reede, aprill 21, 2017

M. Heppell "Võrratu elu" (märts)

263 lk
2009, Tänapäev
Lõpuks sai ka märtsikuu raamat läbi loetud. Selleks oli Michael Heppell´i "Võrratu elu. Kuidas elada võrratut, tasakaalustatud elu". Alustasin seda raamatut juba jaanuaris. Siis tuli pikk paus. Kuna praegu on mul aga elus suur korrastamise ja tasakaalustamise aeg, siis see raamat sobis praegusesse hetke ideaalselt.

Kes pole aru saanud, et miks mul loetud raamatute järel on kuude nimetused, siis see on seotud lubadusega, mille seda blogi alustades andsin: loen ühe raamatu kuu jooksul. Kuna märtsikuus oli mitme raamatu kirjutamine ja kirjastamine, siis ühtegi raamatut lõpuni lugeda ei õnnestunudki. Kõik, mis on poolikud, hakkavad nüüd lõpetatud saama.

"Võrratu elu" on enesearenguraamat. Olen neid elu jooksul palju lugenud. Just nimelt arengu, mitte eneseabi raamat (kuigi üks ei välista ilmselt teist). Olin umbes 15-aastane, kui hakkasin enesearenguraamatuid lugema, seega paljud mõtted olid tuttavad. Samas oli hea neid korrata. Oli ka väga palju uusi mõtteid. "Võrratu elu" suur pluss on raamatu ülesehitus. See koosneb erinevatest meie elu valdkondadest (tervis, perekond, raha, suhted, panus, tulevikuväljavaade, karjäär, isiklik areng), millele tähelepanu pöörata. Teos on kirjutatud lihtsalt, hästi struktureeritud ja samas täiesti originaalne. Mulle tõesti meeldis.

Kõige rohkem jäi meelde mõte, et kui inimene loeb ühes valdkonnas 100 raamatut, siis ta on selle ala ekspert! Tekkis kohe suur hasart ja soov seda katsetada. Facebooki lugemise väljakutse grupis loevad mõned inimesed mitusada raamatut aastas, seega ei tohiks see nii ületamatu ülesanne olla.

Nii et kui ilusti kaasa mõelda, raamatus olevaid ülesandeid teha ja endaga aus olla, siis see on kindlasti raamat, mis võib su elu muuta... kui sa lased!

Mina lasen!

Tagakaanel on raamatu kohta selline tutvustus:
Mis muudaks su elu paremaks – isegi võrratuks?
Kas see, kui veedaksid rohkem aega sõprade ja perega? Kui tegeleksid iga päev spordiga? Kui peaksid paremini endale antud lubadusi? Või kui karjäär edeneks soovitud suunas?

Meie kõigi elus on asju, mis vajavad muutmist. Me võime nendest asjadest küll teadlikud olla, kuid püsivate positiivsete muutuste tegemine on hoopis midagi muud. Selleks on vaja selgeid juhiseid. Neid pakubki raamat «Võrratu elu». Tee endale raamatus tutvustatava uudse meetodi abil selgeks, millised valdkonnad sinu elust vajavad kõige rohkem muutmist. Seejärel saad keskenduda just neid valdkondi puudutavatele peatükkidele.

«Võrratu elu» on sinu elu käsiraamat! Võrratu elu saavutamine on lihtne, kui tead, kuidas seda teha.

pühapäev, veebruar 26, 2017

M. Lepmaa "Kuu, räägi minuga" (veebruar III)

89 lk
2017, kirjastus Hea Tegu


Oleme korduvalt Maria Lepmaaga mõistnud, et meie teostes on palju sarnaseid mõtteid ja suhtumisi. Nii ka lühiromaanis "Kuu, räägi minuga". Tunnistan, võtsin selle raamatu kätte skeptiliselt. Tundus utoopiline teos. Kuna Maria eelmine raamat "Saladuse jõud" oli aga haarav, siis tahtsin ka Kuu-raamatu läbi lugeda.

Esimesest hetkest meeldis mulle, kuhu raamat tüüris. Juba algul meenutas Kuu-raamat Walschi raamatut "Jutuajamised Jumalaga". Lugemise käigus sai see tunne vaid kinnitust.

Loo peategelane on tänapäevane naine, kes lapsena on tundlik ümbritseva suhtes, mõistab loodust, kuid aja pikku kaotab selle sideme. Eks tegelikult on meil kõigil lastena ümbritsevaga loomulik suhe, kuid kui õpime seda, mida ühiskond meilt ootab, siis unustame selle, mis on PÄRIS!

"Kuu, räägi minuga" on korduv päris-tunde otsimine ja leidmine. Olemas... kaotatud... leitud... taas kaotatud... leitud.... nii võiks loo peategelase otsinguid kirjeldada.

Maria raamatu lugemiseks peab olema veidigi huvi ja julgust küsida: miks me siin oleme? Mis on kõige mõte? Kes annab vastuseid? jne. Kui Sa endale neid küsimusi veel (või enam?) ei esita, siis pole mõtet seda raamatut kätte võtta. Kui aga selliste teemade üle mõtiskled, siis loe Maria raamatut. 


Maria lugemiselamustest saad lugeda Maria blogist! 

Tsitaate oli väga raske valida, sest kordamist väärt mõtteid oli väga palju. Siiski tuli mingi valik teha.

