A. Kivi "Lähedal" (detsember IV)

239 lk
2008, AS Ajakirjade Kirjastus

Jätkuvalt olen Eesti autorite lainel.
Raamatu pealkiri on "Lähedal", kuid tahaks sellele vägisi lisada "...ja siiski nii kaugel."
Teos räägib läbi mitme aastakümne vahelduvalt ühe eduka naise lugu, kes peale koondamist läheb Kreetale ning sealsete nädalate jooksul siis olnud meenutab.
Juttu on suhetest erinevate pereliikmete (ema, isa, poolõed jne) ning meestega (armukesed, elukaaslane vms). Kõigi nende suhete puhul aga jäigi tunne, et kuigi inimesed on teoreetiliselt lähedal, siis on nad ikkagi kuidagi kauged... Ühestki neist tegelastest ei jäänud muljet, et nad peategelasega väga lähedased oleksid.

Stiililt on see mõnus teos, hästi loetav, silme ette tekivad pildid kirjeldatust. Kuigi väga aktiivset tegevust ei ole, siis pinge püsib ikka pidevalt üleval.
Veidi häiris liiga tihe ajastu vahetamine. Uue peatüki algul oli küll ilusti ära toodud tegevuse aastaarv, kuid sellegi poolest kippusid need segi minema. Samas oli just see võte, mis sundis rohkem kaasa mõtlema ning andis sisule kindlasti juurde.

Tsitaat:

"Kui pole ühist minevikkuega lootust ühisele tulevikule, ollakse vaba nii süüdistustest, kahtlustest ja kõhklustest kui ka kujutlustest, mis olevikust eemale kisuvad. Olude sunnil olime vaid siin ja praegu- ning saime sellest parima, mis võimalik oli." (lk 235)

A. Kivi, D. Lamp, K. Murutar, I. Raitar "Seiklus neljale" (detsember I)

247 lk
2009, AS Ajakirjade Kirjastus

Naistekas. Selle sõna kõige paremas mõttes ehk et naiste kirjutatud teos naistele.
Loetud sai paari päevaga, sest lihtsalt vaba aega polnud rohkem. Nii, kui raamatu käest ära panin jäi kripeldama, mis ikka edasi saab?
"Seiklus neljale" on nelja autori poolt ühiselt kirjutatud teos, kus igaühel on oma tegelane, kelle kaudu ta räägib. Naised võidavad kõik nädalase reisi luksuslaevaga, mille jooksul räägivad üksteisele etteantud teemadel lugusid. Teemadeks on näiteks teine naine, häbi, emad ja tütred jne.
Kuna omavahel suhtlevad võõrad inimesed, kes arvatavasti tulevikus enam ei kohtu, on jutustused ja ülestunnistused ausad ja avalad.

Väga eluline raamat, kust iga naine ennast mingis tegelases kindlasti üles leiab. Võib olla isegi kõigis midagi. Nii on mõtlemapanevaid juhtumisi ja mõtteid küll ja küll.

Mõned tsitaadid:

Ka minul endal on alati olnud häbi kuidas-sul-läheb-küsimusele vastata: jah, mul läheb hästi! Isegi siis, kui tegelikult läheb kohe väga kenasti. See tundub natuke piinlik: äkki küsijal endal ei lähe parasjagu sugugi nii hästi? (lk 148)

Ma usun, et küll sa aru saad, milline on õige suund. Milleks muuks me elame, kui ainult selleks, et lõpuks mõista tehtud vigu. Ja aru saada, millistel hetkedel on õige suuna pealt valele poole keeratud...(lk 235)

"Kuldset keskteed" pole olemas. /---/ Tean nüüd, et ei laste ega liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natuke õnnelik"- nii, nagu ei olda "natukene rase". Sa kas oled või mitte.(lk 241)