laupäev, mai 27, 2017

E. Lockhart "Me olime valetajad" (mai V)

229 lk
2015, kirjastus Pegasus


Raamat sarjast "kõik on seda lugenud ja Heli oli siiani viimane inimene, kellel see raamat lugemata!" Ausalt- jäi selline mulje küll. Peale selle oli mul mulje, et see on väga menukas raamat ja kõigile meeldib. Raamatu sisu tutvustus ei anna tegelikult üldse mingit infot raamatu kohta, nii et asusin seda lugema tõesti lihtsalt teadmisega, et see on mingi menukas teos.

Peale esimest sadat lehekülge teadsin, et olen haledalt petta saanud. Peale selle ei saanud ma aru, miks leidsin "Me olime valetajad" raamatukogus ulme riiulitelt. Hambad risti lugesin edasi, kuid peas kirjutasin juba ülimalt negatiivset arvustust.

Ja siis jõudis kätte teose kolmas neljandik. Teose põhiline tegevus toimub ühel erasaarel, kus rikka perekonna võsukesed suvitamas käivad ja koos aega veedavad. Suht sisutühi niisama olemine, millega mina vähemalt kuidagi seostuda ei suutnud. Mingil hektel saab selgeks, et suur teema on päranduse jagamine. Rikka isa kolm tütart jagavad vaikselt vara ning püüavad igaüks ennast vee peal hoida. Hoogsalt kasutatakse eesmärgi täitmiseks ära ka oma lapsed, et need vanaisa käest ühte või teist hüve küsiks.

"Me olime valetajad" hakkas minu jaoks toimima siis, kui sain aru: noorte teemaks on patriarhaadi lammutamine selleks, et perekonda päästa! Perekonna rikkuse üles ehitanud isa ja vanaisa oli võimukas mees, kes lasigi nii tütardel kui lapselastel enda ees vingerdada, enne kui neile oma raha ja hüvesid jagas. Ilmselgelt mees nautis seda, et kõik temast sõltusid. Isegi kui ta ütles, et nad peaksid ise teenima ja ennast ülal pidama, siis tegelikult andis talle võimu just see, et kogu ülejäänud perekond oli aastate jooksul tema najale sitsima jäänud.

Noored polnud sellega mingist hetkest enam nõus. Noored hakkasid selle vastu võitlema. Kas just kõige õigemal viisil? Kas see tuli välja nii, nagu nad planeerisid? Selles ma kahtlen. Aga mõte patriarhaadi lammutamisest jäi kummitama.

Raske on öelda, kellele seda raamatut soovitaksin. Teoreetiliselt on see noortekas, kuid otsest noortele suunatust ma küll ei leidnud. Nii et "Me olime valetajad" sobib erinevas vanuses lugejatele. Samas on tegemist ... kuidagi teistmoodi raamatuga, nii et igaühele see kindlasti ei sobi. Lõpuks sai ka selgeks, et ulme riiulid olid täitsa õige koht selle raamatu jaoks.

neljapäev, mai 25, 2017

M. Lu "Legend" (mai IV)

304 lk
2012, Legend
Mis ma siis nüüd tegin?
Ilmselt lugesin esimest osa triloogiast, mille teised raamatud pole eesti keeles ilmunud ja praeguse info järgi ei ilmu ka. Hmm....

Marie Lu "Legend" jäi mulle silma aastaid tagasi, kui olin "Näljamängude" ja "Lahkulööja" triloogiate lummuses. Siis uurisin, et mis on veel sarnased teosed. Tol ajal ma millegi pärast ei saanud aru, et "Legend" oleks eesti keelde tõlgitud, kuigi tegelikult ilmselt juba oli. Mõtlesin tookord endale ingliskeelse variandi tellimise peale.. .aga millegi pärast jäi see ära. Nüüd aga jäi mulle ette info, et see on eesti keeles olemas ja täitsa kohalikust raamatukogust saadaval.

