teisipäev, mai 16, 2017

A. Kolga "Varjajad" (mai II)

240 lk
2017, kirjastus Tänapäev
Kusagilt netist jäid ette kaks lauset raamatu tutvustusest:
"Kas poisi ja tüdruku vaheline sõprus on võimalik? Aga kui ühel on teise vastu tunded?"

Nii ma kohe teadsin, et seda raamatut pean ma lugema. Kuna mu ID-kaardi lugeja ütles nüüd täitsa üles, siis käisin eile koos Mathiasega raamatukogus, et mõned kirjastuse arved üle kanda. Mathias luges samal ajal lastenurgas. Läksin talle järgi... ja noorteraamatute riiulist karjus see raamat vastu. Kuigi mul on hunnik raamatukogu raamatuid kodus riiulis, siis võtsin selle kaasa. Poole öö ja tänase hommikuga sai läbi naudeldud.

Oeh.. või no, ma ei teagi, kuidas ma ennast lugedes tundsin... Ma olin väga ootusärev ja lootusrikas. Kes on vähegi mu raamatuid lugenud, siis teavad, et poisi ja tüdruku vahelise sõpruse olen ma väga läbinärinud noortekas "Ütlemata sõnad", osaliselt ka noortekas "Lõpupidu" ja muidugi naistekas "Saatmata kirjad". Suures osas on see olemas minu Ameerika elust rääkivas teoses "Tähtajaline elu" ... ehk siis ma olen sel teemal palju kirjutanud. Ja see on ka põhjus, miks ma ei ole õige inimene sellist teemat hindama.

Minu jaoks oli teoses liiga palju pinnapealsust. Tekst stiilis "läksime sinna- tõusime üles- tulime sealt...". Erilisi sündmusi ei juhtunud. Kui mõni hakkas juhtuma, siis see ka lõppes.

Sellegi poolest arenes suhte osa ilusti. Ehk et suhte liikumine oli mõnusalt üles ehitatud ja dialoogid toetasid seda väga. Seda valusam oli, kui korduvalt oli pinge väga üles keritud ja mina oleks sealt veel ja veel edasi kerinud.... aga siin lõppes jutt ära.

Mingil hetkel guugeldasin autori kohta ja sain aru, et ta kirjutas teose 15-16-aastasena. See kõlas loogiliselt. Sellises vanuses kirjutatu kohta on see tõesti väga hea. Näha oli, et autor oskab mõnusalt lugu edasi kerida ja tekst nende suus oli usutav. Tundus aga, nagu autor kardaks konfikte või vähemalt ei oska väga näha, kuidas konflikte hullemaks ajada ja siis lahendada. Äkki selleks peab tõesti vanemaks saama ja neid asju elus ise rohkem kogema... ma ei tea.

Lõpuks jäi minu sisse kuidagi rahuldamatu tunne. Korduvalt tundsin, et nüüd läheb... tõesti oli hea... väga hea... ja siis lõppes. Ootamatult! Nii mitu korda! Kordan- ma ei ole õige arvustaja sellise raamatu jaoks. Kogu aeg tiksusid mul kuklas minu enda "Ütlemata sõnad" ja "Lõpupidu" ning Anna Toddi "Pärast". Autori jaoks polnud see kasulik võrdlus... aga ma ei saanud sinna midagi parata.

Seega ma ootan Agneselt kindlasti tulevikus veelgi rohkem edasi arendatud lugusid, milles on ka rohkem erinevaid olukordi ja kus ei kardeta konflikte. See lugu on väga lootustandev. Kes on vähem tüdruku-poisi-sõpruse lugusid lugenud (ja kirjutanud!), neile on ka "Varjajad" kindlasti juba mõnus lugemiselamus.

***
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

esmaspäev, mai 15, 2017

V. Zeland "Reaalsuse teostaja" (mai I)

232 lk
2012, Ersen

Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:
Maailmakõiksuses toimivad kindlad seadused. Neid seadusi tundes võib inimene muuta elu vastavalt oma soovidele. Reaalsus lakkab olemast inimese suhtes miski väline ja sõltumatu – inimene omandab võime seda oma tahtele allutada. See raamat on transurfingust – jõulisest tehnikast, mis annab võime teha asju, mis argimõtlemise seisukohast on võimatud – juhtida saatust oma äranägemist mööda. Sellest hoolimata, et suur osa, mida sellest raamatust teada saate, tundub teile üsna tavatu, pidage meeles: siin pole midagi väljamõeldut – kõik on ehtne.