Mõned tsitaadid raamatust:
"Ta mäletab, kui puhas ta oli, kui terve ta oli enda sees, kui palju oli temas armastust. Armastus... Kus on see nüüd? Miks tema sees enam pole raasugi armastust alles jäänud? Kuhu see küll kadus nende aastatega? /---/ Kelle käes on tema elu, armastus, rõõm ja rahu? Kes vastutab tema õnne eest? Kuidas saada õnnelikuks? Mis üldse on õnn?" (lk 26)

"Minule meeldida püüdmine ei oleks armastus. Ma armastan sind, sest ma lihtsalt armastan sind. Mulle meeldida püüdmine ei pane mind sind rohkem armastama. Ma armastan sind ühesugusena kogu aeg." (lk 37)

"Sest ma ei saa pakkuda neile oma armastust, kui nad ei soovi seda. Minu armastus nende vastu lihtsalt ei luba seda. Ma ei saa neile anda seda, mida nad ei taha vastu võtta. Mina ei suru neile kunagi oma armastust peale," vastab Kuu lihtsalt.(lk 42)
 "Julgus on väga võimas. Vaata, sina oled löödud, et sa oled üksi ja et see maailm on just niisugune oma nõmedate reeglitega nagu ta on. Ja sa arvad, et oled selles suures inimmeres vaid üks väike osake, kellest ei sõltu vähimatki. See on vale. Nii vale suhtumine, kui üldse olla saab. Tegelikult on sinusugused inimesed väga julged ja tugevad isiksused. Te suudate ja tahate mõelda teistmoodi kui enamus." (lk 49)
"Juhtuma hakkab see, et osad löövad kiilu sisse sellesse enamusse. Kiil hakkab mõranema. Mis mõraneb, see hakkab lagunema. See ehmatab enamikku, raputab neid rängalt. Nad hakkavad esimest korda elus mõtlema selle üle, et kas nemad on siiani õigesti käitunud, et kas nende kindlalt käidud rajad on ikka nii kindlad või näivad need ainult nii." (lk 50)









reede, veebruar 17, 2017

Kristiina K. "Toto tembutab jälle" (veebruar II)

40 lk
Heli Kirjastus, 2017




See on esimene minu kirjastuses kirjastatud lasteraamat. Seega loomulikult olen selle läbi lugenud.

Toto on vahva koerapoiss, kes seikleb raamatus koos oma sõpradega, kelleks on nii koerad kui kassid. Raamat on koera silmade läbi kirja pandud. Lood on lustakad ja tempokad.

Juba enne raamatu väljaandmist testisin lugusid enda laste peal. Neile meeldisid.

"Toto tembutab jälle" on kirjutatud trükitähtedega, seega hea raamat lapsele lugema õppimiseks.

Raamatus on palju värvilisi fotosid Totost ja tema sõpradest. Seega ei mingeid ebaloomulikku värvi pilte või imeliku kujuga loomi. Kõik on päris. Nii saab laps sellest raamatust ka õige nägemuse loomadest.

Raamatus on keskmisest veidi paksemad lehed, nii et lapse esimese puudutuse peale need ei purune. Kaaned on kõvad. 

Lasteraamatutega on minu jaoks kriteeriumiks, et kas minu lastele meeldib või mitte. Toto lood meeldivad neile väga. 

teisipäev, veebruar 14, 2017

E. Hartley- Brewer "Poiste eneseväärikus" (veebruar I)

224 lk
2004, Ersen


"Poiste eneseväärikus. 100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks" peaks olema iga lapsevanema ja õpetaja öökapiraamat. Ausalt! Tarkused ja mõtted on kõik samad, mis muudes lastekasvatuse raamatutes, aga need on nii mõnusalt ja loogiliselt kokku võetud. Nii et kui pole aega-tahtmist-vms, et pikemalt lastekasvatusse süveneda, siis see on raamat, mis võtab kõik ilusti kokku ja hädast välja päästab. Lootust on küll, et sellise lühikäsitluse järel tekib huvi süvenemise järgi.

Tagakaanel tutvustatakse raamatut nii:
Iga vanem tahab, et ta poeg peaks endast lugu. Eneseväärikus on tema reisipass õnnelikule, täisväärtuslikule elule. Enesest lugupidaval lapsel on kergem õppida, mängida, suhelda ja armastada.Kasvueas poiste eneseväärikus tuleb ja läheb. Vanemad saavad last paremini toetada, kui nad mõistavad tema kasvuraskusi ja põhjusi, mis teevad ta haavatavaks ja kisuvad enesehinnangut alla. 
Selles praktilises ja arutlevas raamatus õpetab Elizabeth Hartley-Brewer lapsevanematele, kuidas:¤ mõista väljakutseid ja võimalusi, mida tänapäeva elu poistele pakub,¤ arendada lapse seesmist tugevust eakaaslaste survele vastu seista,¤ panna poeg käituma viisil, mis hoiab ja suurendab ta eneseväärikust,¤ kergemini nurjumistest üle saada,¤ õpetada pojale järjekindlust ja enesedistsipliini püstitatud eesmärkide saavutamisel.
Käistletud teemad on kõik sellised, millega me lapsevanemana iga päev kokku puutume. Võib öelda, et "minu last see ei puuduta!", aga see on pigem märk, et sa ei tunne ja tunneta enda last. Laste kohta pole võimalik liiga palju õppida. Aga lastekasvatuse põhimõtteid tundmata on lihtne lastele palju ja püsivalt haiget teha.

Ma ei jõua, ega taha siin erinevaid teemasid lahata, vaid ütlen, et seda raamatut ma tõesti soovitan!