Kirjastus Tänapäev leheküljel on raamatu kohta järgmine tutvustus:
Kunagisi Ameerika Ühendriike laastavad orkaanid ja üleujutused ning sõda kahe osapoole, vabariigi ja kolooniate vahel.
June on vabariigi imelaps, rikkasse kõrgklassi peresse sündinud 15-aastane tüdruk, keda treenitakse hiilgavaks karjääriks sõjaväes. Day, 15-aastane agulipoiss, on vabariigi tagaotsituim kurjategija, tabamatu lindprii, keda kahtlustatakse ka kolooniate heaks tegutsemises.
Nad on pärit täiesti erinevatest maailmadest, kuid nende teed ristuvad, kui mõrvatakse June’i sõjaväelasest vend ja Dayst saab peamine kahtlusalune. June otsustab ta iga hinna eest leida ja oma venna surma eest kätte maksta. Samal ajal teeb Day kõik, et varastada vabariigilt ülikalleid ravimeid oma katku haigestunud vennale. Algab kahe andeka vaenlase vaheline kassi ja hiire mäng, mille käigus aset leidvaid pöördeid, ilmsiks tulevaid saladusi ja kõrgeid panuseid ei näe ette kumbki osapool.
Mulle meeldis, et raamat oli kirjutatud kord June, kord Day vaatenurgast. Ehk siis üks peatükk ühe ja teine teise vaatenurgast.

Raamatut kätte võttes võlub muidugi kohe reljeefne kaanepilt. Tõsiselt ilus. Katsusin seda ikka korduvalt. Päriselt.

Jah, "Legend" ei ole sama voolav, nagu "Näljamängud" või "Lahkulööjad" (eriti kuna ka neil mõlemal olid ju omad vead), kuid sellegi poolest vägagi loetav. Autor üllatas mind korduvalt maailma ning süsteemidega, mis ta välja oli mõelnud. Korduvalt tundus, et kuidagi mehhaaniliselt on üles ehitatud maailm, kus on olemas mingid kohustuslikud osad, mis ühes tulevikumaailmas peavad olema... kui kohe juhtus midagi ootamatut, mis tuimalt ülesehitatud maailma tunde kaotas.

Armastuslugu ei pugenud mulle väga hinge, kuid see oli olemas ja ... samas kui mõelda mõlema osapoole tausta, siis oli selliselt see isegi usutavam. Ülimalt treenitud sõjaväelaselt, ega teistpidi treenitud agulipoisilt ei saagi ilmselt oodata samu tundeid, mida leidsin eelmisest loetud raamatust.

Järgmised osad jäävad minu jaoks ilmselt lugemata just seetõttu, et need pole eestikeelsetena kättesaadavad. Minu jaoks on mõistetamatu, miks antakse välja vaid triloogia 1.osa. Isegi kui esimene osa müüb halvasti, siis võiks ju pigem kohe esimest teha vähem, kuid triloogia ikka täies mahus välja anda. Samas lõppeb esimene osa ka kuidagi nii, et isegi kui järgmised mulle kätte ei satu, siis jään ellu. Jah, küsimusi jääb õhku, kuid ülimalt kriipima midagi ei jää.

"Legendi" kohta olevat ka film tehtud. Seda vaataks küll.

Kui sulle meeldib see raamat, siis ilmselt meeldivad ka need:
"Lahkulööja"- Veronica Roth
"Mässaja"- Veronica Roth
"Murdmatu"- Veronica Roth
"Näljamängud" - Suzanne Collins
"Lahvatab leek"- Suzanne Collins
"Pilapasknäär"- Suzanne Collins

Teised kirjutavad samast raamatust:
Blogistaja
Juuli raamaturiiul
Õhtulehe raamatublogi



kolmapäev, mai 24, 2017

S. Young "Jamaica Lane" (mai III)

360 lk
2016, Ajakirjade Kirjastus


"Jamaica Lane" seisis juba paar nädalat mu raamaturiiulil. Õigemini selle inglisekeelne versioon "Before Jamaica Lane". See sattus sinna pärast Nicholas Sparksi ühe filmi nägemist. See tähendas, et tormasin Pärnu Keskraamatukokku Sparksi teoseid otsima ja ... tulin tagasi muuhulgas ka Youngi raamatuga. Raamaturiiulite vahel jalutades guugeldasin raamatuid teemal friends with benefits ja see oli üks neist, mis välja tuli.

Sellise teema valikut põhjendasin oma eelmises postituses:
 Kes on vähegi mu raamatuid lugenud, siis teavad, et poisi ja tüdruku vahelise sõpruse olen ma väga läbinärinud noortekas "Ütlemata sõnad", osaliselt ka noortekas "Lõpupidu" ja muidugi naistekas "Saatmata kirjad". Suures osas on see olemas minu Ameerika elust rääkivas teoses "Tähtajaline elu" ... ehk siis ma olen sel teemal palju kirjutanud.