Minuni jõudis see teos läbi Külluse Seikluskoolituse, mille käigus õpime, kuidas oma unistuste elu elada. Oma senistest edusammudest kirjutan siin: Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu. 

Lühidalt öeldes on tegemist väga isikliku lugemiskogemusega, millest saad kätte täpselt selle, milleks valmis oled. Mina kirjutasin lugemise jooksul enda jaoks üles mitu lehekülge tulevikuplaane ning mitme seni peas tiirelnud raamatu süžeed said peas selgemaks. Kui Sina seda raamatut loed, siis kindlasti ei mõju see samamoodi, sest Sul pole elus vaja samu asju, mis mul. Nii lihtne ongi.

Kuna tuli välja, et see polnud sugugi esimene raamat, mida ma lugema pidin, siis nüüd on mu lugemislaual ka Zelandi järgmine raamat, mis on juba hulga mahukam. 


****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

reede, mai 05, 2017

D. H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" (aprill)

335 lk
2016, Varrak


Jaaaaa.... ma tean, et kõik on seda raamatut juba ammu lugenud! Aga ma olen varemgi öelnud, et mul on siiani lugemata suur osa raamatuid sarjast "Kõik on neid lugenud". Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud!  Ilmselt olen ma samal ajal lugenud igasuguseid muid raamatuid.

Teose tagakaanel on tutvustuseks kirjas nii:
Romaani peategelaseks on noor abielunaine Constance, kelle mees jääb pärast sõjas haavata saamist alakehast halvatuks. Constance ei saavuta enam füüsilist lähedust mehega ning nad võõrduvad teineteisest ka hingeliselt. Juhuslik kohtumine metsavaht Mellorsiga äratab Constance´is iha ning ta mõistab, et ainuüksi vaimust ei piisa, täielikku elu ei saa ta kogeda ilma selle kehalise pooleta.

Esmapilgul võiks öelda, et tegemist on omaaegse viiekümne varjundi raamatuga. Samas pole see kindlasti sama lihtsameelne teos. "Lady Chatterley armuke" on kuidagi igas suhtes tasakaalus romaan, mis peaks sobima kõigil. Pealkirjast tulenev erootiline armusuhe on üks oluline liin. Vastukaaluks on aga suurt tähelepanu pööratud tööstuse arengu teemale ning selle mõjule kohalikule töölisklassile.

Peategelane Constance pole ainus, kelle hingemaailmaga lähemalt tutvume. Pea samaväärselt saavad sõna tema abikaasa Cliffordi hingekeeled ning Cliffordi hooldaja omad.

Lugedes mõtlesin korduvalt, et kuidas omal ajal sai selline raamat ilmuda. Olgem ausad- teos on abieluväliseid suhteid õigustav ja isegi ülistav. Lisainfot otsides sain teada, et see raamat oligi erinevates riikides pikalt keelatud. Ei imesta! Uskumatu tundus minu jaoks kuidagi ka see, et teose on kirjutanu mees. Siin räägivad minu sees ehk eelarvamused, aga lugedes ununes tõesti tihtilugu, et autor polegi naine. Naisest peategelase hingeelu oli lihtsalt nii usutavalt kirjutatud.

Mõned tsitaadid:
Tegelikult määrab meie elukäiku suuresti see, kuhu suundub ja millest tagasi põrkab meie poolehoid. (lk 110) 

Tänapäeval on ainult üks klass: rahaklass. Suur või väike, mees või naine- sinna kuuluvad kõik, ning vahe on ainult selles, kui palju sul on ja kui palju sul vaja on. (lk 114)

Ja veel see igavene palgatüli. Kuna ta oli elanud omanike seas, teadis ta, kui asjatu on palgatülile mingit lahendust loota. Lahendust ei ole, peale surma. Ainus õige tegu on palgast mitte hoolida, mitte väljagi teha. (lk 155)

Ja sellised oleme me kõik. Tahtejõuga takistame seesmist intuitiivsel teadmisel pääseda teadvusse. See tekitab hirmutunde, kartliku ootuse, mille mõjul löök, mis meid viimask tabab, on kümme korda valusam. (lk 319)

Noored lähevad marru, sest neil pole raha, mida kulutada. Kogu nende elu keerleb rahakulutamise ümber, aga nüüd äkki pole, mida kulutada. See on see meie tsivilisatsioon ja haridus: kasvata lihtrahvas sõltuma rahakulutamisest, ja siis lõpeb raha otsa. (lk 332)

****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!