Mõned tsitaadid (valitud väga vägivaldselt, sest tegelikult oleks enamus raamatust väärinud ümberkirjutamist):
"Poisid, kes tunnevad, et vanemad neid usaldavad, on nende usalduse üle uhked ja näevad vaeva, et seda õigustada." (lk 206)
"Ära armasta ennast vähem kui poega. /---/ enesekontrolli säilitamine on kasulik investeering, mis tuleb kasuks kõigile. Hea tuju korral suhtume kaasinimestesse positiivselt ja paneme nemadki naeratama." (lk 200)
"Poja tugevate külgedega arvestamine mitte ainult ei tõsta ta enesehinnangut, vaid näitab talle sinu tingimusteta tunnustust." (lk 180)
"Läbikukkumine on lapse õppimise vältimatu osa, näidates, milleni ta võimed hetkel küündivad. Kui läbikukkumise õppetundi arvesse võtta, näitavad need teed edule." (lk 164)
"Poisid loobuvad kergesti, kui neil puudub eneseusk." (lk 156)
"Kui kardad ise vigu teha ja püüad neid maha salata, läkitad pojale vale sõnumi. /---/  Armasta oma poega selle eest, kes ta on, mitte selle eest, mida ta oskab teha." (lk 148)
"Liiga palju on madala enesehinnanguga poisse, kes ei loodagi edu saavutada. Nad isegi ei proovi. Paljudel neist puudub positiivne eduka mehe eeskuju, kes näitaks neile, mida kõike võib hea tahtmise korral saavutada. Esmalt peavad nad aga õnnestumiste ja läbikukkumiste kaudu õppima tundma oma võimeid." (lk 141)
"Kõige paremini saab isa või isaeeskuju lapsele oma hoolivust tõestada, kui näitab, et austab ja armastab tema ema. /---/ Naiste sõnalisel või füüsilisel solvamisel, eriti aga poisi ema ründamisel, on sageli juba esimesel korral poja eneseväärikusele, vaimsele tervisele ja tulevasele edukusele hävitav mõju." (lk 212)
"Seesmine tugevus on sageli üles ehitatud pühendumusele. Lapsed peavad tundma, et oled neile pühendunud, et kasvada rõõmsameelseteks, enesekindlateks, paindlikeks ja usaldusvärseteks ning seesmiselt küllalt tugevateks, et ennast teistele pühendada. /---/ Sinu poja eneseväärikus, õnn ja enesekindlus sõltub sinu oskustest neid omadusi temas arendada." (lk 222)
Pärast selle raamatu lugemist tundsin, kuidas ma armastan oma poisse veel rohkem (tüdrukut ikka ka :) ). Rõõm oli lugedes kinnitust saada, kui paljusid asju ma neist tarkustest juba praegu praktiseerin. Mitmed vanad asjad tulid meelde. Mõnegi uue tarkuse sain ka.

Nii et jälle olen enesekindlate ja rõõmsameelsete laste kasvatamisele paar sammu lähemal! Tule sina ka :)

esmaspäev, jaanuar 30, 2017

M. Lepmaa "Saladuse jõud" (jaanuar III)

190 lk
2015, Kentaur


Tutvun siin järjest Eesti autorite naistekatega. Täpselt nii ma Maria Lepmaa raamatut julgeks sildistada. Mõnus, tempokas ja haarav naistekas.

Raamatupoe lehel kirjutatakse teose kohta nii:
Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu.
Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku.
Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...
Lisaks Geale on raamatus hulgaliselt tegelasi, kellel kõigil rõõme ja muresid seoses suhete ning enese koha leidmisega. Võibki öelda, et kogu raamatu jooksul toimuvad suhetes mitmed ümberpaigutused. Suur rõhk on eneseleidmisel. Autor on sisse toonud menuka raamatu "Saladus".

Kui raamatu tutvustuse järgi võiks arvata, et teos on "Saladuse" ümberjutustus, siis seda see kindlasti pole. Peategelane Gea küll seda raamatut loeb ja praktiseerib, kuid ülejäänud tegelastel tuleb ise elutarkusteni jõuda. Ja jõuavad ka.

"Saladuse jõud" sisaldab palju filosofeerivaid mõtisklusi erinevate tegelaste suust elu erinevate tahkude üle. Kuna raamat on kirjutatud tempokalt ning kirjeldustele pole väga aega raisatud, siis aegajalt jääb nõrgaks suhe tegelastega, sest neid on nii palju. Mõned nimed kippusid vahepeal lugedes segamini minema, sest mõnegi tegelase jaoks ei tekkinud lugedes pilti. Kuid kuna teemad ja mõtisklused olid universaalsed, siis see väga ei seganudki. Vahepeal aga tundus jah, et pigem võiks mõni tegelane vähem olla, kuid tahaks olemasolevate kohta rohkem teada.

Toimetamise poolelt jäi silma, et laused oleksid võinud aegajalt lühemad olla. Mulle endale meeldib ka väga pikki ja põimitud lauseid teha, kuid nüüd olen õppinud lühimalt hakkama saama. Väga tihti teeb lugemise lihtsamaks, kui lause erinevad osad omaette lauseteks eraldada. 

Kuna tegemist on Maria ühe esimese raamatuga, siis ootan huviga, kuidas ja kuhu tema järgmised teosed arenevad. Seda raamatut oli aga lust lugeda, nii et paari õhtuga oli teos läbi. Soovitan!