Esialgu sain aru, et eesti keelde seda raamatut polegi tõlgitud. Siis aga jäi kusagilt ette, et on küll, aga lihtsalt pealkiri on ikkagi "Jamaica Lane". Ausalt öeldes see ajas mind küll segadusse. Nii et minu arvates oleks võinud pealkirjas selle lane ikka mingiks eestikeelseks sõnaks tõlkida. 

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:
Seltskondlikule olekule vaatamata on Olivia vastassoo esindajatega piinavalt ebakindel — enamasti ta lihtsalt ei söanda huvipakkuvale kutile läheneda. Edinburghi kolimine on uus algus – seksikasse Nate’i armudes otsustab ta hirmud ületada ning teha nii, nagu käsib süda.
Nate Sawyer on fantastiline mängur, kes ei võta endale eales kohustusi. Pärast seda, kui Olivia kaebab talle oma suhtehädasid, pakub Nate end flirtimiskunsti õpetajaks ja lubab treenida neiu seksuaalset enesekindlust. Nende sõbralikust võrgutuskursusest saab peagi hoogne armulugu.

Nate’i minevik ja pühendumisprobleemid viivad aga suhte ummikusse ning Oliviale jääb vaid südamevalu. Kui Nate mõistab, et on teinud elu suurima vea, tuleb tal pingutada rohkem kui iial varem, et panna Olivia uuesti endasse armuma — muidu kaotab ta tüdruku igaveseks.
Oma halvast eeltööst sain aru raamatukogus, kus tuli välja, et "Jamaica Lane" on sarja 3.raamat. Ju eelmised osad ei vastanud minu valitud teemale. See raamat on eraldiseisvalt loetav. Ainus koht, milles tundus, et eelmiste raamatute lugemisest oleks kasu olnud, oli nimed. Algul tundus, et tohutu suur hulk nimesid ja seoseid langes kaela, nii et ma ei jõudnud järge pidada. Kiirelt sai selgeks, et vahet polegi. Sõpruskonna ülejäänud liikmete nimede ja seoste segadus ei seganud põhiloole ehk Olivia ja Nate (seksi)õppetundidele ning sõprad vs armastajad teemale keskendumist.

"Jamaica Lane" oli mõnus ajaviitekirjandus. Tundub, et see oli esimene kord, kus sain aru, kuidas mõjuvas loos ei peagi midagi väga erilist juhtuma. Eriti kui peateemaks on suhte arenemine. Pärast "Jamaica Lane" lõpetamist lugesin Triinu blogist minu raamatu "Ütlemata sõnad" kohta, et mõni teema oli ebausutav. Selle postituse ja viimati loetud raamatu koosmõjul hakkas peas keerlema selgus, et lugesin just raamatut, milles polnud ühtegi ülimalt meeldejäävat sündmust, kuid ma nautisin seda täiel määral. Nii et mõnikord tõesti ei pea lugejaid ääretu sündmuste jadaga üle külvama.

Kuna peategelaste vaheline sõbralik abi seisnes selles, et Nate õpetas Oliviale, kuidas flirtida ja seksida, siis oli seksistseenidel teoses päris suur roll. Samas mitte liiga suur, nii et väga tüütuks veel ei muutunud.

Pinge arenes mõnusalt, kuigi... lõpu eel oli ikkagi petetud tunne. Ma lootsin nii väga, et kuulen ka Nate´i häält ehk olukorda läbi tema silmade, aga seda ei juhtunud. See on aga ilmselt mingi minu kiiks, et tahaks veel rohkem olukorra sisse näha. Seega pääses Nate minu arvates liiga lihtsalt.

Lõpp oli kuidagi... liiga turvaline ja klassikaline. Aga tegelikult oli mul pärast teose lõpetamist sees mõnus tunne, nii et ju siis oli kõik ikkagi hästi.

Väga mõnus ajaviitelugemine. Julgen soovitada!

***
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!












teisipäev, mai 16, 2017

A. Kolga "Varjajad" (mai II)

240 lk
2017, kirjastus Tänapäev
Kusagilt netist jäid ette kaks lauset raamatu tutvustusest:
"Kas poisi ja tüdruku vaheline sõprus on võimalik? Aga kui ühel on teise vastu tunded?"

