest mäletasin. Ehk et igal juhul võid kindel olla, et loo lõpp on kurb... või siis mitte? See, mida teiste autorite puhul oleksin lugenud lõpu puudumiseks, on Turgenevi teoste pluss. Ja nii ütlen mina, kes ei salli lõpetamata teoseid.

Kindlasti loen Turgenevit ja teisi Vene kirjanikke edaspidigi.