Mõned tsitaadid:
"Ja sealt need kibestunud vanainimesed tulevadki. Varem ma mõtlesin, et need tigedad vanainimesed on vihased teiste inimeste peale, kuid nüüd mõistan ma, et nad on iseenda peale vihased oma elamata elu pärast." (lk 50)
"Inimene on tööori. Peab olema. Mõelda vaid, mis saaks, kui talle jääks kasvõi kõva pooltund, et iseendaga olla- ta rumal võib siis ju mõtlema hakata. Ja mõtlev inimene on halb, seda tuleb juba eos vältida. Sestmis siis saaks, kui kõik äkki mõtlema hakkaksid? Kes siis orjatöö ära teeks?" (lk 86)
"Imelik, et alles lähedase surm paneb inimese tõsiselt mõtlema kõige üle siin elus, mis on tähtis ja mis nii väga tähtis pole." (lk 142) 

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

neljapäev, jaanuar 19, 2017

K.-L. Puht "Võidetud tüdruk" (jaanuar II)

164 lk
2016, Heli Kirjastus






Karina-Louisa Puhti raamat "Võidetud tüdruk" oli minu jaoks esimene teise autori kirjastatud raamat minu kirjastuses. See ilmus juba eelmise aasta kevadel, kuid tunnistan, et alles nüüd lugesin selle otsast lõpuni läbi. Enne avaldamist lugesin esimesi peatükke ning mõnda osa keskelt. Sellest piisas, et avaldamise soov kindlaks saaks.

Nüüd, pärast kogu raamatu lugemist, olen selle otsuse üle õnnelik. Karina-Louisa kirjutatud lugu on tõesti haarav. Eile õhtul ei jõudnud enam üleval olla, seega jäid lugemise vahele mõned unetunnid, kuid muidu lugesin ühe jutiga läbi.

Kohe algul pean endale tuhka pähe raputama, sest raamatu on toimetanud kirjastuse väline isik, seega selle töö oleks pidanud üle tegema. Jättes kirjavead märkamata ning arvestades, et Karina-Louisa pani selle loo kirja üheteistkümnenda klassi aastatööna, sai nautima hakata.

Lugu "Võidetud tüdruk" on kirja pandud hoogsalt. Tegevus on haarav. Kui raamatu tutvustuses on välja toodud kiirenduste teema, siis minu jaoks hulga haaravam olid inimsuhted. Eriti kooselu vägivaldse boyfriendiga. Õigmini bipolaarse inimesega, kes saab mingil hetkel küll aru, et ta on haige, aga ei oska ise midagi teha ning ka inimesed tema ümber ei oska teda aidata. Ootasin huviga, kuhu see teema ennast kerib ja kuidas on lahendatud.

Kui mingil hetkel tundus, et tegemist on klassikalise noortekaga, siis korduvalt tabasin ennast mõttelt, et ei tea enam, mis mind järgmise nurga taga ootab. Karina-Louisa tegevuskäigud ülatasid mind korduvalt.

Jah, juhused olid korduvalt muinasjutuliselt uskumatud ning läbinähtavad, kuid üldiselt see loo nautimist ei seganud. Pigem andis juurde mingi kindlustunde. Teadmise, et maailm toimib. Ma ei tea, aga just selline mõte mul neile kokkusattumustele mõeldes tuli.

Suhtevägivalla teema on selline, millest aegajalt (eriti pühade ajal) räägitakse, kuid samas need, kes seda kogevad, ei saa ikka tihti abi. Karina-Louisa on väga eredalt kirjeldanud olukorda, kus naine kogeb korduvalt ja korduvalt suhtes vägivalda, kuid esiteks pole tal endal kuhugi minna ja teiseks on mehest kahju. Need hood lähevad üle. Koos on ju ka ilusaid hetki. Klassika. Jah, kõik need lood on klassikalised, kuid samas nii erilised. Inimesed, kes neis lugudes päris elus elavad, on ikkagi päris inimesed.

Lugedes on vastik tunne, sest tahaks vägivallaga leppiva tegelase raamatust välja kiskuda ja öelda, et: "Tee midagi! Ära mine tagasi!", aga reaalselt ongi ju paljud inimesed samas olukorras ja... raamatulehtedel nõmedana tunduvad selgitused, et "ta pole ju alati selline", "ma ise olin süüdi", toimivadki. Seega Karina-Louisa oskus tekitada lugejas soov peategelasele appi tõtata, toimis. Järelikult oli teema usutavalt lahti kirjutatud.

Nii et kuigi "Võidetud tüdruku" tegevus toimub kusagil määramatus Ameerika paigas, on see minu jaoks pigem eluline lugu tunnetest ja inimloomusest.

Lugemisel tasub juurde võtta veidi muinasjutulist naiivsust ning kirjavigade kallal närimise asemel toimuvale keskenduda. Nii avaneb läbi Karina-Louisa sule lugeja ees haarav maailm valusate otsuste, kiiruse, tunnete, keeruliste otsuste ning õnnega.

Mõnus lugemine üheks õhtuks.

Mõned tsitaadid:
""Sa oled üks kuradima haige inimene," oli ta jälle hullumise äärel.
Mulle aitas sellest, kuidas ta minuga rääkis. Mul oli täna seljas see väga liibuv kleit, näol vähemalt kolm kilo meiki ning see õhtu pidi tulema üks parimatest. Ja mida tema teeb? Rikub kõik ära." (lk 44)

"Raske on mõelda, et jätan kõik selja taha. Victoriale ja Brianile jään kindlalt selgituse võlgu, aga parem oleks, kui ma kedagi ei kohtaks. Nad võivad proovida mu otsust muuta, aga ma ei soovi enam siia jääda. Siia maailma, mis tapab mind vaikselt ja veab aina rohkem põhja. Must süvik, millest proovisin välja ronida, tundus lõputu, sest iga abikäsi vedas mind alt ja ma kukkusin kolm korda sügavamale." (lk 147)

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

teisipäev, jaanuar 10, 2017

D. Lessing "Kui vanad suudaksid..." (jaanuar I)

264 lk
2016, Varrak
Ma lugesin seda raamatut kaua. Väga kaua!

Raamatu sisu ei hakka ümber jutustama. Teos kuulub sarja Aegumatud armastuslood, nii et sellelt lehelt saab raamatukohta rohkem infot.