Nii ma kohe teadsin, et seda raamatut pean ma lugema. Kuna mu ID-kaardi lugeja ütles nüüd täitsa üles, siis käisin eile koos Mathiasega raamatukogus, et mõned kirjastuse arved üle kanda. Mathias luges samal ajal lastenurgas. Läksin talle järgi... ja noorteraamatute riiulist karjus see raamat vastu. Kuigi mul on hunnik raamatukogu raamatuid kodus riiulis, siis võtsin selle kaasa. Poole öö ja tänase hommikuga sai läbi naudeldud.

Oeh.. või no, ma ei teagi, kuidas ma ennast lugedes tundsin... Ma olin väga ootusärev ja lootusrikas. Kes on vähegi mu raamatuid lugenud, siis teavad, et poisi ja tüdruku vahelise sõpruse olen ma väga läbinärinud noortekas "Ütlemata sõnad", osaliselt ka noortekas "Lõpupidu" ja muidugi naistekas "Saatmata kirjad". Suures osas on see olemas minu Ameerika elust rääkivas teoses "Tähtajaline elu" ... ehk siis ma olen sel teemal palju kirjutanud. Ja see on ka põhjus, miks ma ei ole õige inimene sellist teemat hindama.

Minu jaoks oli teoses liiga palju pinnapealsust. Tekst stiilis "läksime sinna- tõusime üles- tulime sealt...". Erilisi sündmusi ei juhtunud. Kui mõni hakkas juhtuma, siis see ka lõppes.

Sellegi poolest arenes suhte osa ilusti. Ehk et suhte liikumine oli mõnusalt üles ehitatud ja dialoogid toetasid seda väga. Seda valusam oli, kui korduvalt oli pinge väga üles keritud ja mina oleks sealt veel ja veel edasi kerinud.... aga siin lõppes jutt ära.

Mingil hetkel guugeldasin autori kohta ja sain aru, et ta kirjutas teose 15-16-aastasena. See kõlas loogiliselt. Sellises vanuses kirjutatu kohta on see tõesti väga hea. Näha oli, et autor oskab mõnusalt lugu edasi kerida ja tekst nende suus oli usutav. Tundus aga, nagu autor kardaks konfikte või vähemalt ei oska väga näha, kuidas konflikte hullemaks ajada ja siis lahendada. Äkki selleks peab tõesti vanemaks saama ja neid asju elus ise rohkem kogema... ma ei tea.

Lõpuks jäi minu sisse kuidagi rahuldamatu tunne. Korduvalt tundsin, et nüüd läheb... tõesti oli hea... väga hea... ja siis lõppes. Ootamatult! Nii mitu korda! Kordan- ma ei ole õige arvustaja sellise raamatu jaoks. Kogu aeg tiksusid mul kuklas minu enda "Ütlemata sõnad" ja "Lõpupidu" ning Anna Toddi "Pärast". Autori jaoks polnud see kasulik võrdlus... aga ma ei saanud sinna midagi parata.

Seega ma ootan Agneselt kindlasti tulevikus veelgi rohkem edasi arendatud lugusid, milles on ka rohkem erinevaid olukordi ja kus ei kardeta konflikte. See lugu on väga lootustandev. Kes on vähem tüdruku-poisi-sõpruse lugusid lugenud (ja kirjutanud!), neile on ka "Varjajad" kindlasti juba mõnus lugemiselamus.

***
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

esmaspäev, mai 15, 2017

V. Zeland "Reaalsuse teostaja" (mai I)

232 lk
2012, Ersen

Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:
Maailmakõiksuses toimivad kindlad seadused. Neid seadusi tundes võib inimene muuta elu vastavalt oma soovidele. Reaalsus lakkab olemast inimese suhtes miski väline ja sõltumatu – inimene omandab võime seda oma tahtele allutada. See raamat on transurfingust – jõulisest tehnikast, mis annab võime teha asju, mis argimõtlemise seisukohast on võimatud – juhtida saatust oma äranägemist mööda. Sellest hoolimata, et suur osa, mida sellest raamatust teada saate, tundub teile üsna tavatu, pidage meeles: siin pole midagi väljamõeldut – kõik on ehtne.

Minuni jõudis see teos läbi Külluse Seikluskoolituse, mille käigus õpime, kuidas oma unistuste elu elada. Oma senistest edusammudest kirjutan siin: Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu. 