Tegemist on armastuslooga... ilma Loota! Tõesti - peategelase Jane ja Richardi vahel on lõõmav armastus, kuid mineviku varjude ja elavate kaaslaste tõttu ei saa nad segamatult koos olla. Suurest armastusest hoolimata suudlesid nad kogu raamatu jooksul vist kaks korda ja voodisse ei jõudnud kordagi. Armastusloo juures tavaliselt eeldatakse siiski ka selliseid füüsilise armastuse märke.

Peale selle veel tõsiselt masendav õetütar Kate. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma lugemise jooksul oleks tahtnud ta sealt korterist välja tõsta. Ja nii kestis see 200 lehekülge, kuni ... käis mingi klõps! Äkitselt hakkas kogu lugu kokku kõlama. Viimaseid lehekülgi neelasin nii, et kõik muu ununes. Viimase umbes 60 lehekülje jooksul oli lugemine väga mõnus, sest sai selgeks, et teisiti polekski saanud olla- füüsiline armastus oleks sellest hoopis teise loo teinud, "elluärganud" Kate oleks kõike muutnud... Nii et kõik oli väga loogiline ja ootamatult sain aru mitmestki inimesest enda ümber.

Alles teisi arvutusi otsides sain aru, et sellel raamatul on ka esimene osa. Lugedes ma sellest puudust ei tundnud ja ei saanud aru, et ma millestki ilma oleks jäänud (aga võib ka olla see, et me ei saa igatseda seda, mida ei tunne ja kogenud pole).

laupäev, detsember 31, 2016

Lugemisaasta 2016

Lugemisaasta 2016 on lõppenud ja aeg sellest kokkuvõtted teha. Kui eelmise aasta lõpus lubasin veel tublim olla ning eelmisel aastal loetud 32 raamatut ületada, siis tegelikult nii ei läinud.  Tulemuseks jäi 16 raamatut.

Üheks põhjuseks kindlasti aktiivsem kirjutamise ja kirjastamise töö. 2016.a  detsembrikuu oli minu jaoks rekordiline, sest avaldasin kaks enda raamatut: "Tähtajaline elu" 2.osa ja romantilise jutustuse "Jõuluks koju" (sarja "Mõni õhtu romantikat" esimene raamat).  Kevadel ilmus mu kauaoodatud noorteromaan "Ütlemata sõnad".

Novembrikuu algul lõpetasin jutustust "Jõuluks koju", mis algselt ilmus Delfi naistekas. Ülejäänud novembrikuu osalesin NaNoWriMo- l ning kirjutasin romaani "Portselanist tüdruk". Loodan, et see näeb ilmavalgust juba 2017a jooksul. 2017a avaldamise plaanides on minu enda raamatutest veel 5 raamatut sarjast "Mõni õhtu romantikat", lasteraamat "Kolme pärna saladus" ja... on veel mõned huvitavad mõtted.

Juba jaanuarist hakkavad Heli Kirjastuse kaudu aktiivsemalt ilmuma ka mitmete teiste autorite teosed. Mõnega neist on töö käinud juba novembrikuust alates.

Kogu see pikk jutt ongi põhjenduseks, miks ma sel aastal nii vähe lugeda jõudsin. Seekord on lihtne lubada: järgmisel aastal loen rohkem!  



Loetud said sellised raamatud:
1. Maili Pilt "Unemati ja lumematu: kadunud lumeliiva otsingud"
2. Siim Veskimees "Lõputu juuni"
3. Lev Tolstoi "Anna Karenina" 1.osa
4. Anna Todd "Pärast"
5. Megan Hatfielt "Vampiiri vari"
6. Martin Widmark "LasseMaia Detektiivibüroo"- Rongimõistatus, Jalgpallimõistatus
7. Aimee Beekman "Valikuvõimalus"
8. Emily Brontë "Vihurimäe"
9. Colleen Hoover "Lootusetu"
10. Kati Saara Vatmann "Mustrimuutjad"
11. Kristin Hannah "Jaanimardika tee"
12. Santa Montefiore "Tuletorni saladused"
13.  Alexandre Jardin "Ainult üks kord"
14. Robyn Carr "Eksleja"
15. Barbara Delinsky "Esimene, parim ja ainus"
16. Robert Kiyosaki, Sharon Lechter "Rikas isa, vaene isa"


Tegelikult on mitu raamatut ka pooleli, kuid eks nende arvelt siis täiendan lihtsamalt järgmise aasta nimekirja.

Viimase 10 aasta statistika on siis selline:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
2016a- 16 raamatut

Mõnusat uut lugemisaastat kõigile!

 Loomulikult loodan, et loete ka minu raamatuid. Aga kui mitte, siis mu soov on, et igaüks leiaks endale sellise raamatu, mis talle meeldib. Lõppeval aastal on mul eriliselt hea meel selle üle, et lugevate inimeste hulk minu ümber suureneb. Iga loetud leheküljega väheneb pinnapealsus ja hoolimatus ning suureneb empaatiavõime. Vot, seda usun küll!

esmaspäev, detsember 26, 2016

Heli Künnapas "Jõuluks koju"

120 lk
2016, Heli Kirjastus

Juhtuski nii, et minu seitsmes raamat on ootamatult hoopis sarja "Mõni õhtu romantikat" 1.osa "Jõuluks koju".  Trükki läks mitu nädalat varem küll "Tähtajaline elu" 2.osa, kuid kuna viimane on kõvakaaneline, siis läheb selle trükkimisega kauem aega.

"Jõuluks koju" on minu katsetus lihtsate ja armsate "naisekate" vallas. Eks igaüks saab nüüd ise lugeda ja öelda, kuidas õnnestus.

Raamatu sisu:
"Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?"