Lühidalt öeldes on tegemist väga isikliku lugemiskogemusega, millest saad kätte täpselt selle, milleks valmis oled. Mina kirjutasin lugemise jooksul enda jaoks üles mitu lehekülge tulevikuplaane ning mitme seni peas tiirelnud raamatu süžeed said peas selgemaks. Kui Sina seda raamatut loed, siis kindlasti ei mõju see samamoodi, sest Sul pole elus vaja samu asju, mis mul. Nii lihtne ongi.

Kuna tuli välja, et see polnud sugugi esimene raamat, mida ma lugema pidin, siis nüüd on mu lugemislaual ka Zelandi järgmine raamat, mis on juba hulga mahukam. 


****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

reede, mai 05, 2017

D. H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" (aprill)

335 lk
2016, Varrak


Jaaaaa.... ma tean, et kõik on seda raamatut juba ammu lugenud! Aga ma olen varemgi öelnud, et mul on siiani lugemata suur osa raamatuid sarjast "Kõik on neid lugenud". Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud!  Ilmselt olen ma samal ajal lugenud igasuguseid muid raamatuid.

Teose tagakaanel on tutvustuseks kirjas nii:
Romaani peategelaseks on noor abielunaine Constance, kelle mees jääb pärast sõjas haavata saamist alakehast halvatuks. Constance ei saavuta enam füüsilist lähedust mehega ning nad võõrduvad teineteisest ka hingeliselt. Juhuslik kohtumine metsavaht Mellorsiga äratab Constance´is iha ning ta mõistab, et ainuüksi vaimust ei piisa, täielikku elu ei saa ta kogeda ilma selle kehalise pooleta.

Esmapilgul võiks öelda, et tegemist on omaaegse viiekümne varjundi raamatuga. Samas pole see kindlasti sama lihtsameelne teos. "Lady Chatterley armuke" on kuidagi igas suhtes tasakaalus romaan, mis peaks sobima kõigil. Pealkirjast tulenev erootiline armusuhe on üks oluline liin. Vastukaaluks on aga suurt tähelepanu pööratud tööstuse arengu teemale ning selle mõjule kohalikule töölisklassile.

Peategelane Constance pole ainus, kelle hingemaailmaga lähemalt tutvume. Pea samaväärselt saavad sõna tema abikaasa Cliffordi hingekeeled ning Cliffordi hooldaja omad.

Lugedes mõtlesin korduvalt, et kuidas omal ajal sai selline raamat ilmuda. Olgem ausad- teos on abieluväliseid suhteid õigustav ja isegi ülistav. Lisainfot otsides sain teada, et see raamat oligi erinevates riikides pikalt keelatud. Ei imesta! Uskumatu tundus minu jaoks kuidagi ka see, et teose on kirjutanu mees. Siin räägivad minu sees ehk eelarvamused, aga lugedes ununes tõesti tihtilugu, et autor polegi naine. Naisest peategelase hingeelu oli lihtsalt nii usutavalt kirjutatud.

Mõned tsitaadid:
Tegelikult määrab meie elukäiku suuresti see, kuhu suundub ja millest tagasi põrkab meie poolehoid. (lk 110) 

Tänapäeval on ainult üks klass: rahaklass. Suur või väike, mees või naine- sinna kuuluvad kõik, ning vahe on ainult selles, kui palju sul on ja kui palju sul vaja on. (lk 114)

Ja veel see igavene palgatüli. Kuna ta oli elanud omanike seas, teadis ta, kui asjatu on palgatülile mingit lahendust loota. Lahendust ei ole, peale surma. Ainus õige tegu on palgast mitte hoolida, mitte väljagi teha. (lk 155)

Ja sellised oleme me kõik. Tahtejõuga takistame seesmist intuitiivsel teadmisel pääseda teadvusse. See tekitab hirmutunde, kartliku ootuse, mille mõjul löök, mis meid viimask tabab, on kümme korda valusam. (lk 319)

Noored lähevad marru, sest neil pole raha, mida kulutada. Kogu nende elu keerleb rahakulutamise ümber, aga nüüd äkki pole, mida kulutada. See on see meie tsivilisatsioon ja haridus: kasvata lihtrahvas sõltuma rahakulutamisest, ja siis lõpeb raha otsa. (lk 332)

****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!