Sarja järgmisest raamatust on kirjas põhiidee. Loodan suure osa raamatust veel selle aasta jooksul paberile saada. Lugejateni peaks järgmine osa jõudma järgmise aasta veebruaris. Esimene osa ilmus järjejutuna Delfi naistekas, kuid teist osa tuleb ikka paberil lugeda.

Tänu sellele raamatule käisid Delfi naisteka päkapikud enne jõule meile kingitusi ka toomas. Videot sellest näed siit!

esmaspäev, detsember 05, 2016

R. T. Kiyosaki, S. L. Lechter "Rikas isa, vaene isa" (november)

232 lk
2005, Sinisukk

Kuna ma siin jätkuvalt rikkaks saamisega tegelen, siis on õigustatud, et lõpuks harin ennast ka sel teemal. Või õigemini- jätkuvalt! Sest pärast kõiki neid raamatupidamise kursusi jms ei ole õige öelda, et ma alles HAKKAN ennast rahaasjades harima. Isegi raamatut "Rikas isa, vaene isa" lugesin esimest korda juba 2005.a detsembris ehk 11 aastat tagasi. Sellest ajast on raamat mu enda raamaturiiulis olemas olnud. Sel nädalavahetusel olin lastega üksi kodus. Mingil hetkel raamaturiiulist möödudes tuli tunne, et vot seda raamatut tahan nüüd lugeda. Ehk hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida viimasel ajal lugenud ja kirjutanud olen.

"Rikas isa, vaene isa" on ameerika turgu arvestades kirjutatud raamat. Kui seda meeles pidada, siis on lihtne meie oludesse mittesobivad mõtted välja jätta ning keskenduda üldistele põhimõtetele, mis kehtivad kõigi jaoks.

Kui kiunumisega pihta hakata, siis olen kindel, et kogu selle jutu oleks saanud ka lühemalt ära öelda. "Rikas isa, vaene isa" kirjutamise ajal aga Kiyosaki ilmselt veel ei teadnud, et mõne aasta pärast on ta välja andnud veel palju-palju samateemalisi raamatuid, mis koostöös ta veel rikkamaks teevad. Nii et paljud kordused ja pikad venitamised oleks võinud ära olla.

Nagu ütlesin, olen seda raamatut 11 aastat tagasi lugenud ja nii olid põhilised ideed mulle teada. Mitmeid neist olen aastaid ka enda elus järkjärgult sisse viinud. Ja sellegi poolest oli see väga värskendav lugemine.

Julgen raamatut soovitada kõigile, kes kunagi ettevõtlusega alustamisele on mõelnud. Palgatöötajatel, kel on kindel kuupalk, mida nad mõjutada ei saa, ei tasu seda raamatut väga kätte võtta, sest see võiks asjatut masendust tekitada. Kiyosaki on sellise omanikele tulu teenimise suhtes suht kriitiline. Tema kindel tee on oma firma kaudu raha teenimine. Raamatust võib jääda mulje, et see on nii tohutult lihtne, kuid tegelikult kaasnevad oma ettevõttega ikka päris suured riskid. Pealegi pole kõik inimesed valmis selliseks pingeks, mis ettevõtlusega kaasneb. Nii et mina ei julgeks küll absoluutselt kõigile ettevõtlust soovitada, ega öelda, et see on nii tohutult lihtne.

Üks oluline kõigile mõeldud mõte raamatust on aga arusaam, et tulude tõstmiseks on vaja investeerida varadesse, mitte kohustustesse. Personalijuhina sain korduvalt õppetunni, kuidas inimesed pole kunagi oma palgada rahul. Kiyosaki rääkis sellest samuti- vaesed ja keskklass ostavad endale raha eest kohustusi ja nii nad ei saagi kunagi oravarattast välja. Oravaratas tähendab siis ringi, kus käid tööl, teenid raha, kulutad, käid tööl... jne. Kui tõuseb palk, tõusevad kulutused, siis tuleb rohkem töötada, tõuseb palk, tõusevad kulutused... Tuttav, eks ole?

Praegu on mul küll hirmus tuhin veel raha teemal targemaks saada. Milliseid häid raha teemal harivaid raamatuid oled Sina lugenud? Mida julged soovitada? Milline Kiyosaki raamatutest on veel lugemist väärt?

pühapäev, detsember 04, 2016

esmaspäev, november 28, 2016

Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 2.osa

2016 detsember
Heli Kirjastus


Postitus teemal "Mida Heli kirjutab?".

Tähtajaline elu 2.osa on minu noorteromaani teine osa. Teose peategelane Rebecca läks õnnetu armastuse ning eneseotsingute tõttu aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Kuna mul endal on see tee samamoodi läbi käidud, siis on ilmne, kust on tulnud teose idee. Siiski pole tegemist otse elust maha kirjutatud raamatuga. Nii et kui keegi arvab ennast siit ära tundvat, siis ausalt- kõik kokkulangevused eluga on juhuslikud.

Juba detsembrikuus see raamat välja tuleb. Esimene osa ilmus pea poolteist aastat tagasi, nii et kiiremad lugejad on teist osa päris kaua oodanud. Siinse blogi lugejad aga saavad nüüd aru, miks ma viimasel ajal väga palju lugeda pole jõudnud. Ikka seetõttu, et lõpetasin Tähtajaline elu 2.osa.

Peale selle kirjutasin oktoobris Delfi naistekasse järjejutu "Jõuluks koju", mis samuti detsembris raamatulettidele jõuab.

Nii palju siis lugemisest.

Sellest, kuidas Tähtajaline elu 2.osa endale soodsamalt soetada, saad lugeda aga siit: Telli noortekas Tähtajaline elu 2.osa hinnaga 10€!

pühapäev, november 13, 2016

B. Delinsky "Esimene, parim ja ainus" (oktoober)

264 lk
2014, Ersen


Kuna mul on endal ka plaan nüüd romantiliste lühiteostega kätt proovida, siis püüan neid ikka lugeda ka. Minu esimene (vist?) tutvumine Harlequini sarjaga läks väga igavalt. "Eksleja" oli üle aegade igavaim teos, mida olen lugenud.

Nädala lõpus aga jalutasin taas raamatupoes. Väga heade hindade letist haarasin kaasa Barbara Delinsky "Esimene, parim ja ainus" ning Susan Mallery "Unelmate peig". Kuna mul praegu üldse aega ei ole, siis esimesena asusin lugema neist väiksemamahulist ehk Delinsky teost. Kuigi see on minu arvestuses alles oktoobrikuu raamat, siis ausalt, mul on mitu lugemist veel pooleli, kuid need on lihtsalt lõpetamata.

"Esimene, parim ja ainus" on küll lihne ajaviiteromaan. Selle peategelane Marni Lange oli 17-aastaselt Brian Websterisse kirglikult armunud. Seejärel viis üks traagiline õnnetus nad aastateks lahku. Neliteist aastat hiljem said nad tööalaselt kokku ja vana arm polnudki vahepeal ära roostetanud.

Tundub taas selline hästi lihtne ja klassikaline lugu. Oligi! Aga lugeda oli mõnus. Kokkuvõttes ei juhtunud ju väga midagi, kuid raamatut käest panna ei saanud. Mõnus voolav tekst. Lihtne, kuid mitte sisutühi. Nii et mõnus mõnetunnine ajaviide. Lihtsate armsate lugude nautijatele soovitan küll.

Praegu tundub, et selle autori teoseid võitan ka ise edaspidigi kätte.

reede, september 30, 2016

R. Carr "Eksleja" 1.raamat (september III)

352 lk
2014, Ersen

Ma ei mäleta, millal ma viimati niii väga ootasin, et raamat loetud saaks!!!
Ausalt- väga igav oli. Aga ma olen nii tihti raamatupoes neid ilusaid Harlequini sarja romaane imetlemas käinud. Neile on raamatupoes eraldi riiulid, kus siis hulk ühtemoodi ilusaid värvilisi kaasi reas. Nii ma siis mõtlesin, et kaua ma elan nii, et ma ei tea, millest sellised raamatud räägivad. Mõtlesin seda kõik need 352 lehekülge. Pooleli ei tahtnud jätta, aga loetud ka nagu kuidagi ei saanud.

Lugu on siis klassikaline, kus väiksesse kohta ilmub üks uustulnud- mees, nimega Hank Cooper. Ta on aastaid ringi rännanud ja pole ennast ühegi koha, ega inimesega pikemalt sidunud. Loomulikult leiab ta just sellest väikesest kohakesest elu armastuse, kelleta enam lahkuda ei suuda. Peale selle avastavad mitmed teised kohalikud, kuidas nad on aastaid teineteist armastades kõrvuti elanud ja nüüd julgevad seda tunnistada.

Ehk lugu, mille esimestel lehekülgedel saad aru, kes kellega kokku saavad. Ja nii ka on. Ei mingeid üllatusi. Isegi mitte selles, millist teed pidi nad teineteiseni jõuavad. Kogu selle armumise ja üksteise leidmise ümber puudus minu jaoks kogu romantika. Ei mingeid tundeid lugedes. Tegelased jäid samuti väga võõraks ja ei puudutanud üldse.

Tegemist on seega lihtsa ajaviiteromaaniga. Mind väga huvitab, kuidas kirjanik samal teemal veel mitu-mitu raamatut on üles ehitanud... aga ma tõesti ei suuda seda rohkem lugeda.

Harlequini raamatute kaanepildid on aga ikkagi ahvatlevad ja lugema kutsuvad.

reede, september 23, 2016

A. Jardin "Ainult üks kord" (september II)

151 lk
2015, Eesti Raamat


"Ainult üks kord" oli minu esimene tutvumine Eesti Raamatu nüüdisromaani sarjaga. Tunnistan- ma ootasin midagi muud!

Teose lugu on paljutõotav (tekst raamatupoe kodulehelt):
"Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda.
Ta ütleb Hannah’le: “Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.”
Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah’ pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?"


Kuna New Yorgi WTC kaksiktornid (või õigemini nende endine asukoht) ja kuupäev 11.september kohe esimestel lehtedel mängu tulid, siis tegelikult reetis see suuresti kogu loo tuleviku. Mitte küll teed, kuidas selleni jõutakse, kuid ega väga palju variante ei jäänud.

Minu jaoks oli see lugu... mehelik. Tegelikult polnud selles loos minu jaoks mingit kirge. Vaid puhas matemaatika- kes, kellega, miks ja millal peaks koos olema. Nö kire ajel tehtud teod jäid ka minu jaoks liiga mõistuspäraseks.

Sellised kiitsakamapoolsed raamatud on tavaliselt õhukesed sellepärast, et need on keerulised ja neis on palju mõtlemistvajavaid mõtteid (no vähemalt need, mis kõvade kaantega mingis nimekas sarjas ilmuvad). Kõik need teemad, millele ma oleks tahtnud peale sellise raamatu lugemist mõelda, minu jaoks sealt lõpuks üldse üles ei kerkinud.

Üks põnev kirjanikupoolne nõks minu jaoks, mida ma pole varem kohanud, oli kirjanikuga teoses kohtumine. Ehk et Alexandre Jardinist sai raamatu "Ainult üks kord" üks kõrvaltegelane, kellele isegi paar rida teksti anti. Aga tema ühest teisest teosest (guugeldades leidsin, et see pidavat tema kuulsaim teos olema) oli juttu korduvalt. Arvata võib, et ma selle võtte mõnes enda raamatus varsti ära kasutan, nii et minu tegelased saavad ka kokku kirjanik Heli Künnapasega ning räägivad tema raamatutest.


esmaspäev, september 19, 2016

S. Montefiore "Tuletorni saladused" (september I)

344 lk
2016, Varrak

Santa Montefiore on minu jaoks varasemast tuttav valik. Varem olen lugenud tema teoseid "Meelespeasonaat" ja "Prantsuse aednik". Mõlemad raamatud on sellised, mis jäävad meelde. Eriti "Meelespeasonaat". Samas on selle lugemisest möödas pea 10 aastat, seega ega ma ei tea, kas praegu loeksin seda sama vaimustunult.

"Tuletorni saladused" peategelane on 33-aastane Ella Trawton, kes põgeneb oma sisutühja ning suuresti ema poolt planeeritud elu eest Londonis. Ta varjub Iirimaa võrratus kohas nimega Connemara, kust ta perekond on pärit. Algab retk läbi perekonna ajaloo saladuste ning loomulikult toob uustulnuk uut hingamist väikese koha elanike seas.

Seoses mu enda noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisega on mul niigi praegu Iirimaa vaimustus (ei, mu teose tegevus pole Iirimaale kolinud, ikka "kõigest" Ameerikas, kuid Iirimaa tuleb ka teemaks). "Tähtajaline elu" 1.osa on müügil näiteks Rahva Raamatus. Nii vaimustas mind ka raamatus kogu see Iirimaa metsiku looduse kirjeldamine. Oleks tahtnud kohe ise ka sellesse sukelduda.

Montefiore kirjutamise stiil on mõnusalt ladus. "Tuletorni saladused" ei tekitanud mingeid tohutuid emotsioone, loos polnud mingeid väga erilisi pöördeid, kuid sellegi poolest oli kogu aeg huvitav ja kõik liikus edasi.

Seega mõnus meelelahutus.

neljapäev, august 18, 2016

K. Hannah "Jaanimardika tee" (august I)

469 lk
2012, Varrak


Suures plaanis räägib see raamat kahe naise sõprusest rohkem kui 30 aasta jooksul ehk vanuses 14-40+. Selle perioodi sisse mahub väga mitmeid erinevaid eluperioode- selliseid, mida naised käivad kõrvuti, kui ka selliseid, kus mõlemal on täiesti erinev tee. Pidevalt kordavad naised lapsepõlves antud lubadust: sõbrad igavesti. Ja nii tullakse koos väga erinevatest olukordadest ja eluetappidest läbi.

Võtsin selle raamatu raamatukogust kaasa täiesti suvaliselt ja ilma igasuguse eelteadmiseta. Algus venis. Kogu see noorusaja kirjeldamine oli kuidagi väga aeglane ja tundus, nagu ei jõuaks kuhugi. Siis aga läks tegevus käima ja lugesin üle 100 lehekülje päevas. Jah, sellele aitas kaasa see, et käisin paaril õhtul lapsi hoidmas, kus pidin magavaid lapsi valvama. Järelikult oli mul aega rahulikult lugeda.

Nüüd näen, et sellel raamatul on olemas ka teine osa ning mõtlen isegi sellele, et võiks seda lugeda. Millalgi. Ehk siis nii huvitav polnud, et kohe nüüd teist osa otsima minna, kuid samas jäid küsimused õhku küll ja hea meelega vaataks, kuidas kirjanik need teemad on lahendanud.

kolmapäev, juuli 27, 2016

K. S. Vatmann "Mustrimuutjad" (juuli)

235 lk
2016, Kirjastus Hea Tegu

Kati Saara Vatmanni (end. Murutar) raamatud ei jäta kedagi külmaks- neid kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende hulka, kes Vatmanni raamatutest alati mingi edasiviiva mõtte leiab.

Minu viimase aja üks mõtlemist muutev lugemiselamus oligi Kati raamat "Mustrimuutjad". Nägin ka sellest etendust, mida Kati kodus Soone talus etendati. Mõtted sellest on kirjas siin: Kati juures Soone talus muudeti mustreid.

Mustrimuutjate loos saavad Eestimaa viimases metsas kokku seitse täiesti erinevat inimest: nunn, metsavaht, moslemitarist teadlane, nõiatar, poliitik, ärimees, väemees. Tegevus toimub ajal, kui Eestimaa linnad on getostunud ja viimast metsa hakatakse maha raiuma.

Kati sunnib oma teoste läbi inimesi oma valudele otsa vaatama. Tihti teeme elus seda, mida peab, mida oleme harjunud nägema, mida on kõik teised enne meid teinud... mõtlemata, kas see on ka see, mida MINA tahan. Järgime elus mustreid, mis on teised meile ette kirjutanud ja ette elanud ning ei mõtle, kas me ikka sobime sellesse mustrisse.

Vana tõde on, et kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Kati kisubki Mustrimuutjates probleemi ehk võõraste mustrite järgimise lahti ja sunnib tegelasi iseendale otsa vaatama.

Seda raamatut lugedes ning etendust vaadates pidin ka mina seda tegema- endale ja mustritele oma elus otsa vaatama. Arusaamine, et pead midagi oma elus muutma, on valus. Tegelikult aga on sellest tulenev vabanemine hiljem läbielatud valu väärt.

Seega soovitan soojalt Kati raamat kätte võtta, rahulikult läbi lugeda ning endast läbi lasta. Meie elus on palju asju, mida me teeme, aga tegelikult ei peagi. Lihtsalt tundub, et me peame, sest me ei mõtle teistele võimalikele variantidele.